Paavo Nõgene.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Tööinspektsiooni otsus peatada selleks suveks Eesti Ekspressi lehelaste projekt on arutu vindi ülekeeramine, kirjutab sotsiaalvõrgustikus Facebook kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene.

Ei saa jätta sõna sekka ütlemata, kuna olen ka ise oma töist elu alustanud ajalehepoisina. Mõistan, et seadused on täitmiseks, aga ülereguleerimine või ebaarukas vindi ülekeeramine mitte.

Aasta siis oli ilmselt 1989 või 1990, täpselt ei mäleta (sündinud 1980). Sõitsin hommikul kell 6 Tartus jalgrattaga toonase Postimehe toimetuse juurde Gildi tänaval. Sain endale jõukohase koguse värsket Postimeest ja neljapäeviti Eesti Ekspressi. Müüsin need maha ning käisin ja võtsin huvi korral juurdegi. Oli päevi, kui olin edukas.

Keegi mind ei sundinud, keegi mind ei suunanud sellele tegevusele. See oli minu soov sisustada oma linnalapsesuve, teenides seejuures lisaks pisut taskuraha. Vanemad olid adekvaatsed, mõistsid, mida teen, andsid selleks loa. Nagu näha, ei ole nad suurelt mööda pannud, töötan seniajani.

Mida lehepoisi amet mulle andis? Andis teatavas mõttes teotahte, tegevuse, ma ei hänginud niisama kuskil kaubanduskeskuse juures ega genereerinud mõtteid, mis ei pruukinuks olla kõige arukamad. Sain aru, et «raha ei tule seina seest», sain tahte ja kire teha tööd.

Huvitav, kas tööinspektsioonis ei tööta tõesti kedagi, kes ise pole ajalehepoisi-ajalehetüdrukuna alustanud, või kelle laps seda teha on soovinud? Rääkige korra nendega, enne kui keerate vindi üle, ning otsige lahendust, mitte põhjendusi, miks ei saa. Kui vihje saabus eelmise aasta juunis, siis olnuks teil aega lahendust otsida/pakkuda tervelt aasta. Keelamine pole tänapäeva ühiskonnas enam moes, inimsõbralikum on otsida lahendusi.

Ja lõpetuseks. Ei ole mina veendunud, et sügisene koolikott kergem on kui ajalehepakk, mis tund tunnilt kaalu kaotab. Sealjuures pakub lapsele elamuse ja tegevuse. Mitte ei genereeri ja õpeta aja surnukslöömist.