/nginx/o/2017/05/16/6668555t1h5ed6.jpg)
Nutiseadmete soetamisega kaasneb mitmesuguseid riske, näiteks see, et laste sooritusvõime vaimset pingutust nõudvates tegevustes väheneb. Digieufooria ohud tuleks läbi mõelda ja lapsega läbi arutada, soovitab kasvatusteadlane, TLÜ haridusteaduste instituudi direktor Kristi Vinter.
Lapsed sisenevad digimaailma enamasti juba päris pisikesena. Esmalt ema-isa nutivahendeid kasutades, hiljem isiklike kaudu. Maagiline digimaailm lummab ja tekitab kiirelt harjumused, mis mõjutavad lapse hakkamasaamist ja arengut. Nutivahendi soetamine ei tohiks seega olla lapsega läbi arutamata ja kokkulepeteta samm, sest heade kavatsustega suure soovi täitmine võib maksta hiljem valusalt kätte.
Digimaailm pakub palju head ja rohkelt võimalusi nii laste arendamiseks, õppimiseks kui ka meelelahutuseks. Samas tuleb tunnistada meie oskamatust digivahendites peituvat potentsiaali piisavalt hästi laste õpetamiseks-arendamiseks ära kasutada. Paljude võimaluste virvarris kipub tooni andma pigem digimaailma pahupool.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/06/6755819t1h0ee2.jpg)
Inimene on loomu poolest infot otsiv olend. Me organiseerime oma ümbrust ja keskkonda nii, et saaksime kätte maksimaalselt uut teavet. Meile on omane käitumine, mis suunab meid tarbima ja suurendama kokkupuudet uue infoga. Sageli hakkab infotulv segama ning andma tagasilööke. Infoväsimusest kurnatud inimesed tülpivad, muutuvad pinnapealseks ja hoolimatuks.
Paljude laste puhul ei ole isiklik nutivahend sugugi see, mis hakkab tema arengule ja kooliedukusele kaasa aitama. Hariduseusku lapsevanemale peaks see kõlama hoiatavalt ning kutsuma nutivahendi rolli üle lapse kasvatamisel tõsiselt mõtlema.
Nii nagu iga uus asi, nõuab ka digimaailm endiselt harjumist ja selles elamine kohanemist. Ühelt poolt eeldavad kiire elu väljakutsed eesmärgipärast tegutsemist, teiselt poolt on keskkond täis varasemast rohkem vahelesegajaid.
Üks selline, mille oleme rõõmuga ja vabatahtlikult oma ellu lubanud, kuid mis vähendab meie sooritusvõimet vaimset pingutust nõudvates tegevustes märkimisväärselt, on nutitelefon.
Vastuvõtlikkus vahelesegamistele on seotud meie ürgse ajuga. Oskust eesmärke seada juhib kollektsioon kõrgemaid ajufunktsioone, mis suunavad selliseid eluks vajalikke suutlikkusi nagu probleemide lahendamine, arutlemine, otsuste tegemine, organiseerimine ja planeerimine ehk kõik see, mis aitab meil elus hästi hakkama saada.
Kahjuks on see väärtuslik komplekt suutlikkusi vaid üks osa toimetulekulahingust. Peale selle on meil vaja spetsiifilisi protsesse, et need aju mõtleva osa genereeritud eesmärgid ka ellu viia. Siin pole pilt enam sugugi nii roosiline.
Kognitiivse kontrolli võimed, milleks on tähelepanu, enesekontroll, töömälu, mõtlemise paindlikkus ja loov probleemide lahendamise oskus, on teine komplekt, mis ei ole sugugi nii kõrgelt arenenud, nagu aju eesmärke seades nõuab.
Mis veel kurvem, hoolimata meie piiritust optimismist ja soovist näha kõrgtehnoloogiasse ja ekraanide kasutamisse sisse programmeeritud pidevates katkestustes mitte piirangut, vaid digipõlvkonnaasukate erilist võimet kiirelt ja kergelt õppida ning ülesandeid täita, on need võimed siiski sedavõrd piiratud, et ei eristu info töötlemisel just palju inimahvide omadest.
/nginx/o/2015/06/05/4146891t1h5c03.jpg)
Milles see piiratus väljendub? Olgu laps või täiskasvanu, meil on piiratud võime jagada ja hoida tähelepanu, hoida aktiivselt mälus detailset infot ning tulla üheaegselt toime või muuta kiirelt ja järsult võistlevaid eesmärke ja ülesandeid ehk teisisõnu, tõhusalt ja süvenenult rööprähelda.
