Lehepoiss.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kuni eelmise reedeni proovisin suhtuda õhukese riigi vastastesse seisukohtadesse mõistvalt. Nüüd enam mitte, kirjutab tööinspektsiooni hiljutises otsuses pettunud lapsevanem Peeter Piho.

Tööinspektsioon otsustas sulgeda Eesti Ekspressi lehelaste projekti. Meie perest soovisid selles projektis osaleda kaks poissi, kellest üks saab juunis 13-, teine 11-aastaseks. Poistel oli soov ennast proovile panna ja taskuraha teenida. Mitte kogu suveks, vaid lisaks kõikvõimalikele spordi- ja muudele laagritele.

Tööinspektsiooni ametnikud, me ei soovi, et te meid päästaksite. Kui kedagi on vaja päästa, siis teid endid oma rumaluse eest. Vaatame teie argumente.

12-aastane laps ei suuda üle kolme tunni lehti müüa? Küll suudab ta seitse tundi päevas koolitundides istuda ja lisaks kodus õppida. Lehemüük toimuks ju ainult kaks korda nädalas.

Lehekott on liiga raske? Kas te olete kunagi proovinud esimese klassi lapse ranitsat tõsta?

Lapsed jäävad lehti müües auto alla? Selles vanuses lapsed käivad aastaid iga päev koolis, trennis, linnas ja muudes vajalikes kohtades, me tegelikult ei teagi, kus igal pool nad käivad. Kas tõesti üritavad autojuhid just neidsamu lehepoisse alla ajada?

Paljud lapsed ja nende vanemad ootasid lehelaste projekti algust terve aasta. Eesmärgiga iseseisva tegevuse kogemust saada, suhtlemisoskust arendada ja mõne vajaliku (või ka mitte nii vajaliku) asja ostmiseks taskuraha teenida. Ja nüüd lasevad kahjurametnikud kogu asja lihtsalt põhja! Usun, et nuttu on palju.

On vana tõde, et kui inimestel probleeme ei ole, hakkavad nad neid välja mõtlema. Ametnik Meeli Miidla-Vanatalu räägib mõnuga, et võrku selle ettevõtmise ümber on punutud aastaid. Ma ei tea, kas ta on selle aktsiooni juht või lihtsalt sõnumitooja. Isegi juhul, kui inspektsiooni kavatsustes oli midagi mittedestruktiivset, kummutab selle unelma protsessi erakordselt küüniline ajastamine just oodatud tööperioodi algusele. Milleks muuks kui selleks, et suvi kindlasti ära rikkuda.

Nii me siis panustame nagu suudame, et laps ei areneks ja saaks võimalikult vähe enesega hakkama. Ja pärast imestame, et meil on nii palju noori, kes mitte midagi ei tee.

Nõukogude ajal olid mõned head asjad ka ja kõige parem neist oli kahtlemata EÕM ehk Eesti Õpilasmalev. Sinna pääses üldjuhul pärast 8. klassi, kui osa oli juba jõudnud 15-aastaseks saada ja osa mitte. Mindi seitsmeks nädalaks ja töötati valdavalt põllumajanduses. Tööpäevad kestsid heinaajal nii kaua kui vaja, erandjuhtudel, küll mitte reeglina varahommikust peaaegu keskööni. Mitte mingisugune tobe seadus ei pääsenud seda takistama ja kõik osapooled olid õnnelikud! Ühtedel sai töö tehtud, teised olid lihtsalt väsinud, kuid õnnelikud.

Ei taha kellelegi poliitilist reklaami teha, aga kui Isamaa ja Res Publica Liidu uus esimees Helir-Valdor Seeder ütles, et eelarvesse võiks raha otsida riigiametnike palgatõusu vähendamise kaudu, kerkis kohe kisa, et õpetajate palgad, päästjate palgad, politseinike palgad ja nii edasi. Mis õpetajate palgad? Siin on terve rahvavaenulik riigiasutus, mis tuleks kohe kinni panna, vähemalt sellisel kujul. 2014. aastal oli selle kontori ametnike brutopalk 79 000 eurot kuus. Miljon aastas nagu maast leitud! Ja selliseid asutusi leiab veel.

Tööinspektsioon põhjendab oma tegevust sellega, et lapsi sunnitakse ajalehepatakat iga päeva hommikul välja ostma, kusjuures müümata lehed tuleb ise kinni maksta. Lapsevanematele saadetud lepingutes on kirjas, et müüdud lehtede eest makstakse siis, kui nad on müüdud ja müümata lehed võetakse tagasi. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Kokkuvõtteks tuleb konstateerida, et meie oma riigi tööinspektsioon töötab vastu inimeste soovidele, langeb otsese valetamiseni ja raiskab kõige selle juures suuri summasid maksumaksja raha. Selline sallimine ei tohi olla uus reaalsus. Ärme lase sellel juhtuda!