/nginx/o/2017/06/07/6756799t1hd25c.jpg)
On kahju, et töökohti ja maksulaekumisi juurde tekitava suure puidutööstuse projekti ei soovitagi ajada läbipaistvalt ning loodussäästlikult. Metsandusse on vaja tasakaalu avaliku ja majandusliku huvi vahele, kirjutab Vabaerakonna maaelutoimkonna esimees Kaul Nurm.
Riigikokku jõuab valitsuse kavandatud seadusemuudatus, mis langetab kuusikute raievanuse 80-lt 60-le aastale. Minek 60-aastaste kuusikute kallale ei ole erametsaomanike huvides, sest on ju teada, et sellises eas kuusk võib veel rahulikult juurde kasvatada puitu järgneva 20-40 aasta jooksul. Palgi ümbermõõt, pikkus ja maht suurenevad ning koos sellega suureneb ka väärtusliku puidu väljatulek tüvest.
Täiskasvanud kuusk toodab omanikule rohkem kasu, selmet ta enne täisküpsuse saavutamist maha lõigata. Saame ju hästi aru, et erametsaomanik ei lähe oma omandi ja tulu pisendamise ega hävitamise teed, seetõttu pole ka kuusikute raievanuse alandamine nende jaoks oluline teema.
Sama küsimuse võiks esitada nüüd riigi kui meie kõigi ühisomandis oleva metsa omaniku esindaja kohta. Miks riik, õigemini küll nende esindajad keskkonnaministeeriumis, tahavad hakata raiuma kuusikuid enne nende täisikka saamist ja survestavad poliitikuid selleks riigikogus luba andma. Ärakulunud põhjendusel, et seda on vaja haigete kuusikute raiumiseks, ei ole mingit alust. Haigete kuusikute mahalõikamiseks on juba praegu seaduslik alus olemas.
Selle ebamajandusliku soovi taga peab olema mingi muu põhjus. Üks võimalikke põhjuseid näib olema tellimustöö metsatööstuste esindajatelt, kes valmistavad ette toorainebaasi uuele rajatavale puidurafineerimistehasele.
Ei veena need jutud, et tehas hakkab ümber töötlema seda paberipuidu osa, mis Eestis täna välja viiakse, kuna Eesti riigi käsutuses pole ühtegi turgu reguleerivat mehhanismi, mis puidu väljavedu Euroopa Liidu teise liikmesriiki takistaks. On üsna mõttetu loota, et Soome paberitehas loobub kolmest miljonist tihumeetrist paberipuust ilma võitluseta.
Lisaks eelnevale pidi otsuse eelnõu ettevalmistajad teadma ka Lõuna-Eestis just äsja käivitatud saekaatrist, mis hakkab töötlema just paberipuu mõõtu puitu.
Seega on täiesti kindel, et turunõudluse kasv avaldab survet kuusikute raiumisele ja kuusepalgi hinnale. Küpsed kuusikud riigimetsas on aga mitme teadlase arvutuse järgi otsa saanud. Siin peitubki üks põhjus, miks tahetakse kuusikute raievanust alandada – valmistada ette toorainebaas uuele tehasele ja saada see kätte võimalikult madala hinnaga.
Probleem on aga selles, et ei riigi metsamajandamise keskuse (RMK) juht, ministeeriumi kantsler ega minister, kes teevad otsuse alamõõduliste kuuskede raielankide avamiseks, ei ole selle metsa omanik, mille saatuse üle nad otsustavad. Omanik ju nii ei käituks. Nad teevad selle otsuse meie kõigi nimel ja selle otsuse tegemiseks on neil vaja riigikogu ehk meie kui ühismetsaomanike esindusisikute mandaati.
Küsigem nüüd, kas juhtub midagi hullu kuusikutega Eestis, kui mõni üksik erametsaomanik kasutab seaduse võimalust ja mingil erilisel põhjusel langetab mitteküpseid kuusikuid. Vastus – selle mõju kogu Eesti metsandusele oleks kaduvväike, kuna üksiku erametsaomaniku omanduses on üldreeglina väikesed metsatükid.
Kui aga riigiametnikel tekib seaduslik alus lubada ja eraldada raielanke riigimetsast, mis moodustab kogu Eesti metsapinnast ligilähedaselt pooole, on sellel otsusel Eesti metsanduse jaokse väga suur mõju. Paari mehe kooskõlastatud otsusest sõltub see, kas küpsed kuusikud lõigatakse lõplikult maha ja kui odavaks muutub kuusepalgi hind turul. Kas tõesti kavatseb riigikogu anda mõnele riigiametnikule ja RMK-le õiguse neid otsuseid langetada, otsuseid, mis kahjustavad väikemetsaomanike huve?
Kas tõesti me riigi kodanikena peame taluma olukorda, kus kitsal kildkonnal on võimalik meile ette dikteerida oma mängureeglid, milles kajastuvad nende ärihuvid ja tuleviku kasumid?
Kuid kuusikute raievanuse alandamisel näib olema teinegi põhjus. Poliitikud on otsustanud elada tuleviku arvelt ja raha külvata. Seetõttu haigutab riigieelarves põhjatu auk. Teatavasti toob iga metsas raiutud tihumeeter riigikassase otseste ja kaudsete maksudena tulu 70 eurot, mis aastas teeb ligi 700 miljonit eurot.
Kui nüüd loo alguse juurde tagasi tulla, siis erametsaomanik kui peremees ju nii ei käitu – miks peaksime taluma seda, et riigiametnikud ja poliitikud käituvad meie ühisomandiga ebaperemehelikult?
Kuivõrd raievanuse alandamine viib selgesti küpsete metsade kadumisele ja metsade üleraiumisele ning väljub säästva metsanduse põhimõtetest, tahaks öelda kõikidele asjaomastele, et võtke ometi aru pähe ja peatage Eesti metsadest paljaks pügamine!
Keskonnaorganisatsioonide vaigistamiseks langetatud otsus viia majandusmetsadest välja kaitse alla veel 14 400 hektarit laane- ja 13 000 hektarit salumetsi, avaldab aga järele jäävatele majandusmetsadele veelgi suuremat survet nende intensiivsema majandamise suunas. Mõistlik on metsi kaitsmise asemel mõistlikult viisil, ilma lageraiet teostamata, säästlikult majandada.
Kui nüüd keegi lugejatest arvab, et olen puidurafineerimistehase rajamise vastu, siis te eksite. Igalühel siin riigis on õigus äri teha, kuid see peab toimuma avatud konkurentsis ja kõikidele kehtivatele mängureeglitele vastavalt. Mängureeglite ümbertegemine ühe ettevõtte kasuks tellimustööna pole lubatav.
Pole saladus, et igasugune äri siin ilmas on seotud riskidega, siin on üks suurimaid tooraine puudus. Seda riski saab maandada sisseveetava puiduga või konkurentidest kõrgema puiduhinna pakkumisega. Mitteküpsete metsade mahalõikamine ei ole vastuvõetav lahendus. Kõrgtehnoloogiline metsatööstus on Eestisse teretulnud, kuid see ei tohi ohtu seada jätkusuutlikku metsandust ja tehase rajamise ettevalmistamine ei tohi käia mööda salakavalaid teid.