Eesti keeli nimetatakse rööprähklemiseks multitasking’ut, mis tähendab püüdu täita korraga kahte või enamat ülesannet, millel on erinevad eesmärgid. Multitasking on käitumine, mille me ise valime.
Hoolimata suurest soovist näha digirevolutsiooni valguses inimest ja tema võimekust sama tempokalt arenemas, viitab ajuteadus hoopis muule. Praeguste laste aju ei erine nende vanavanemate või vanavanavanemate ajust ning nutivahendiga paratamatult kaasa tuleva multitasking’u tõhusus on illusioon, mida teadustulemused ei toeta. Siin tekibki pinge selle vahel, mida me tahame teha ja uskuda, ning mida meie aju tegelikult suudab.
Võib öelda, et digivahendite kaudu meie ellu tulnud pideval vahelesegamisel on negatiivsed mõjud tunnetusele, käitumisele, suhtlemisele ja otsuste langetamisele, see mõjutab mõtlemisvõimet ja taju, emotsioonide reguleerimist ja mälu ning seda ikka suunas, mida me tõhusaks toimimiseks ei sooviks.
Kõik eelnev taandub omakorda negatiivsetele tagajärgedele meie turvalisuses (autojuhtimine ja telefon ei käi kokku), õppimises (süveneda on keeruline) ja võimes olla edukates ja õnnelikes suhetes pere, sõprade ja kooli- või töökaaslastega (silma vaatamise asemel ekraani vahtimine mõjub hoolimatusena).
Tähelepanu kõrvalejuhtimised ja katkestused on digivahendi kasutamise paratamatu tagajärg, kui me ei võta selle vähendamist teadlikult eesmärgiks ega lülita nutivahendi märguandeid välja ega hoia süvenemist nõudvate ülesannete puhul nutivahendit ja suhtluskanaleid väljalülitatuna.
/nginx/o/2017/06/06/6755829t1he1cc.jpg)
Oleme üsna sageli olukorras, kus laual või kellegi kotis vibreeriv telefon paneb taskut või kotti krabama terve seltskonna inimesi ning tõmbab tähelepanu fookuse hetkega kõrvale. Fantoomtaskuvärisemise-sündroom, FOMO (fear of missing out) ehk «hirm jääda ilma» ja nomofoobia ehk hirm olla ilma telefonita/ühenduseta on vaid mõned lõbusa nimetusega, kuid kurva sisuga sündroomid, mida suunab üks vajadus: olla pidevas kontaktis kõige ja kõigiga.
Need sündroomid tasuks tõsta laste arengu ja õppimise toetamist silmas pidades koolikonteksti ning arvestada, et tehnoloogia liigne kasutamine on seotud muuhulgas ka psüühiliste häirete kujunemisega.
Võiks arvata, et mitme asja korraga tegemine teeb meid palju tõhusamaks. Leidub piisavalt inimesi, kes raiuvad uhkusega, et multitasking võimaldab neil palju enam teha ja saavutada. Uuringud näitavad, et mitme ülesande korraga täitmine vähendab meie tõhusust rohkem kui poole võrra. Iga tegevus eraldi sooritatuna võtab oluliselt vähem aega ja on kvaliteetsema tulemusega.
Multitasking’uga tegelevad inimesed teevad rohkem vigu, eriti ülesannetes, mis nõuavad kriitilist mõtlemist. Multitasking’u harrastajad on rohkem stressis, sest pidev lõpetamatuse tunne koormab. Kannatavad inimestevahelised suhted ja hoobi saab töömälu, mis võimaldab näha seoseid pealtnäha mitte seotud asjade vahel, mängida ideedega ja panna neid uudsel moel kokku, mõista põhjuse ja tagajärje seoseid ning hoida lühiajaliselt meeles infot, mis aitab ülesannet korrektselt täita.
Kõik loetletu on õppimises ja igapäevaelus toime tulemiseks äärmiselt oluline. Seega õppimine ja tšättimine käsikäes ei kõla kindlasti tõhusa toimimise võtmes kokku.
Mida vanemaks saame, seda rohkem võtab ümber- ja tagasihäälestumine aega. Keskmiselt suudame keskendumist nõudvasse ülesandesse uuesti sisse elada 3–5 minutiga. Selle teadmise valguses tuleks tõsiselt kaaluda, kui mõistlik on eesmärgipärase kasutuseta nutivahendite lubamine süvenemist eeldavasse õppetöösse või kui palju me täiskasvanutena võidaksime tööajas, kui pidev kihk ekraani hiilida ei lülitaks meid mitmeks minutiks süvenemisest välja.
