Lauri Luik.

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Riigikogu liige Lauri Luik (Reformierakond) kirjutab, et metsandus ei ole mitte ainult majandusküsimus, vaid ka keskkonna, ühiskonna ja kultuuri küsimus.

Kui olime pisikesed põnnid, veetsime suurema osa ajast kodumaja taga metsas mängides. Mul on siiani hästi meeles vanemate õpetussõnad, et metsa tuleb hoida ja austada.

Mets on meid aastatuhandeid kaitsnud, toitnud ja ulualust pakkunud. Mets ei ole vaid puudesalu, kus on inimesel tore joosta, närve rahustada ning marjul ja seenel käia, vahel ka kitse kohata.

Kindlasti ei ole mets pelgalt «puude põld», mille pealt vaid kergekäeliselt raha teenida. Mets on lisaks veekogudele kodu ülejäänud elusloodusele, terviklik, kuid habras ökosüsteem, millele tuleb läheneda kompleksselt ning ettevaatlikkuse ja teadlikkusega, mõistmisega.

Metsaseaduse ümber käiv arutelu, mis puudutab eelkõige kuusikute raievanuse – kuigi tahaks öelda küpsusvanuse – märkimisväärset alandamist, on aga kaugel terviklikust probleemikäsitlusest ning see ei jäta meist küll mõistjate muljet.

Tõlgendamise küsimus

Metsaseaduse aruteludel riigikogus on jäänud kõlama, et metsa kultuuriline ja keskkondlik väärtus on eelnõuga nihutatud tagaplaanile ning riik arendab jõuliselt puidutööstust teiste metsahüvede arvelt. Seda on koguni nimetatud pikaajaliseks turvariskiks, mis vajab kiiret parandamist. Küllap on selles omajagu emotsiooni, aga vähemalt sama palju ka tõde.

Raievanuste alandamine ja tingimuste leevendamine on detailid, mis peavad sobituma tervikusse. Kuna tervikut ei ole vähemalt parlamendile teadaolevalt põhjalikult jõutud läbi lahata, on minu hinnangul ennatlik heaks kiita nii põhimõttelist muudatust, nagu selleks on raievanuse alandamine.

Kuhu meil kiiret on? Miks keskkonnaministeerium ei võiks riigikogu ette tulla tervikkontseptsiooniga? Mida hirmsat kardetakse vahepeal juhtuvat peale selle, et kavandatud rahavood jäävad väiksemaks?

Olen viimase kolme kuu jooksul osalenud mitmel metsateemalisel arutelul, sh olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamisel. Kõlama on jäänud nende hääl, kes raievanuste alandamist õigeks ja põhjendatuks ei pea. Teise poole argumentatsioon ei ole olnud minu jaoks nii veenev.

Küll aga on Asko Lõhmuse, Toomas Frey, Rainer Kuuba, Tarmo Tüüri jt jutus väiteid, mida minu jaoks pole suudetud ümber lükata ega rahuldavalt põhjendada. Näiteks see, et üle 80 aasta vanuste majandatavate kuusikute pindala on viimase kümne aastaga vähenenud koguni neljandiku võrra. Või et aastas lubatav kuusikute raiemaht – 1,9 tuhat hektarit – ületab raieküpse kuusemetsa koguse.

Tõlgendamise küsimus, nagu meile on püütud selgitada. Aga minu hinnangul ei tohiks metsa puhul lubada tõlgendamise küsimusi. Spetsialistide sõnul kubiseb Eesti metsapoliitika niisugustest pooltõdedest.

Kirjutamata reeglitele vilistatakse

Eraomand on püha ja puutumatu ning omanikul on õigus otsustada, mida ta oma varaga teeb. See on vaba inimühiskonna üks alustalasid. Metsa ja maavarade puhul kehtivad aga täiendavad kirjutatud ja ka kirjutamata reeglid, kuna tegu on elusa ja tervikliku keskkonnaga, kus pealegi elavad veel teisedki elusorganismid. Loodus kuulub, vähemalt mõtteliselt, meile kõigile.

Paraku on sedasi, et kui kirjutatud reeglitest peetakse valdavas osas kinni, siis kirjutamata reeglitele vilistatakse tihti valjult. Muidu me ei näeks silmikriipivaid, piinliku täpsusega tühjaks raiutud lagendikke, millest on üle käinud jõhkrate metsatöömasinate armee, jättes järele meetrisügavused jäljed ning laostunud sõjatandri. Tagasiistutamisest pole juttugi.

