Meil pole tarvis sisserände piirarvu, kvooti. Meil pole tarvis palgapiirangut, mis ütleb, et mujalt tulijale saab ainult väga kõrget palka maksta. Meil pole tarvis keeldu ise tööd otsida.
Luksemburgi elanikest on 46,7 protsenti mittekodanikud. Šveitsi elanikest on 23 protsenti mittekodanikud. Araabia Ühendemiraatides (palavalt armastatud Dubai) on ligikaudu sama palju kodanikke kui Eestis, 1,4 miljonit, aga 9,2 miljonit elanikku, 7,8 miljonit elanikku muudest riikidest. Ja nemad ei karda.
Mujalt tulijatel on vaja eluaset, teenuseid, lastele kohti koolides ja lasteaedades.
Noored, kes maailmas ringi liiguvad, ja kellel on väikesed lapsed, vajavad rahvusvaheliselt sobituvat haridussüsteemi, koole, kelle diplom maksab ka rahvusvaheliselt.
Valikuid tuleb teha
Räägime poliitilistest valikutest. Räägime nendest ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Valikuid tuleb teha. Mõnikord teeme õige valiku, mõnikord valik ebaõnnestub.
Aga üks levinud nähtus on veel hullem kui ebaõnnestunud otsus. See on olukord, kui valikuid üldse ei tehtagi. Otsustamatus, hirm, et tehakse otsus, mis «rahvale» ei meeldi. Panin sõna «rahvas» jutumärkidesse, sest mõnikord on päris ebaselge, mida selle sõna all mõeldakse. Otsustajate koridorides sekeldab inimesi, kes arvavad, et just nemad ongi see «rahvas», just nemad ongi «rahva» ainuesindajad ja kõik peavad tegema nii, nagu nemad õigeks peavad.
Tuletame meelde. Rahvast (ilma jutumärkideta) esindavad demokraatlikus riigis seadusandlikesse kogudesse, parlamenti, riigikogusse, kohalikesse volikogudesse valitud inimesed ja nende poolt moodustatud valitsused. Nendelt oodatakse, et nad kannatavad ära otsustamise magusa valu ja teevad otsuse oma parima äranägemise järgi.
Ärge pabistage. Otsustage nii, et ka investeeringud on Eestisse ja kohalikesse omavalitsustesse teretulnud.
Euroopa keskpanga president Mario Draghi, kui ta kõneles Keskpanga nõukogu väljasõiduistungil Tallinnas 7. juunil, ütles, et eestlased üldiselt ei süüdista oma probleemides kedagi teist. Huvitav, kas see tõesti on nii?