Tuul Sepp: gluteenitalumatus on osaliselt reklaamitrikk

Gluteenivabad tooted on neile, kel on gluteenitalumatus. Foto: Alamy/ Vida Press

Kolumnist Tuul Sepp kirjutab, kui palju on gluteenitalumatusejutu taga tõde ja kui palju kaupmeeste reklaamitrikki.

«Leiba ja tsirkust» on nimetatud inimese esmasteks vajadusteks. Viimase kümnendi jooksul on leivast endast esimese maailma tsirkus saanud – gluteenitalumatus on laialt levinud endale pandav diagnoos ning gluteenivabad dieedid ja tooted suur äri. Lähemalt vaadates selgub aga, et enamiku inimeste puhul pole tervisehädades süüdi mitte gluteen, vaid rafineeritud nisujahu tarbimine täisteratoodete asemel ja ühekülgne dieet.

Algsel nisul oli tera ümbritsetud kõva kestaga ning kukkus küpsedes viljapea küljest maha. See ei lihtsustanud nisu kasutamist ning järgnevatel aastatuhandetel aretati paljateralised sordid, mis terasid lõikusajani kenasti varre küljes kinni hoidsid ja suuremat saaki andsid.

Aretustöö suurema saagikuse nimel on viinud nisu toiteväärtuse vähenemiseni. Taim, mis toodab rohkem seemneid, ei ole võimeline igasse seemnesse nii palju kasulikku kraami pakkima kui taim, mis toodab vähe seemneid. Tegemist on bioloogias klassikalise järglaste kvantiteedi ja kvaliteedi lõivsuhte probleemiga.

Nii on metsiku nisu lähedase sugulase Emmer-nisu valgusisaldus umbes kaks-kolm korda suurem kui tänapäevastel nisusortidel. Peale selle näitab arhiveeritud terade analüüs, et aretustöö käigus on vähenenud nisuterade mineraalainesisaldus (vähem on nii tsinki, rauda, vaske kui ka magneesiumi).

Nii annavad klassikalisest valgest nisujahust tooted tarbijale peamiselt vaid energiat tärklise kujul, aga vähe muid vajalikke toitaineid. Seetõttu ei täida saia söömine ka kõhtu, kuna organism on endiselt nii mineraalainete, kiudainete kui ka vitamiinide puuduses. Aitab see, kui süüa täisteratooteid, milles on palju rohkem nii kiudaineid kui ka vitamiine.

Täisteratoodete suuremat tervislikkust hakkasid esimesed entusiastid rõhutama juba 19. sajandil, kuid hoolimata sellest säilitasid «valgest jahust» tooted elitaarse ja peene, ihaldusväärse roa maine. Ka eesti rahvakultuuris on «valge saia söömine» seotud pidulikkuse ja jõukusega. Ilmselt peame olema tänulikud, et meie esivanemad nii vaesed olid ja endale valget saia nii harva lubada said.

Täisterajahust tooted on vajalikud vitamiinide ja mineraalide allikad ning (mõõdukal tarbimisel) igati tervislik toit. Kuigi sellega võiks teraviljatoodete tervislikkuse teema ammendatud olla, nii see kahjuks ei ole.

Gluteen? Vaatame seda küsimust lähemalt. Mis üldse on gluteen? See on paljudes teraviljades sisalduv säilitusvalkude kompleks, mis moodustab 75–85 protsenti teraviljatoodete valgusisaldusest. Meie soolestikus lagundatakse gluteen kehale vajalikeks aminohapeteks. Gluteen on kleepuv aine, mis hoiab koos saiataigna ning annab leivale-saiale, kookidele, küpsistele ja makaronidele harjumuspärase struktuuri.

Umbes ühel protsendil inimestest kutsub gluteen soolestikus esile autoimmuunhaiguse –  sooles tekivad keha enda ensüümi koe transglutaminaasi vastased autoantikehad ja soole limaskesta vallutavad immuunrakud, mis tekitavad limaskesta põletiku.

Põletiku tagajärjel hävinevad soole sisepinda katvad mikrohatud ja seetõttu hakkab sool üha rohkem meenutama siledat toru. Sellisest soolest ei imendu toitained normaalselt. Nii jäävad tsöliaakiahaiged hoolimata korralikust toitumisest üha kleenukesemaks ja haiguse süvenedes hakkab neil tekkima väga paljude toitainete puudus. Tsöliaakia ainus toimiv ravi on täielik hoidumine gluteeni sisaldavast toidust.

