Mart Raudsaar: luuavarrest pauku ei tule

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Mulle tundub, et lääne ühiskondadel (ja sealhulgas Eestis) seisab ees üks ebameeldiv, kuid paratamatu debatt. Täpsustan – Ameerika Ühendriikides debatt mõnda aega juba käib. Seal arutletakse põhiseaduse teise paranduse üle, mis annab igaühele õiguse kanda relva.

Üleüldise relvakandmise õiguse positiivne pool on ilmne. Igaüks, kes relva haarab, võib relva läbi surra. Kui Utøya saarel oleks Breiviku vastas olnud üks käsitulirelvaga otsusekindel mees, oleks võinud massimõrv jääda olemata.

Kui kindral Ernst Põdder tuli 1. detsembril 1924. aastal sõpradest ohvitseridega Lindeni restoranist pidutsemast, vabastasid nad möödaminnes peapostkontori (kus oli ka telegraaf) sinna tunginud riigipöörajatest. «Trepil seisis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile,» kirjeldas sündmust Chicago Tribune Baltikumi korrespondent Donald Day. «…kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida eales olen näinud.»

Kindlasti jääks terroriohvrite arv väiksemaks, kui igal teisel inimesel oleks põues tulirelv. Ei Vulcani pommitajatest (ma tean, need on juba erus) ega Tridenti rakettidest ole kasu kontserdil alaealisi tapva terroristi vastu, küll aga oleks abi püstolist. Iisraeli lennuliinidel reisib alati rahva seas relvastatud reisisaatja. Keegi ei tea, kes ta on, kuid kõik teavad, et ta on, ning ainuüksi sellest teadmisest on abi. Sellist meedet oleks vaja rakendada meie suvisel laulupeol – iga paarisaja inimese kohta peaks tulema ruutpesitsi erariides relvastatud korrakaitsja.

Me ei pääse sellest diskussioonist, sest terror tsiviilisikute vastu on tulnud ja me pole veel näinud selle tõelisi vilju. Ainuüksi jutust, et selliste sündmuste kordumine Eestis on vähetõenäoline või et meid peaks kaitsma kirikust lahutatud riigi põhimõte, on sama palju kasu kui Bronxis luuavarrega korteriukse sulgemisest.

Ehkki tänavaterroristi eluiga USAs ei jää pikaks, on relvade ja laskemoona vabal kättesaamisel muidugi oma pahupool. Tulirelvad ja laskemoon on Walmarti kaubandusketis vabalt saadaval, näitas kujukalt Michael Moore’i film «Bowling for Columbine», mis räägib 1999. aasta koolitulistamisest Columbine’i koolis. Relvad ei peaks olema kättesaadavad neile, kes pole läbinud vastavat koolitust, mille osa on relvaeetika. Kuna relvakandmise õigus on olnud ajalooliselt vaba mehe tunnus, võib mõista, miks on Eestis relvaeetikaga kehvad lood.

Teiseks tuleks meenutada, et FBI statistika põhjal tapeti USAs ajavahemikul 2002–2011 kõigist tapetud politseinikest 5,1 protsenti nende enda relvaga. USA politseinikud on aga tõelised professionaalid nii relvakasutuse tehnilises kui ka eetilises pooles. Seega eksisteerib alati oht, et ühel või teisel põhjusel pööratakse relvad nende vastu, keda nad kaitsma peavad.

Kuid kui meil on valida väiksema ja suurema kahju vahel, valiksin mina väiksema. On tõsiasi, et rahvahulgas (näiteks laulupeol) ei ole võimalik ka korrakaitsjatel tulistada nii, et oleksid välistatud süütud ohvrid. Kuid kas seetõttu jätaksid terroristid tulistamata või pussitamata? Seega poleks mõistlik eirata tulevahetuse möödapääsmatust rahvahulgas, aga see (kaalutlus)õigus peaks olema väljaõppinud inimestel.

Ma ei poolda relvade väljajagamist kõigile, nagu filmis «Ahvide planeet» (ja vahet pole, keda me ahviks peame). Kuid me oleme jõudnud uude ja ohtlikusse ajajärku, kus riigid – ka üliriigid, nagu Suurbritannia – ei suuda tagada inimeste turvalisust tänaval. Mõnes mõttes on see naasmine Metsiku Lääne ajajärku. Mitte ilmaasjata ei pälvinud revolver Colt SAA hüüdnime «Peacemaker» (rahutegija), sest keegi ei soovinud mõjuva põhjuseta baaris relva haarata, kuna relvastatud olid kõik.