Tiit Kändler: inimkliima lepped ja leppimatus

Tiit Kändler Foto: ERR

Meie rohemaailm on muutunud projektijahtimiseks, söömaahelaks, kirjutab teaduskirjanik Tiit Kändler.

Kas suudate ette kujutada, et kui süütate sõpradega jaanitule, paiskate atmosfääri väikese koguse süsihappegaasi, mis ei lase Maal piisavalt jahtuda ning nihutab kliimat soojemaks? Inimene tajub maailma enesele kohastes mõõtmetes. Jalg, seljatäis ja päevatee on pikkuse, massi ja aja loomulikud ühikud. Nanomeeter, miljard ja veel vähem valgusaasta pole meile tajutavad. Sellest hakkab suur osa hädasid pihta. Mida ütleb teile ppm ehk miljondik osake atmosfäärist, veel vähem näiteks tonn kasvuhoonegaasi?

Kui ka inimene on kliimamuutuse vallandanud, siis tegi ta seda kahtlemata omaenese jõust teadmatuses olles. Rootsi füüsik ja keemik Svante Arrhenius, esimesi Nobeli preemia laureaate aastal 1903, selgitas jääaegade toimumist ning juhtis juba 1896. aastal tähelepanu kasvuhoonegaaside võimalikule mõjule Maa soojenemises. Tema lihtne reegel ütleb: «Kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb geomeetrilises progressioonis, siis keskmine temperatuur suureneb matemaatilises progressioonis.» Tuletab meelde Thomas Malthust ja tema sajand varasemat teesi, et inimeste arv kasvab geomeetriliselt, toiduhulk aga matemaatilises progressioonis. Nälg on maailmas kahjuks olemas, kuid mitte nii laias ulatuses, kui ennustati.

Seejärel tuli 1960. aastal Charles David Keelingi avastus, et Maa hingab igal poolaastal välja, siis jälle sisse, kuid süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb. See on too kuulus hokikepi graafik. ÜRO kliimamuutuste konverentsid Kopenhaagenis 2009, Durbanis 2011, Kyoto aastatepikkused, kuni 2012 kestnud läbirääkimised, nüüd siis 2015. aastal Pariis kuni tänaseni. Vahepeal veel Rio de Janeiro. See on kui variolümpiamängude graafik, mängude oma, mille võitjate pingerida tagantjärele muudkui muudetakse ja muudetakse, sellest ökopöast saaks kirjutada pakse raamatuid, ja ongi kirjutatud, ent kes neid loeb?

20 aasta eest ennustati, et Eesti meri tõuseb praeguseks meetri. Praeguseks on maapind kerkinud mõni millimeeter aastas, vabanenuna jääkoore raskusest. Kyoto puhul oli juba ette teada, et seal ei saa midagi otsustada, sest Venemaa, Hiina ja Ameerika Ühendriigid, vist ka Jaapan panevad veto. Sellest hoolimata saabus Eesti delegatsioon Kyotost võiduka teatega. Pärast Kopenhaagenit oli sama lugu. Kaua sa usud, et «hunti pole karja kallal!» Mis on juhtunud praegu?

Väga lihtne asi. Venemaa ja Hiina lubavad, mida vaja, sest kontrollida ei saa niikuinii. Donald Trump kui Euroopale erakordselt ebamugavalt aus ütleb, et tema seda mängu kaasa ei mängi. Küsimus on: mida see muudab? Vastus: ei muuda suurt midagi.

Teaduslik konsensus on, et kliima muutub ja muutused on suuresti tingitud inimtegevusest ja muutus on suuresti pöördumatu. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC järeldas 2014. aastal, et kliima soojenemine on 95% tõenäosusega inimese põhjustatud. 2007. aasta detsembris oli IPCC samas asjus saanud Nobeli rahupreemia. Aeg voolab tagurpidi – pange tähele lõputuid segadusi!

Muidugi kaasnesid skandaalid, paljastused. Fossiilkütuste pealt saab teenida roppu raha.  

Milankoviči tsüklitest jääaegade tekkel ja ookeanivete tsirkulatsioonist võime jäädagi rääkima. Golfi hoovus oleks ammuilma pidanud peatuma. Meenutan meie Ernst Öpikut, kes tuletas juba 1950. aastate lõpul Maa kliima perioodilisuse Päikese kui tuumaenergia ahju tootlikkuse muutumisest. Enne kui uurime Donald Trumpi nõuandjate produktsiooni, õppigem omaenese geeniustelt!

