EKI keelekool: Vabadus! Wabadus?

Peeter Päll Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

See viimane märgib tänapäeval üht toitlustusasutust Tallinnas Vabaduse väljakul, aga aeg-ajalt uuritakse keelenõuandest, millal siis sai w-st eesti keeles v ja kes selle otsustas. Nagu selgub, lihtsat vastust sellele ei ole.

Olgu meenutuseks öeldud, et pikka aega kasutati eesti keeles põhitähena w-d ja v oli hoopis võõrtäht, mida haruharva mõnes võõrsõnas või ladina tsitaatlaenus (nt civitas) kasutati. Nii oli veel XX sajandi alguses, kuid ajakiri Eesti Kirjandus hakkas 1907. aastal w asemel kasutama v-d, varem oli see olnud Gustav Suitsul 1905. Kas oli põhjuseks arusaam, et v on moodsam, või väljendati sellega oma erinevust saksa kultuurist või võeti eeskuju hoopis oma naabritelt soomlastelt, kes omakorda said selle rootslastelt, ei ole enam tagantjärele selge, aga vähehaaval hakkas v kasutamine levima. Harald Põllu 1915. aasta grammatika oli esimesi, mis seda ettevaatlikult pooldas, ja siis võis põhjuseks tõesti olla saksavastasus, sest parasjagu käis maailmasõda, milles Saksamaa oli vaenlane.

Ainus teadaolev otsus, mis kinnitas üleminekut v-tähe kasutamisele, tehti 1919.–1920. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas, kui arutati järgmise õigekeelsussõnaraamatu koostamist. Pärast seda hakati keelekäsiraamatutes seda soosima, kuid sõnastus jäi leebeks kuni 1930. aastateni, mil v-d peeti juba ainusoovitatavaks. Villem Alttoa nentis 1931. aastal ilmunud ülevaates, et mõlemat tähte peetakse samaväärtuslikuks ja tihtipeale kirjutatakse ka saksa nimed ümber v-ga (Viedemann), mis aga ei ole õige. 1930. aastate lõpust võib siiski nentida, et v-täht oli juurdunud ja w-d hakati pidama pigem võõrtäheks.