Gert Kiiler

FOTO: Valdo Ots

Inimesi ninapidi vedada ja neile iba ajada polegi nii keeruline, nendib stsenarist Gert Kiiler.

Ühel heal päeval juhtus nii, et tegin enda teadmata tõejärgset ajakirjandust. Et kõik Agu Sihvka moodi ausalt ära rääkida, siis alustan algusest. Või veidi eestpoolt.

Olen ligi 23 aastat kirjutanud ja toimetanud Viljandi maakonna päevalehe Sakala kord kuus ilmuvat huumorikülge «Liba-Sakala». Et olen ka muude loominguliste tööde kaudu seotud ENSV-aegse perioodiga, siis olen aeg-ajalt lubanud huumoriküljel fantaasiaid teemal «tänapäevased asjad ja nõukaaeg».

Nii avaldasingi viimasel huumoriküljel paar väljamõeldud artiklit, mis oleks justkui pärit ENSV-aegsest ajakirjandusest. Rubriigi nimeks oli «Vanad ajalehed», sarnasel moel vaatavad ju meie päevalehedki pea igas numbris oma minevikku.

Üks minu «vana artikkel» kõneles sellest, kuidas osa ENSV teadlasi on hakanud protestima plaanitava Tallinna-Moskva uue raudtee ehituse vastu, ja teine teatas, et Eesti NSV on alates 1. juunist Nõukogude Liidu eesistuja vabariik.

Sellesama uudise, mis ilmus justkui 1984. aasta ajalehes Kodumaa, postitasin ka reklaami mõttes enda Facebooki leheküljele. Et asi ehedam oleks, kasutasin üht vahvat pilditöötlusprogrammi, mis andis PDFist võetud väljavõttele sellised ääred, justkui oleks see rebend ajalehest.

Libauudis Eesti NSVst.

FOTO: Gert Kiiler / Sakala

Hoolimata seesugusest postituse kujundusest polnud mul peale naljakülje reklaamimise muud kavatsust – postituse pealkirjaski teatasin, et «homses Liba-Sakalas...»

Täiesti ootamatu oli aga see, mis järgnes. Kuna postitus oli avalik, siis hakkas ühtäkki suur hulk mulle tundmatuid inimesi seda jagama ja laikima.

Nii nagu see lumepall mõnel juhul ikka internetis tekib. Esmalt oli ju tore – milline autor ei tahaks, et tema looming inimestele meeldib, aga kui ma ühel hetkel hakkasin süvenema jagamiste juures olevatesse kommentaaridesse, sain aru, et osa jagajaist arvas, et tegemist on tõesti välja kaevatud originaalartikliga.

Ja seda hoolimata seal leiduvatest lausetest, mis oleksid iga vähegi nõukaaegset ajakirjandust lugenud inimese pannud teksti autentsuses kahtlema.

Ööpäeva jooksul oli mu postitust jagatud üle saja korra ja paljud kommentaarid olid stiilis «Ha-haa, täpselt nagu praegu!» ja võrdlesid kahjurõõmsalt omavahel kahte liitu.

«Täpselt nagu praegu» hinnang oli muidugi päris täpne, sest oma libauudise teksti aluseks olingi võtnud Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise ametlikul küljel oleva teksti. Lihtsalt muutsin, kus vaja, mõned sõnad ja panin paar lauset neist Karl Vaino suhu.

Siis juhtis üks sõber tähelepanu, et postitus oli otsapidi jõudnud ka Nõmme TV nime kandvale Facebooki leheküljele, kust seda omakorda ligikaudu sada korda edasi jagati. Kommentaarid olid paljuski samas stiilis.

Inimesed olid sellise «ajaloolise» leiu üle siiralt õnnelikud ja unustasid igasuguse kriitikameele. Kinnitas ju mu libauudis seda, mida nad olid kogu aeg arvanud.

Miks ma praegu üldse sellest kirjutan? Ühtpidi oli ju tore – nali puudutas paljusid inimesi ja vaadates postituste juures olevate naerunägude rohkust, tegin ma suure hulga inimeste tuju heaks.

Samas aga ei oleks ma elu sees osanud arvata, et sedavõrd lihtne on suurt hulka inimesi tüssata. Ja veel tahtmatult.

Kui minul õnnestus väikese fantaasia ja primitiivse töötlusprogrammi abil teha kogemata selline feikuudis, siis on kole mõelda, kuidas saab inimesi lollitada keegi, kel on selge siht silme ees ja võimalik kasutada professionaalseid töövahendeid. Ja kes ei poeta teksti vihjeid, et tegemist on väljamõeldisega.

Aga jah, ajad muutuvad. Kui internetieelsel ajal pidi valvel olema vaid korra aastas, 1. aprillil, et mitte lollitajate õnge minna, siis nüüd tuleb valvel olla 24/7.