Musta huumori kõrval kõlavad nii «vasakult» kui «paremalt» ka tõsiseltvõetavamad argumendid, ent mõlemad pooled väldivad tihti ebamugavaid küsimusi, mis seavad nende väited kahtluse alla.

Nii näiteks on püütud vähendada terrorirünnakute tõsidust, võrreldes praegust terrorilainet varasematega. Selle tõestuseks viidati pärast viimast Londoni rünnakut Suurbritannia statistikale, kus seitsme- ja kaheksakümnendatel hukkus terrorirünnakutes sadu inimesi, ent seejärel langes näitaja alates üheksakümnendate keskelt umbes kaks korda. Rangelt arve vaadates tekibki justkui illusioon, et meie praegused hirmud on üle paisutatud.

Kuigi hukkunute arv on tõepoolest vähenenud, seisab Suurbritannia silmitsi toonasest hoopis erineva ohuga. Lõviosa kolmkümmend aastat tagasi terrorismi käes kannatanutest moodustasid elanikud Põhja-Iirimaal, kus vägivallalaine eest vastutas Iiiri vabariiklik armee (IRA), kellega Briti valitsus oli sisuliselt sõjajalal. Mujal kuningriigi territooriumil toimunud IRA rünnakud erinesid samuti suuresti sellest, mida praegu kogetakse. IRA sihtmärkideks olid eeskätt valitsusasutused ja võimuesindajad ning avalikus ruumis toimepandud pommiplahvatustele eelnesid tihti ka hoiatavad telefonikõned.

Praegu ISISest inspireeritud ja nende koordineeritud terrori pale on teistlaadi. Oma põhjalikus uurimuses ISISe ideoloogiast ja praktikatest märgib Metodi Pachev, et oluliseks nn uuenduseks on muutunud igapäevaobjektide kasutamine terrorihirmu külvamisel. Kuigi ka Al-Qaeda kutsus juba 2013. aastal üles sõidukitega rahvamasse rammima, on see meetod alles nüüd Euroopa äärmuslaste seas tõsiselt kanda kinnitanud. Ohvriterohkeim säärane rünnak nõudis möödunud aastal Nice’is 85 inimese elu. Pachev märgib, et taktikaline nihe on seotud muutunud julgeolekukeskkonnaga, kus äärmuslastel on keerulisem hankida relvi ja materjale keerukate lõhkekehade valmistamiseks. Sellest järeldub tegelikult ka tõsiasi, et vaatamata rünnakute jätkumisele on julgeolekuorganite tegevus siiski terroristide käitumismustrit mõjutanud.

Niisiis, küsimusele, kas meie hirm viimaste rünnakute ees on põhjendatud, saab olla vaid üks vastus – jah! Baski või IRA poliitiliselt motiveeritud vabadusvõitlejatega on inimlikkuse vastu suunatud enesetaputerroristidel väga vähe ühist.

Ent eelnevale mõttekäigule heakskiitvalt kaasa noogutavad parempoolsed arvamusliidrid jätavad samuti tähtsatele küsimustele vastamata. Euroopa terrorirünnakud on nende jaoks tihti vääramatult seotud rändekriisi ja islami kui vägivallareligiooniga. Sõnadega osavalt žongleerides visatakse korraga õhku nii tsivilisatsioonide kokkupõrge kui Euroopa ühiskondade mandumine, millest alla kukkudes valmib lihtsameelne narratiiv islamiinvasioonist. «Iga vaenlase territooriumile [nt Euroopasse] tulnud muslim peab jätkama Allahi tahte [Kalifaadi loomine] elluviimist kõigi talle kättesaadavate vahenditega,» kirjutas hiljuti Postimehes Jüri Saar, tõmmates käepäraste vahenditega joone rändekriisi ja terrorismi vahele («Lääs vajab islamiterroristide vastu hädasti uusi strateegiaid», PM AK 27.05).

