Henrik Roonemaa

FOTO: Toomas Huik

Iga kord, kui ma kusagil Apple’ist kirjutan, pean netikommentaarides hakkama tegelema inimestega, kes räägivad, et no nii, jälle üks Apple’i kinnimakstu kirjutab oma fännijuttu. See on tüütu. Seetõttu ütlen kohe alguses ära, et siiamaani pole Apple mulle nende toodete kajastamise eest sentigi raha andnud.

Apple’iga ongi lihtsalt selline lugu. See on ka lihtsasti seletatav: nende tooted hõljuvad palju rohkem kusagil kunsti ja tehnoloogia piirimail kui mõne konkureeriva mõistliku firma omad. Aga no mis sa teed inimesega, kes vaatab Kadri Mälgu ehet ja seletab, et tal on kodus hoopis haamer, kus on palju rohkem metalli palju väiksema hinna eest.

Selle kõigega käib aga tehnoloogiaajakirjanikul sisuliselt kaasas kohustus kaks korda aastas avalikkusele seletada, mida Apple oma suurel pressikonverentsil näitas ja kas see oli murranguline ja huvitav. Esmaspäeval oli jälle üks selline.

Üldiselt võib selle konverentsi jagada kaheks: asjad, mida ei näidatud, ja asjad, mida näidati.

Esimesse kategooriasse läheb tehisintellekt ning Apple’i kaotusseis konkurentidele, nagu Google ja Amazon. Eriti Google. Nende tehisintellekt on Apple’i omast peajagu üle ning vastupidi paljude inimeste ootustele ei näidanud Apple esmaspäeval avalikkusele midagi sellist, mis seda olukorda muudaks.

Teise kategooriasse läheb aga iPad ning Apple’i tuim järjekindlus aastast aastasse korrutada: iPad on arvutite tulevik, iPad on arvutite tulevik. Vahepeal tundus, et asjad juba liiguvadki selles suunas, aga siis tuli seisak, iPadide müük on aasta otsa järjest kahanenud.

Nüüd tegid nad uue suure katse. Sügisel ilmuvas uues operatsioonisüsteemis iOS 11 ongi kõige rohkem tähelepanu pööratud just sellele, et iPadist teha veel rohkem tööriist. Avatud programmide vahel on lihtsam liikuda, iPadis on mitmesuguste äppidega dokk nagu «päris» arvutis ja nii edasi.

Esmapilgul on raske mõista, miks nad seda teha tahavad. Kõige paremal juhul hakkab iPad vaikselt-vaikselt järele jõudma sellele, mida «päris» arvutiga juba ammu teha saab. Tore on see, et nüüd saab iPadis teha lihtsaid asju, nagu ilma klaviatuuri vahetamata numbreid trükkida (uskumatu, kas pole) ning pilte ühest rakendusest teise lohistada, aga ikka on selle kõige tegemiseks vaja samasugust näpuosavust nagu avatud taskunoa keerutamisel. Päris arvutis käib see paari klikiga.

Aga mina ei loe, sest ma olen dinosaurus. Ma oskan arvutit kasutada ega karda seda. Enamik inimesi oleks pigem nõus haisid täis meres ujuma kui vajutama arvutis neile tundmatu kasti «OK»-nupule. Inimestele on õnnistus see, et maailmas on olemas seade, mis on poole odavam kui sülearvuti, poole õhem ja kergem, mille aku peab poole kauem vastu ning mida ei pea kartma. Eestil kulus mitu aastat ja miljoneid kroone, et koolitada 100 000 inimest arvutit kasutama, «Vaata maailma» oli omal ajal suur programm. Aga kas keegi räägib nüüd, et peaksime panema mõni miljon eurot täiskavanute iPadi-koolitusse?

Teile võib tunduda, et ma olen Apple’i suhtes negatiivselt meelestatud, aga see pole nii. Neil on üks väga suur trump: nende umbes miljard kasutajat. Hiljutine Morgan Stanley uuring näitas, et 92 protsenti iPhone’i-kasutajatest kavatseb ka järgmiseks osta iPhone’i ning juhtmevabade kõrvaklappide AirPods kasutajarahulolu on lausa müstilised 98 protsenti.

Nii suuri arve pole mitte kellelgi teisel ning Apple peaks tegema midagi erakordselt rumalat, et neist ilma jääda. Esmaspäevast esitlust vaadates küll kusagilt näha polnud, et nad rumalustega tegeleksid.