Mida on hakatud rääkima nüüd? Et nn taastuvenergiaga ei saa inimkond hakkama, kui tahame süsihappegaasi pidurdada, tuleb käiku lasta tuumajaamad. Mis kahjuks on ikka põhimõtteliselt samad nagu esimene jänkide Manhattani jaam. ITER eht fusioon ehk termotuumajaam, kus kergeid tuumasid ühendatakse, on seisus, et selle prototüübi kallal näritakse hambaid: suurenenud kulud, tulutud sehkendamised ja lõppude lõpuks võib see osutuda liiga väikeseks.

Jah, kui ka inimene kliimamuutuse vallandas, siis ei teinud ta seda kindlasti mitte tööstusliku revolutsiooniga, vaid palju varem, koriluselt ning küttimiselt põllumeheks hakates. Oli vaja saada haritavat maad, oli vaja niisutada, leida kasutusviis Niiluse üleujutustele. Inimesele on meeldinud ilu, ta on leidnud ilu eri maastike vaheldumises, meie mail leidis ta ilu pankrannikul ja Pärnu jõe ääres Pullis. Või kuhu tal kaugemale minna oligi? Mets tuli maha põletada, maid hakata kas vahetama või hülgama ja edasi nihkuma, nii nagu Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsetega sündis.

Homo sapiens jäi ainsa inimlase perekonna liikmena ellu. Kuid ta ei oska senini rehkendada, kui palju tema leiutised saastavad, kui arvestada kõiki tootmise ja hävitamise astmeid.

Ma võin vabalt väita, et elektriauto saastab rohkem kui sisepõlemismootoriga auto. Kusagilt peab ju elekter tulema. Leedlamp saastab enam kui hõõgniidiga lamp. Elektriga või gaasiga kütmine saastab rohkem kui puudega kütmine. Rääkigu meile Brüsseli ülemakstud ametnikud mida tahes. Meie läpakad ja nutiseadmed lähevad üha pisemaks, kuid akud, mis neid toidavad, ei muutu. Gaasiauto on muutunud nonsensiks, veel enam vesinikul töötav auto, nagu on ka vaibunud eufooria kütuseelemendi ümber.

Nullenergiaga maja on lihtsalt uus perpetuum mobile, mida huvirühmad lollide poliitikute kaasabil läbi suruvad. Füüsikaliselt pole sellist asja meie universumis olemas. Meie rohemaailm on muutunud projektijahtimiseks, söömaahelaks. Tahate, taastame soid? Palun. Kuigi soode taastamine paiskab atmosfääri lugematul hulgal kasvuhoonegaase, sood omakorda metaani. Tahate, ehitame hüdroelektrijaamad? Palun. Tahate, laseme elektrijaamade paisud õhku? Palun.

Kuid kes suudaks välja arvutada, mis saastab enam, kas superfirmad, mis raputavad hiiglaslikesse pakenditesse näputäie ravimeid või pudruhelbeid, või kodanik, kes peab neid karpidest üles leidma?

Kõige lihtsam on süüdistada kodanikku. Kuid on tõsiasi, et näiteks Hispaania meeletute dotatsioonide lõppemine päikeseenergiale ja tuuleveskitele on pannud donkihhoted kahtlema nn roheenergia keskkonnasõbralikkuses. Mõelgem, mis toimub meil Hiiumaal ühe tillukese tuulepargi ümber. Ja ärgem mingem lolliks ning andkem aru, et Eesti vabadus põhines eelkõige põlevkivil. Alati saab toota puhtamalt, see on kindel. Selleks on Eestil vaja insenere. Aga rohelised elektronid ei ole värvilt rohelised, võrreldes põlevkivielektronidega, ja kes suudab neid eristada, kui meile üht teise pähe kallimalt müüakse?

Ja lõpuks: kui palju lisavad kasvuhoonegaasi keskkonnaametnike loendamatud hulgad, sõites mööda maailma kliimakonverentse? Imekütust ei ole ega tule, nullmaja ei ole ega tule. Meie trump on kindlameelne ja arukas kokkuhoid – nii rahva kui ka olendina.