Kõige olulisemale küsimusele – kes on need Euroopa terroristid – jäetakse aga targu vastamata, kuna need detailid ei taha kuidagi väidetud invasiooniplaanidesse sobituda. Tõsiasi on see, et näiteks möödunud kahel aastal enam kui pooleteisest miljonist Euroopasse saabunud inimestest on vaid mõni üksik osalenud konkreetses rünnakus või saanud terrorikahtluse. Kui mitte Euroopasse hiilinud pagulased, siis kes Euroopas õudu külvavad? Terroriekspert Olivier Roy, kes on põhjalikult analüüsinud enam kui saja prantsuse äärmuslase profiili, tõdeb, et läbivaid tunnuseid on ründajate puhul kolm: tegu on Euroopas üles kasvanud teise põlvkonna sisserändajatega, kes on kokku puutunud kuritegevusega ja avastanud islami enda jaoks suhteliselt hilja. Radikaliseerumine toimub kiiresti, tihtipeale aitavad kaasa vanglates või poksiklubides kohatud värbajad. Hiljutiste Manchesteris ja Londonis toimunud äärmuslaste profiilid Roy kirjeldatutest ei erine – kõik mehed olid juba pikemat aega Euroopas elanud. Kusjuures 27-aastane Khuram Butt, kes koos kahe kaaslasega London Bridge’il kaheksa inimest surnuks pussitas, tegeles aktiivselt kikkpoksiga kohalikus moslemitele suunatud spordiklubis. Uurimine näitab, millist rolli seesugune sotsiaalne läbikäimine radikaliseerumise juures mängis.

Nendest pildikestest küll ei selgu veel äärmusluse põhjused. Miks otsustavad need rahutud ja vahel elu hammasrataste vahele jäänud teise põlvkonna sisserändajad pöörduda vägivalla poole? Küsimus on seda õigustatum, kui tõdeda, et india või hiina taustaga noored mehed ei torma suurlinnade tänavail nugadega suvaliste inimeste kallale. Kas süüdi on äkki ikkagi religioon? Ent islam annab vaid poole vastusest. Hiljutiste ründajate ühisnimetaja on peale sarnase elukogemuse ka nende etniline taust. Eeskätt on tegu araablastega, kelle juured on Põhja-Aafrikas või Levandi piirkonnas. Nii näiteks võib tõdeda, et Euroopas vägivalda kasutavate äärmuslaste seas pole praktiliselt ühtegi türklast ega sudaanlast, kes samuti on valdavalt moslemid. Siinkohal võib küll osutada türklaste ajaloolisele kogemusele ilmalikkusega, kuid samasugune autoritaarsusele kalduv sekulaarsus iseloomustas üle poole sajandi ka araabia maid Tuneesiast Egiptuse ja Süüriast Iraagini.

Tähtis muutuja on siinkohal hoopis piirkondade stabiilsus. Erinevalt näiteks Türgist seisavad paljud araabia maad silmitsi kestvate sõjaliste konfliktidega, kust ei ole eemale jäänud ka lääneriigid, olgu selleks siis Iraagi okupeerimine 2003. aastal või hilisem sõjaline sekkumine Liibüas. Ainuüksi ameeriklased heitsid möödunud aastal Süüriale ja Iraagile 25 000 pommi. Kestav vägivald araabia riikides, millesse otse või kaudselt panustavad ka eurooplased, liidab araabia ja islami identiteedi ühtseks tervikuks, mis keerleb ühelt poolt jagatud kannatuste ja teisalt õndsama tuleviku ootuse ümber. Tekkivat soovi tuua käegakatsutavaid muutusi kasutavad ära samades sõjakeeristes tegutsevad terroriorganisatsioonid. «Sa näed, kuidas tapetakse sadu tuhandeid inimesi, kuidas sa saad kodus istuda ja mitte midagi teha?» küsis retooriliselt Hollandis üles kasvanud ja 2014. aastal ISISega liitunud võitleja. Siinkohal ei maksa ära unustada, et äärmusislamism on oma algusaegadest möödunud sajandi esimesel poolel olnud pidevalt seotud vastupanuga, mis kõigepealt oli suunatud koloniaalvõimude, seejärel ilmalike autokraatide ja viimaks lääne vastu.

Ausate vastuste andmine ebamugavatele küsimustele on eduka äärmuslusega tegelemise eeltingimus. Tulles tagasi hirmude juurde, siis uus trend igapäevaobjektide relvaks muutmisel on kindlasti üks keerulisemaid teemasid. Kogu vastutust ei maksaks veeretada küll julgeolekuorganitele, vaid lisaväärtust saavad pakkuda ka teised. Nii näiteks võiks just linnaplaneerijate ülesanne olla tasakaalu leidmine turvalisuse ja elukvaliteedi vahel keskkonna teadliku kujundamise kaudu. Samamoodi tuleb süveneda äärmusluse ennetamisse, seda enam, et uute terroristide profiilil on mitmeid ühiseid jooni. Võidunud narratiivide kordamine «islami võidukäigust Euroopas» selgitab vähe ja edendab hoopis äärmuslaste eesmärke, kes soovivad mõjutada meediat ja juhtida tähelepanu kõrvale teistelt religiooni aspektidelt. Tabavalt on selle taktika kokku võtnud ajaloolane David Fromkin, võrreldes terroriste silmamoondajatega, kes suunavad su pilgu oma paremale käele, samal ajal vasakuga nupule vajutades.