Tsöliaakia ja teiste autoimmuunhaiguste esinemissagedus suureneb. Eurooplastest ja ameeriklastest esineb haigus umbes ühel protsendil elanikkonnast, kõige sagedasem on see aga Aafrika põhjaosas elavatel araablastel, kellest ei talu gluteeni ligi viis protsenti. Haigus on geneetilise eelsoodumusega ning kujuneb välja geenide ja keskkonna koosmõjul.

Praegu ei teata, millised keskkonnafaktorid selle kasvu taga on – oletatud on muuhulgas keskkonnakemikaale, nakkushaigusi, stressi, hormonaalseid muutusi, ravimeid, toitumisharjumuste muutust, kaalutõusu. Haigustekitajatevaeses keskkonnas kasvava inimese immuunsüsteem ei ole korralikult välja õpetatud ning võib seetõttu kergesti hakata ohtlikuks pidama ohutuid antigeene või kehaomaseid molekule.

Peale selle on vaesustunud või muutunud tänapäeva inimese mikrofloora – seedimist toetavate bakterite kooslus meie soolestikus, mis samuti seedimise efektiivsust tugevasti mõjutab.

Tsöliaakia on tõsine haigus, mida diagnoosivad allergoloogid, gastroenteroloogid ja lastearstid, tehes soolebiopsiaid jm põhjalikke analüüse. Tänapäeval on sellest saanud aga üks levinumaid enesediagnoose. Enamiku enesel gluteenitalumatuse diagnoosinud inimestel on sooleseina ja immuunsüsteemiga kõik korras.

Kas siis esineb veel mingisugune teistsugune gluteenitalumatus, mis ei ole tsöliaakia? Arstid jäävad sellele küsimusele vastates kõhklevaks. Ilmselt on paljudel juhtudel tegemist pigem vaimse kui kehalise haigusega. Enesesugestiooni, notseeboefekti (vastandile platseeboefektile, mille korral usk ravib) mõju ei saa alahinnata: kui inimene ikka väga tahab, et tal pärast gluteeni sisaldavate toiduainete söömist halb hakkaks, siis tal hakkab ka, olgu tal siis gluteenitalumatus või mitte.

Karta on, et «gluteenivaba» on vähemalt osaliselt järjekordne reklaamitrikk, mille abil inimestele makaronipakk ühe euro asemel kümne euroga müüa. Esimese maailma «mürgivaba supertoidu» kinnisidee on suures osas pseudoteadus, mis on mõeldud kergeusklike ärakasutamiseks. Internetiotsinguga «gluteenitalumatus» avanevad loendamatud pseudoteaduslikud saidid ja foorumid, mis jagavad kahtlase väärtusega nõuandeid sümptomite ning toitumisvalikute kohta.

Arvestatav osa neist lehtedest on kasumi peal väljas. Gluteenivabaduse-hüsteeria tulemusena on paljud üldse teraviljatoodetest loobunud. Täisteravili on (mõõduka tarbimise korral) hea ja odav täisväärtusliku toidu osa – kiudainete tõttu hea kõhule ning annab palju kehale vajalikku.

Seda arvesse võttes on siiski kasulik teada, et kiudaine- ja vitamiinivaesed valgest jahust tooted võivad meil tõesti tekitada seedimisprobleeme, mis pole seotud gluteenitalumatusega. Samuti sisaldab tänapäeva inimese menüü tõenäoliselt liiga suures koguses jahutooteid, ning igasuguse toitainegrupi ületarbimine on tervisele halb, samamoodi nagu see, kui mõni oluline aine puudu jääb.

Mitmekesine toitumine ning täisteratoodete eelistamine võiks aga paljudel «gluteenitalumatutel» enesetunde kergesti paremaks muuta, samuti võiks gluteeni demoniseerimise asemel rohkem tähelepanu pöörata muudele võimalikele stressiallikatele elus, et kõhuvalu ja seedimisprobleeme leevendada. Gluteenivabad supertoidud võib aga rahus jätta diagnoositud tsöliaakiahaigetele.

Tegemist on autori teadmistel ja vaadetel põhineva arvamusartikliga, mis ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile.

---

Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.