Noorteadlane. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Scanpix

Katteta lubaduste andmise aeg on möödas. Doktorandistipendiumi lubatud tasemele tõstmata jätmine ei ole aktsepteeritav, osutavad Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) asutajaliikmed.

Doktorandid on meie tulevased teadlased ja tippspetsialistid, kes oma nominaalselt neli aastat kestva doktorantuuri jooksul annavad märkimisväärse panuse Eestis tehtavasse teadusesse.

Oluline on siinjuures märkida, et olulise osa Nobeli preemiaga pärjatud töödest on teinud just nimelt noored ja isegi väga noored teadlased. Näiteks Brian D. Josephson oli 22-aastane Cambridge'i ülikooli doktorant, kui tegi avastuse, mille eest sai hiljem Nobeli preemia füüsikas. William L. Bragg oli 23-aastane, kui tegi uue avastuse röntgenkristallograafia alal, ja selliseid näiteid on veel.

Pere- ja teadlaselu ühildamise võimaldamine

Suurem osa meie doktorantidest on hiliskahekümnendates ja -kolmekümnendates – see on parim pereloomise iga. Ning kui meeste puhul on lapsevanemaks saamise edasilükkamine sellise soovi korral kuidagi võimalik, siis naiste puhul on see palju keerulisem.

Muidugi võiks öelda, et kui ei saa pere loomist edasi lükata, võib edasi lükata just doktoriõpingud, ent Nobeli preemiate ajaloo valguses on ilmselge, et see ei ole teadusele ja ühiskonnale tervikuna strateegiliselt kasulik.

Selleks, et andekad, noored, pere väärtustavad teadlased siiski teaduse juurde jääksid, on oluline võimaldada pere- ja teadlaselu ühildada.

Ka meil Eestis on hulk inimesi, kes on magistrikraadiga spetsialistid, neil on kodus olemas või tulemas lapsed, ja nad on väga nutikad. Kui ootame neilt, et nad pühendaksid end teadusele, millegi innovaatilise loomisele ja ühiskonna mõtestamisele, siis ei saa me eeldada, et nad teeksid seda tasuta või miinimumpalgale vastava sissetuleku eest.

Kõrgetasemelist teadustööd tegevad magistrikraadiga spetsialistid peavad saama oma haridustasemele ning tööle väärilist tasu, isegi kui nende ametinimetuseks on doktoriüliõpilane.

Kui nad seda ei saa, otsivad nad endale kas uue töö või jätkavad oma haridusteed, ja seejärel tihti ka eluteed, väljaspool Eestit. Kuidas panna Eesti riigi juhid mõistma seda, et suhtumisega «minge ära, kui ei meeldi» ei jää kauaks kestma ei Eesti teadus ega Eesti riik?

Doktoriõppe edukuse languse oluline põhjus

Eesti valitsus kehtestas 2005. aastal doktorantidele riikliku stipendiumi 6000 krooni (384 eurot) kuus, mis oli tollal ligi 80 protsenti riigi keskmisest palgast ja võimaldas paljudel andekatel tudengitel, sealhulgas paljudel vastloodud ENTA liikmetel, pühenduda teadustööle.

Sama arvutuse kohaselt peaks doktoranditoetus tänasel päeval olema 920 eurot. Ent 12 aasta jooksul on doktoranditoetust tõstetud vaid 10 protsendi võrra 422 eurole, mis jääb suuremate linnade keskmisest palgast 2,5–3 korda maha.

Rakendusliku Antropoloogia Keskuse koostatud hiljutisest Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna doktorantide uuringust selgus, et üks oluline põhjus, miks doktoriõppe edukus langeb ja miks kaitsmiseni nominaalajaga ei jõuta, ongi madal õppetoetus: see sunnib leidma lisatööd, mille tõttu kannatab oluliselt teadustöö protsess.

Samas toodi välja, et kahekordne (ideaalis keskmise palgaga võrdne) toetus võimaldaks pühendumist ja tõstaks oluliselt doktorandi motivatsiooni.

Juba mitu aastat tagasi soovitasid välismaised spetsialistid vähemalt 1000-eurost stipendiumi, mis peaks vastama riigi keskmisele palgale ja tõstaks Eesti teaduse konkurentsivõimelisust, kuna võimaldaks siia tuua ka doktorante teistest riikidest.

Siiski tervitasid haritlased ja tudengid igati valitsuse talvist otsust tõsta doktorandistipendium senisega võrreldes kahekordseks, st 844 eurole, mis oleks vähem kui 75 protsenti keskmisest palgast.

