Põhiküsimus pole aga selles, kes on rahandusminister, vaid valitsuskoalitsiooni üldises lähenemises maksuseadustele. Lihtne on valitsust kritiseerida sellega, et nad üritavad meeleheitlikult täis toppida eelarveauku, mis tekib valijate massile mõeldud tulumaksuvaba miinimumi järsust kergitamisest. Sama lihtne on väita, et maksud ongi mõeldud tehtavate kulutuste katteks ja see kõik on täiesti tavapärane ja normaalne.
Mulle tundub, et ära on unustatud asjaolu, et maksud pole ainult riigi viis oma elanikelt raha kokku korjata. Maksud on ettevõtluskeskkonna olulised kujundajad ja mõjutajad. Maksuseadustel on suur roll selles, kuhupoole ühe riigi majandus liigub, kas me oleme ahvatlevad välisinvestoritele, kas väärtuslik tööjõud tahab siia tulla.
Seetõttu ei ole meil vaja lihtsalt uut rahandusministrit, vaid maksuvisionääri. Inimest, kes suudaks näha suurt pilti ja tajuda majanduses toimuvaid protsesse. Kes saaks aru, milline mõju on mingi maksu kehtestamisel praegu ja viie aasta pärast, aga miks mitte ka kümne aasta möödudes. Kes oskaks maksude kaudu Eesti ettevõtluskeskkonda kujundada selliseks, et riigi funktsioonid oleksid täidetud ja samas ei kaaluks ettevõtjad siit ära kolimist, vaid pigem peaksid laienemisplaane.
Praegu sellist visionääri vaadet tunda pole. Maksude puhul, mida ühel päeval plaanitakse kehtestada ja järgmisel päeval teatatakse nende ärajäämisest, ei saa olla tegu mingi pikemaajalise visiooniga. Pigem on need maksualased uitmõtted, mida miskipärast ilma suuremate piduriteta avalikkuse ette paisatakse. Ja siis jälle tagasi võetakse.