Mihkel Mutt: üks hullemaid nähtusi on «omadusteta kunstnik», kes tekitab poliitilist meediakära

Mihkel Mutt. Foto: Arno Saar / SL Õhtuleht

Eero Epner paigutas omadusteta mehe poliitikasfääri. Paradoksaalselt on just seal üks tema õigeid kohti. Hull on see, et teda liigub kõikjal, ja mida aeg edasi, seda rohkem, kirjutab Mihkel Mutt.

Esmaspäevases Postimehes kirjutas Eero Epner omadusteta mehest (kindlasti tulnuks mees asendada «inimesega», sest vastavatest naistest pole puudus).

Lugu räägib valdavalt vihjamisi, mõjudes järelehüüdena reformile, veel enam aga hoiatusena EKRE eest. Autor kirjeldab pealkirjas mainitud subjekti paljusid negatiivseid (olematuid) omadusi kujundilikult ja kirglikult. Varsti tekkis aga lugedes tunne, et ei kirjeldata enam ühte ja sama inimtüüpi, sest loetletud omadused ei esine tavaliselt üheskoos.

Näiteks isikud, kel pole maailmavaadet, kes väldivad debatti (meenutan igaks juhuks, et Theresa May keeldus äsja peaministrikandidaatide debatist), kes «mõtlevad laenu tagasimakse graafikule» jne pole ju enamasti needsamad isikud, kes lihtsustavad maailma mustvalgeks. «Mustvalgel» on sageli väga võimas maailmavaade (just seetõttu, et tema tahteenerigat ei kulu kogu spektrile) ja ta võitleb selle eest. «Mustvalged» ei väldi üldsegi konflikte, vaid toituvad nendest. Olgu näiteks Erdoğanil ükskõik mis muud puudused, aga missioon on tal kindlasti ja soojades sussides ta ei liigu. Kes on praegu Eesti kõige võitlevam erakond? Just see, kellele Epner mustvalgelisust omistab. Aga enamik selle liikmeid pole omadusteta jne.

Minu arvates iseloomustab omadusteta meest või naist eeskätt see, et ta võib olla täna poliitkorrektne, ümartundlik ja varjundirikas – juhul kui see on päevakäsk – ja homme olla mustvalge, kurikandiline ja võitlev – kui see on uus päevakäsk jne.

Vägisi tikub pähe mõte, mis sellest halba on, ja kas niisugune paindlikkus pole avalikule teenistujale hoopis plussiks (muidugi piirini, mil tuleb hakata kedagi gaasikambrisse saatma)? Seda tüüpi inimesi on alati tarvis läinud, hiina mandariinidest alates.

Ja kui minna päris tippude juurde, siis võiks kõnealuses loos omadusteta mehe asendada Angela Merkeli nimega ja suur osa öeldust jääks kehtima. Ainult et Merkelit peavad juba praegu mõned pärast Adenauerit saksa suurimaks poliitikuks. Ja just sellepärast, et ta ei aja ideoloogiat, vaid reageerib paindlikult olukordadele, ta ei ole oma vanade seisukohtade vang. Kui seejuures säilib üldine eetiline foon ja õiglustunne, ei ole katki midagi. Sest ideoloogiapõhiste erakondade ajastu on vähemalt suurtes heaoluühiskondades ammu möödas, poliitika kaudu maailma enam ei parandata, vaid hoitakse käigus. Poliitika ja administreerimine sulavad kokku.

Teatav isiksuse lamestumine või ümarustumine on demokraatliku poliitikuameti paratamatu hind (juba see pidev konsensuse leidmise vajadus!). Tõsi, Epner räägib neist, kes on kohe varavanad. Aga kui muutus on niikuinii üksnes ajaküsimus ja tõusuteel kohtuvad kõik? Pealegi pole poliitika erand. Lasteaednikud kipuvad kohtlema oma mehi kubujussidena, kooliõpetajad säilitavad ka kodus dotseeriva hoiaku, juristid peavad söögilauas kaitsekõnesid jne. Veel enam, poliitik peab end vahel teadlikult köndistama. Nagu Dostojevski Suurinkvisiitor, kes oli õppinud tundma inimhinge sügavusi, aga seejärel omaenda hinge lukku löönud – ikka suurest inimarmastusest.