Teadusrahastamisest

Valitsus otsustas hiljuti kärpida doktorandistipendiumi tõusu poole võrra, mis vastab kokkuvõttes 633-eurosele stipendiumile, ja on seega võrreldav pigem Eesti alampalgaga.

Eriti kahetsusväärne on siinjuures asjaolu, et 844-eurone stipendium oli valitsuse konkreetne lubadus, mistõttu sellest lähtuti kulutuste planeerimisel nii teadusgrantide kui ka uute doktorandikohtade taotlemisel varakevadel.

Mida see praktikas tähendab? Kui planeeritud teadusprojekti edukaks sooritamiseks on vaja kindlat arvu doktorante, kellele on lubatud 844-eurost kuustipendiumi, tähendab valitsuse taganemine oma lubadusest seda, et grandiomanikel tuleb hakata otsima uusi katteallikaid, mis ei pruugi nii lühikese ajaga olla võimalik.

Kui mõnel juhul tähendab see raskemates elutingimustes elavaid, ilmselt kõrvaliste tööde tõttu vähem pühendunud doktorante, siis teisel juhul tähendab see doktorantide loobumist ja projekti võimalikku takerdumist.

Kärbe on seega löök nii doktorantidele kui ka teadlastele, sest doktorandi lisastipendium või palk tuleb omavaheliste kokkulepete murdmise vältimiseks nüüd maksta teadusrahadest.

Pahatihti on teadusraha summa aga isegi juba kõvasti vähendatud versioon sellest, mis esialgu projekti kirjutades teadustööks planeeritud oli. Eesti teadusrahastuse puhul on näiteks täiesti tavaline praktika, et projektitaotluses kirja pandud summast saadakse heal juhul pool, halvemal juhul kolmandik (ja kõige levinumal juhul ei saada mitte midagi).

Loomulikult väärib taunimist ka asjaolu, et valitsus ei ole seda teemat arutanud teadlaskonna ega üliõpilasliitude esindajatega ning kärpeotsus langetati asjaga seotud osapoolte seljataga.

Järelejõudmisest võib nii unistama jääda

Eeldades, et valitsust siiski huvitab Eesti teaduse jätkusuutlikkus, ning arvestades sellega, et juba praegu on ülikoolides terav puudus magistrantuuri ja doktorantuuri astuvatest tudengitest, tuleks valitsusel üle vaadata oma haridus- ja teaduspoliitika prioriteedid (k.a tudengite toetused).

On selge, et pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet majanduslike olude tõttu tööturule suunduvatel noortel ei ole veel erialaseid süvateadmisi, kuna on selle aja jooksul omandanud põhiliselt sissejuhatavaid üldaineid.

Paljudes valdkondades võib seega hakata üha enam nappima häid erialaspetsialiste, kelle panus nii valdkonna kui ka riigi arengusse oleks aga hädavajalik.

Seni kuni üliõpilastele mõeldud toetused ei kasva, võivad meie andekad ning ettevõtlikud noored, need kes soovivad oma haridusteed siiski jätkata – ehk need parimatest parimad – suunduda senisest veel sagedamini magistrantuuri või doktorantuuri välismaal, ning nende soov Eestisse naasta kahaneb üldjuhul iga aastaga.

Kui meil pole tarku noori inimesi, kes veaksid innovatsiooni, pole loota ka paljukorratud Euroopa Liidu keskmisele tasemele jõudmise eesmärgi täitumist, rääkimata viie rikkama sekka jõudmisest.

Aeg tegudeks

Seega leiab ENTA, et taganemine varem välja hõigatud lubadusest doktorandistipendiumit kahekordistada näitab, et Eesti haridus-ja teaduspoliitikat kujundatakse tuleviku arvelt ja vähese visiooniga.

Katteta lubaduste andmise aeg on möödas. Doktorandistipendiumi lubatud tasemele tõstmata jätmine ei ole aktsepteeritav.

Kutsume riigijuhte üles mõtlema, kuidas edasi, ehk kuidas erinevaid osapooli kaasates leida nii head tahet kui ka vahendeid, et panustada Eesti pikaajaliste arengueesmärkide realiseerimisse. Ilma igasuguse kahtluseta võime kinnitada, et Eesti noored teadlased – nii ENTAs kui ka laiemalt – on enda panuse andmiseks valmis.