Martin Küüsmaa: riigieelarve puudujääk mõjutab meist igaüht

Martin Küüsmaa Foto: Erakogu

Milline seos on riigieelarvel majanduskasvu, maksude ja palkadega, kirjutab Stockholmi Kõrgema Majanduskooli Riias vilistlane Martin Küüsmaa.

Ettevõtlusminister Urve Palo nimetas 1. juunil vajadust majandust jahutada «koomiliseks jutuks» ning teatas, et olevat ajalehest lugenud, et näiteks Läti ei lepi vähem kui viieprotsendilise majanduskasvuga.

Samas manitsevad eksperdid valitsust majanduskasvu numbrite valguses riigieelarvet mitte puudujääki laskma. Vaadakem nii ühe kui ka teise poole väidete taha, lähtudes loogikast ja statistikaameti varasalvest.

Mis seis on Eesti majandusega?

Tuleb välja, et selle aasta esimeses kvartalis kasvas majandus 4,4 protsenti – see on väga hea tulemus, kuigi loomulikult tahaks rohkem, et Lääne-Euroopa riike kiiremini kinni püüda.

Samas, nii kiiresti ei ole meie majandus kasvanud alates 2012. aastast (ja see oli kriisist taastumine, enne seda peab vaatama aastasse 2007 ja siis oli buum, mis lõppes kriisiga). Nii et hetkel kurta ei saa.

Kurtjad ei saa aru, et majandus ei ole mitte soovitud arvud ja protsendid, vaid tegelikud pärismaailma ressursid, mida me enda sissetulekute loomiseks kasutame – töötajate aeg ja oskused, masinad ja seadmed, kapital, kasutatavad tehnoloogiad jne. Majanduskasv tuleb nende ressursside kombineerimisest, mitte kellegi soovist või nõudest saavutada kindel tase.

Mis seob eri majandusnäitajaid?

Majanduskasv ja tööpuudus on omavahel väga tihedalt seotud – mida kiiremini kasvab majandus (ehk tooteid ja teenuseid luuakse), seda madalam on tööpuudus. See on loogiline, sest selleks loomiseks läheb vaja inimesi.

Kui tööpuudus on madal, siis on raske palju rohkem luua, sest pole inimesi, keda lisaks tööle võtta. Või kui neid tingimata vaja on, siis tuleb neile rohkem maksta.

Eesti seis täna: tööpuudus on 5,6 protsenti, viimati oli see nii madal aastal 2008. Palgakasv oli selle aasta esimeses kvartalis 5,7 protsenti, eelmisel aastal kokku 7,6 protsenti. See on üsna kiire tempo.

Ideaalne tööpuudus ei ole null protsenti, sest alati on keegi, kes on just eelmiselt töölt tulnud ja otsib uut (nt kahekuune paus iga viie aasta tagant annab 3,3 protsenti tööpuudust) või keegi, kelle oskustepagasile vastavat tööd hetkel pakkuda pole (loe: nõukaaegsed liinitöölised) jne.

Ideaalne tööpuudus on selline, kus ei käi töötajate üleostmist, vaid loomulik töökohalt teisele liikumine ilma liigpika ooteajata.

Palgakasvu (ja tööpuudusega) on otseselt seotud ka inflatsioon – kui ettevõtted peavad töötajate palku tõstma, et neid üldse tööle saada, siis peavad nad ka oma klientide käest kõrgemat hinda küsima, sest muidu jääksid nad kahjumisse ja läheksid mõne aja pärast pankrotti. See tähendab, et liiga madal tööpuudus ja liiga kiire majanduskasv tekitavad inflatsiooni.

Inflatsioon ehk hindade kasvamine teatavasti haukab igaühe rahakotist tüki ja seda rohkem nendelt, kes ostavad kohalike toodetud asju, nagu näiteks toit (st vaesemad inimesed), mitte rahvusvaheliste hindadega tooteid nagu lennupiletid või autod (st rikkamad).

Lisaks sellele muutuvad kõik Eestis toodetud asjad välismaalastele kallimaks, st keegi ei taha neid eriti osta (nt kui Lätist saab odavamalt). Järelikult meie eksport väheneb ja seeläbi meie sissetulekud vähenevad (sest mis see eksport muud on, kui raha, mida ülejäänud maailm meile on nõus maksma). Eksport moodustas esimeses kvartalis ca 90 protsenti Eesti SKTst!

Valitsus saab eelarvega majandusest kas vahendeid välja võtta (maksustades rohkem kui kulutades) või juurde pumbata (kui kulutatakse rohkem, kui makse kogutakse).

Kui valitsus suunab majandusse raha juurde, olgu siis otse inimestele toetusi makstes või näiteks ehituslepingute kaudu ettevõtetele ja inimestele tööd «andes», siis ongi ettevõtetel vaja rohkem toota, selleks rohkem inimesi tööle võtta ja kui tööpuudus madal, siis kõrgemaid palku maksta.

Mida siis praegune valitsus valesti kipub tegema?

Nad tahavad kulutada rohkem kui maksustada ehk kokku majandusse raha juurde suunata. See kiirendaks majanduskasvu, aga tooks kaasa ka tööpuuduse edasise vähenemise, kiire palgakasvu, suurema inflatsiooni ja ekspordi vähenemise. Kuna see oleks eeltoodud põhjustel meile kõigile halb, siis on ka eelarvepuudujääk praegu vale otsus.

Oot-oot, palka tahaks ju ikka juurde?

Jah, aga kui palgad tõusevad lihtsalt niisama või läbi selle, et tööpuudus on hästi väike, siis tuleb pill pika ilu peale (meenuta aastat 2008).

Töötajatele saab palka maksta nii palju, kui palju nad tegelikult väärtust loovad/toodavad. Kui makstaks rohkem, sööks inflatsioon läbi hinnatõusu selle taas ära.

Selleks, et inimestele saaks rohkem palka maksta, on vaja rohkem kõrgtehnoloogilisi tehaseid, tarku ettevõtteid jms ehk neid ressursse, millest artikli alguses juttu oli. See on see, mida valitsus peaks soodustama.

Siis, kui üks inimene saab tänu tehnoloogiale ära teha kolme inimese töö ja need kaks ülejäänud inimest teevad midagi muud, on nende kolme inimese kogupanus majandusse kasvanud ja seeläbi saavad nad ka kokku rohkem palka (ideaalis teeb igaüks ära kolme töö ja nad saavadki kolm korda rohkem palka nagu Rootsis). Samal põhimõttel kasvab ka majanduskasv ja püüame kinni Lääne-Euroopa.