Usun, et need on vaid mõned omakasupüüdlikud, hoolimatud ja mõistmatud metsaomanikud, kes ei ole kunagi täielikult aru saanud metsa olemusest, kuid paratamatult hakkab see silma ja muudab ettevaatlikuks.

Ning selle pärast kannavad paratamatult mainekahju ka hoolivad metsaomanikud. Samamoodi, nagu mõjub mõne mehe majoneesitšekk või naise autoliising ka kõigi teiste riigikogu liikmete mainele.

Eesseisvad ülesanded

Oleme inimühiskonnana jõudnud info ja loovuse ajajärku, kus meie ülesanne on pisut komplitseeritum kui SKT kasvatamine pelgalt Maa ressursse ekspluateerides. Meie ja eriti järeltulevate põlvede lahendada jääb võrrand, kuidas parandada inimeste elujärge nii, et ka ülejäänud elusloodus säiliks ja õitseks.

Ma ei väida, et metsa majandamisest peaks sootuks loobuma, sugugi mitte. Kes on Eestis vähegi ringi sõitnud, sel pole ilmselt jäänud märkamata, kui palju meil on söötis põlde. Osa raiumiseks mõeldud puid võiks ju täiesti vabalt kasvatada seal, et ei peaks sellises mahus hävitama teiste elusolendite kodu.

Jah, see võtab aega ning võib olla kordades keerukam kui lihtsalt looduslikku metsa raiuda, kuid tuleviks eesseisvad valikud ja lahendused ei saagi olema lihtsad. Alustada tuleb täna. Tuntud Hiina vanasõna ütleb: «Parim aeg istutada puu oli kakskümmend aastat tagasi. Paremuselt järgmine aeg on täna.»

Veel eraldi teema on puidu väärindamine. Puude mahasaagimine ja pelgalt palgina eksportimine on sarnane põlevkivi ahju viskamisega, selmet sellest vedelkütust toota ja kallimalt müüa. Ka puitu annab targalt väärindada ning minu hinnangul peaksime sellele tulevikus enam tähelepanu pöörama.

Riigi metsamajandamise keskus (RMK) on teinud kiiduväärt tööd loodusturismi edendamisel. Kilomeetrite kaupa on korrastatud tervise- ja puhkeradu, mis toovad meie ette maalilised vaated puutumata loodusest. Soome metsavalitsuse uuring näitab, et iga rahvusparkidesse pandud euro teenib tagasi rohkem kui kümnekordselt. Seega on harmoonias loodusega suudetud luua märkimisväärset lisandväärtust, ilma seda kahjustamata.

Noorema põlvkonna lähendamine metsaga

Kui minu lapsepõlves oli mets meie igapäevane mängumaa, siis tänapäeva noored hea meelega metsa ei lähe.

Maaülikooli loodusturismi magistri Triin Saare magistritööst «Loodus on hirmutav ja ebamugav: y-generatsiooni kogetud emotsioonid looduses» selgub karm tõsiasi: y-generatsioon kardab metsa.

See tähendab nende jaoks mugavustsoonist väljumist ning kui üldse metsa minnakse, siis pigem koos kaaslasega. 12-18-aastased eelistavad metsale linnakeskkonda.

«Vabatahtlikult ma metsa ei läheks,» on koguni noorte suust kostunud.

Miks ma seda räägin? Sest need noored on tulevikus meie metsade ja looduskeskkonna eest otsustajad ning vastutajad. Kui tunnetus metsast kui terviklikust ökosüsteemist nõrgeneb, suureneb ka risk, et langetatavad otsused saavad olema looduskeskkonda kahjustavad.

Seetõttu võiks juba algklassidest alates korraldada noortele metsamatkasid ning kavandatava liikumisõpetuse kontseptsiooni raames viia loodusõpetust ja bioloogiatunde läbi ka looduses liikudes.

Põlva Kooli koolimetsa programm, mille eesmärk on lähendada lapsi metsa ja metsandusega, on siin heaks eeskujuks.

Loomulikult lasub kandev roll ja eeskuju lapsevanematel ja kodusel kasvatusel.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi juhtivteadur Asko Lõhmus võtab metsamajandamisega seonduva tabavalt kokku:

«Majandus tohib toimida ainult ühiskonna taluvuse piires ja hüvanguks ning ühiskond omakorda peab püsima looduskeskkonna seatud piirides. Metsandus ei ole esmajoones majandusküsimus, samavõrra on see keskkonna ning ühiskonna ja kultuuri küsimus.»

Kirjutan sellele mõlema käega alla.