Musta huumori kõrval kõlavad nii «vasakult» kui «paremalt» ka tõsiseltvõetavamad argumendid, ent mõlemad pooled väldivad tihti ebamugavaid küsimusi, mis seavad nende väited kahtluse alla.
Nii näiteks on püütud vähendada terrorirünnakute tõsidust, võrreldes praegust terrorilainet varasematega. Selle tõestuseks viidati pärast viimast Londoni rünnakut Suurbritannia statistikale, kus seitsme- ja kaheksakümnendatel hukkus terrorirünnakutes sadu inimesi, ent seejärel langes näitaja alates üheksakümnendate keskelt umbes kaks korda. Rangelt arve vaadates tekibki justkui illusioon, et meie praegused hirmud on üle paisutatud.
Kuigi hukkunute arv on tõepoolest vähenenud, seisab Suurbritannia silmitsi toonasest hoopis erineva ohuga. Lõviosa kolmkümmend aastat tagasi terrorismi käes kannatanutest moodustasid elanikud Põhja-Iirimaal, kus vägivallalaine eest vastutas Iiiri vabariiklik armee (IRA), kellega Briti valitsus oli sisuliselt sõjajalal. Mujal kuningriigi territooriumil toimunud IRA rünnakud erinesid samuti suuresti sellest, mida praegu kogetakse. IRA sihtmärkideks olid eeskätt valitsusasutused ja võimuesindajad ning avalikus ruumis toimepandud pommiplahvatustele eelnesid tihti ka hoiatavad telefonikõned.
Praegu ISISest inspireeritud ja nende koordineeritud terrori pale on teistlaadi. Oma põhjalikus uurimuses ISISe ideoloogiast ja praktikatest märgib Metodi Pachev, et oluliseks nn uuenduseks on muutunud igapäevaobjektide kasutamine terrorihirmu külvamisel. Kuigi ka Al-Qaeda kutsus juba 2013. aastal üles sõidukitega rahvamasse rammima, on see meetod alles nüüd Euroopa äärmuslaste seas tõsiselt kanda kinnitanud. Ohvriterohkeim säärane rünnak nõudis möödunud aastal Nice’is 85 inimese elu. Pachev märgib, et taktikaline nihe on seotud muutunud julgeolekukeskkonnaga, kus äärmuslastel on keerulisem hankida relvi ja materjale keerukate lõhkekehade valmistamiseks. Sellest järeldub tegelikult ka tõsiasi, et vaatamata rünnakute jätkumisele on julgeolekuorganite tegevus siiski terroristide käitumismustrit mõjutanud.
Niisiis, küsimusele, kas meie hirm viimaste rünnakute ees on põhjendatud, saab olla vaid üks vastus – jah! Baski või IRA poliitiliselt motiveeritud vabadusvõitlejatega on inimlikkuse vastu suunatud enesetaputerroristidel väga vähe ühist.
Ent eelnevale mõttekäigule heakskiitvalt kaasa noogutavad parempoolsed arvamusliidrid jätavad samuti tähtsatele küsimustele vastamata. Euroopa terrorirünnakud on nende jaoks tihti vääramatult seotud rändekriisi ja islami kui vägivallareligiooniga. Sõnadega osavalt žongleerides visatakse korraga õhku nii tsivilisatsioonide kokkupõrge kui Euroopa ühiskondade mandumine, millest alla kukkudes valmib lihtsameelne narratiiv islamiinvasioonist. «Iga vaenlase territooriumile [nt Euroopasse] tulnud muslim peab jätkama Allahi tahte [Kalifaadi loomine] elluviimist kõigi talle kättesaadavate vahenditega,» kirjutas hiljuti Postimehes Jüri Saar, tõmmates käepäraste vahenditega joone rändekriisi ja terrorismi vahele («Lääs vajab islamiterroristide vastu hädasti uusi strateegiaid», PM AK 27.05).
Kõige olulisemale küsimusele – kes on need Euroopa terroristid – jäetakse aga targu vastamata, kuna need detailid ei taha kuidagi väidetud invasiooniplaanidesse sobituda. Tõsiasi on see, et näiteks möödunud kahel aastal enam kui pooleteisest miljonist Euroopasse saabunud inimestest on vaid mõni üksik osalenud konkreetses rünnakus või saanud terrorikahtluse. Kui mitte Euroopasse hiilinud pagulased, siis kes Euroopas õudu külvavad? Terroriekspert Olivier Roy, kes on põhjalikult analüüsinud enam kui saja prantsuse äärmuslase profiili, tõdeb, et läbivaid tunnuseid on ründajate puhul kolm: tegu on Euroopas üles kasvanud teise põlvkonna sisserändajatega, kes on kokku puutunud kuritegevusega ja avastanud islami enda jaoks suhteliselt hilja. Radikaliseerumine toimub kiiresti, tihtipeale aitavad kaasa vanglates või poksiklubides kohatud värbajad. Hiljutiste Manchesteris ja Londonis toimunud äärmuslaste profiilid Roy kirjeldatutest ei erine – kõik mehed olid juba pikemat aega Euroopas elanud. Kusjuures 27-aastane Khuram Butt, kes koos kahe kaaslasega London Bridge’il kaheksa inimest surnuks pussitas, tegeles aktiivselt kikkpoksiga kohalikus moslemitele suunatud spordiklubis. Uurimine näitab, millist rolli seesugune sotsiaalne läbikäimine radikaliseerumise juures mängis.