Juhtkiri: pole vahet, millises järjekorras istub IRL

Helir-Valdor Seeder Foto: Georg Kõrre

Ühes Krõlovi valmis võtavad pärdik, eesel, kits ja karu bassi, aldi, kaks viiulit ning noodilehed ja üritavad muusikat mängida. Kui nende keelpillikvartetist asja ei saa, otsustavad nad omavahel kohti vahetada. Proovitakse nii ja naa, aga kokkumäng sellest ei parane. Lõpuks tuleb ööbik ja ütleb, et istugu nad, kuidas tahavad, moosekante neist ei saa.

Krõlov kirjutas «Kvarteti» 200 aasta eest, et pilada Vene impeeriumi riiginõukogu edutut tegevust, kuid see sobib iseloomustama ka praegust IRLi ministriportfellide ümbermängimist.

Selle erakonna toetus on pikalt olnud valimiskünnise piirimail ning viimaste uuringutulemuste järgi juba alla selle. Kui kõik jätkub vanaviisi, siis IRLil erilisi tulevikuväljavaateid pole. Muidugi võib ju Margus Tsahkna asemel esimehe toolil istuda Helir-Valdor Seeder, kes kamandab teistele kohtadele ka teised erakonna juhtpoliitikud, kuid vaevalt aitab see tagasi võita IRLile selja pööranud valijaid. Küsimus on siiski põhimõtetes.

Ehkki IRL üritab oma põlvnemislugu konstrueerida 1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest, sai erakond praegusel kujul alguse aastal 2006, kui leivad panid ühte kappi Isamaaliit ja Res Publica. Viimased olid omas ajas justkui kaikamehed, kelle juhitud lihtrahva mäss establishmentʼi vastu viis nad 2003. aasta riigikogu valimiste järel valitsusse.

Demagoogide seltskonda polnud võimalik toona eirata ning teised poliitilised jõud valisid taltsutamise tee: laseme valitsusse, et valijad näeksid ise, et vahet pole. Selgus, et on küll, asi läks halvemaks, ning valija pööras Res Publicale selja.

Isamaaliidu enda parimad päevad jäid 1990ndatesse, kui 1992. ja 1999. aasta riigikogu valimiste järel oldi valitsuse juhterakond. Ühiserakonnale samasugust hiilgust osaks pole saanud, pigem siseprobleemid ja -hõõrumised ning teise viiuli roll esmalt Reformierakonna ja hiljem Keskerakonna valitsuses.

Viimases on IRLil tulnud teha suuri kompromisse südametunnistusega ning üsna palju oma sõnu süüa, pigistades silmad kinni peaministri erakonna juhtliikmete Kremli-lembuse, demonstratiivse õigusnihilismi ja muu ebameeldiva ees.

Muidugi võib Seeder Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini kombel käskida oma erakonna Stepašinil ja Loginovil laua taga kohti vahetada, kuid lõppkokkuvõttes ei muutnud see siis ega muuda ka nüüd midagi.

Võib ju uuesti proovida Res Publica kunagist trumpi ehk demagoogiat ning soojendada üles mõned poistebändi vanad loosungid. Kuid vaevalt seegi aitab. Kui midagi veel teha annab, siis pöörduda tagasi põhimõtete juurde; kunagi esitles Isamaaliit end jõuna, kus põhimõtted on esikohal.