Ehk ei olekski lühem tööaeg mägedetagune unistus, kui pidev žongleerimine ekraani ja töö vahel ära jätta ning tagasihäälestumiseks kuluvad minutid süvenemiseks ära kasutada. OHIO (Only Handle It Once) – kui alustad millegi tegemist, siis tee see lõpuni, soovitavad psühhiaatrid. «Üks asi korraga» võiksid olla õpetussõnad, mis last maast madalast saadavad. See on sama rusikareegel, mille järgi suunatakse toimetama aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimesed. Ära näpi nutivahendis õppimise ajal muud, kui vaid seda, mida õppimiseks vajad, on samuti kokkulepe, mida alguses koos harjutada.
/nginx/o/2017/06/06/6755837t1h93c1.jpg)
Nutivahendite ja laste soojade suhete murettekitav tagajärg on seegi, et viimane aastakümme on tõstnud laste hulgas märkimisväärselt meelelahutusliku digisisu tarbimist, mis võib esmapilgul tunduda igati tervitatav. Lastearst ja terapeut Cris Rowan on öelnud, et arengu hilistumine, ülekaalulisus, vaimsed häired, tähelepanupuudulikkus ja kirjaoskamatus hakkavad saama normiks.
Kiindumine tehnoloogiasse haagib lapsed lahti inimlikkusest, mille tulemuseks on psühholoogilised ja käitumuslikud probleemid lapseeas, mis päädivad sageli psühhotroopsete ravimite väljakirjutamisega. Viimane on ka Eestis kasvutrendi näitav tendents. Kõige enam diagnoositud häired laste hulgas on just meeleolu- ja tähelepanuhäired.
Kolleegid Inglismaalt on nimetanud selle nähtuse elektroonilise ekraani sündroomiks, mida põhjustavad sensoorne ülekoormus, taastava une puudus ja üleerutatud närvisüsteem. Tagajärg on laste impulsiivsus, tujukus ja tähelepanu koondamise raskused.
Kuni teise eluaastani suureneb lapse aju arenedes kolm korda ja jätkab kiiret arenemist 21. eluaastani. Aju arengu staadiumis on täheldatud, et liiga suur tehnoloogiakasutus seostub eelpool nimetatud aju kõrgemate funktsioonide pesitsuskoha ehk juhtiva eesaju kahanemise ja kärbumisega ning tähelepanu defitsiidi, vaimse mahajäämuse, õpiraskuste, suurema impulsiivsuse ja vähesema eneseregulatsioonivõimega (nt raevuhood).
Eelnev ei ole sugugi ajendatud hirmutamise ja keelamise soovist, vaid pigem teadvustamise vajadusest, et last nuti- ja digimaailmaga tutvustades peame täiskasvanutena käituma vastutustundlikult ning lapsi seal toime tulemiseks ette valmistama ja asjakohaselt suunama.
Nutivahendi soetamisega koos tuleks lapsega kohe kokku leppida reeglid ning järgida neid ka ise. Kehtestage tehnoloogiavaba aeg, milleks võib olla tund pere koosolekuks, ühine nutivaba lõunasöök, nutivaba puhkepäev, nutita perepuhkus või muu tegevus, kus nutivahendid ei haagiks pereliikmeid teineteisest lahti.
/nginx/o/2017/06/06/6755845t1h2dcc.jpg)
Lastega tuleks teha kohe kokkulepped, millal digivahendeid ei kasutata, olgu selleks tund enne magamaminekut, väljas einestades vms. Reeglid peavad seejuures kehtima kõigile pereliikmetele.
Lihtne reegel võiks olla see, et tund digivahendiga peaks võrduma vähemalt sama pika ajaga digivahendist väljas.
Praegused lapsed ja noored tunnevad end virtuaalsetest kontaktidest hoolimata üksikumana ja sotsiaalsetest suhetest ning inimlikust lähedusest isoleeritumana kui kunagi varem.
Kuniks meile kiibiga veel tarkust pähe ei jagata, tuleks nutivaimustuse taustal silmas pidada meie evolutsioonilisi eripärasid. Sisukaid selgitusi ja kokkuleppeid peatsete nutiomanikega! See oleks eelneva valguses siiras soov lapsevanematele, kel huvi ja soov aidata kasvada tublil, toime tuleval ja õpihimulisel lapsel.