Geenius võib kahelda, kas kaks korda kaks on neli, aga kassapidajale oleks see hukatuslik.

Kunstnikule on loomulik juurelda individuaalse tõe üle, aga kuidas saaks poliitik muuta oma joont iga ettetuleva detaili peale?

Miks peaks ta pimedas ärkvel lebades higistama ning nutma oma pattude pärast? See võib teda takistada järgmine päev taas poliitilise masina funktsioon olemast.

Tänapäeval peaksid poliitikasse värvi ja elevust tooma kodanikuühendused või päris «metsikud» liikumised. Seal on omadustega inimeste koht.

Epner mainib mõned nimed. Obama tähtsus on teadagi suur, sest ta näitas, et poliitikas võib jääda korralikuks inimeseks. See avaldus kõiges, ka eraelus. Pole ju saladus, et Obamadegi abielus oli mõõn. Aga seni, kuni oldi Valges Majas, ei tulnud lahutus kõne allagi, sest see oleks paratamatult määrinud presidendiinstitutsiooni. Milline kontrast Kadrioruga, kus ei mallatud oodata, kuni ametiaeg peatselt täis saab! (Kas on eesti poliitilise kultuuri kiht ikka õhuke või asjaosalised lihtsalt küünilised?)

Aga poliitikuna polnud Obamal ju erilist edu. Ameerika lõhenes tema ajal rohkem kui varem ning välispoliitikas oli ta vahel heausklik, vahel otsustusvõimetu (kas mitte just oma liigse varjunditundlikkuse tõttu?).

Sandersi jauramised meenutasid rohkem mõnda Epneri enda mainitud kurja meest, seal küll midagi ambivalentset ja järelemõtlikku polnud.

Autor kirjeldab, aga oleks tahtnud kuulda ka tema arvamust nähtuse põhjuste kohta. Ta paigutab omadusteta mehe poliitikasfääri. Paradoksaalselt on just seal üks tema õigeid kohti. Hull on see, et teda liigub kõikjal, ja mida aeg edasi, seda rohkem. Kas on tegemist järjekordse optilise efektiga, s.t see tüüp on sealgi alati olemas olnud, aga tänu IT läbipaistvusajastule on see saanud nähtavamaks kui seni? Või soodustab see uus ajastu ja uus keskkond selle tüübi imelist sigivust?

Üks hullemaid nähtusi on ju kunstibroilerlus, «omadusteta kunstnik». Muidugi on kunstniku asi tegelda ühiskonna valupunktidega. Aga on suur vahe, kas ta tegeleb nendega loomingulise vabaduse avaldusena või konjunktuurselt. Küsimus on prioriteetides, vahendis ja eesmärgis. Pean silmas seda, kui kirjanik, visuaalkunstnik või ka teatritrupp mõtleb, kuidas ühe või teise projektiga tekitada poliitilist meediakära, konkursse kinni lüüa, saada festivali- ja näitusekutseid, ennast tulusamalt euro- ja riigi rahakoti külge imeda jms. 

Kui siiani öeldi, et pole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus, siis uue konsensuse järgi pole halba kunsti, on üksnes vale müügistrateegia. Säärane arvestajalikkuse pealetung, loomemajanduse samastamine kunstiga on veel vastuvõetamatum kui vasakpoolse liberalismi ja progressismi üleesindatus meie avalikus ruumis (ühe poolusena on need ühiskonnas kahtlemata vajalikud).

Lõpetuseks tõdegem, et inimkond tervikuna ei ela kahtluse, kriitilisuse, avatuse ja teiste õhtumaise demokraatia märksõnade tähe all. Viimaste vastu müüride püstitajad (niihästi otseses kui kujundlikus tähenduses) ei tarvitse võidelda ette kaotatud võitlust. Küsimus, kas inimesed tahavad rohkem vabadust või lihtsalt leebet orjust suhteliselt õiglaste ja heldete peremeeste all, pole päevakorrast maas. Islamimaades ja Hiinas (võimalik, et ka Venemaal) antakse sellele küsimusele teistsugune vastus, kui seni Euroopas antud. Ja väga raske öelda, kes on neis maades vastavate protsesside juures omadustega, kes ilma omadusteta.