Madis Tilga: miks Trumpi reaktsiooniline kliimaotsus võib olla hea?

Madis Tilga Foto: Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esindus

Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse nõunik Madis Tilga kirjutab fenomenist, kuidas Pariisi kliimalepe ühtäkki peavoolumeedias levima hakkas.

Ma tahaksin olla too kliimategevuste peaarhitekt, kes mõtles välja selle kuritegelikult kavala plaani, kuidas anda uus tõuge kliimamuutuste leevendamiseks.

Sotsiaalmeedia andmeid analüüsides mõõta täpselt hoiakuid ja sotsiaalset temperatuuri ning luua selle pealt Ameerika Ühendriikide presidendikandidaat, kes esindab seda, mis on olnud varjul. Seejärel panna ta rääkima ebameeldivat juttu keskkonna teemal, mis kulmineerub USA välja astumisega Pariisi kliimaleppest. Selleks hetkeks on klassikaline identiteediloome skeem oma töö teinud.

Ameerika president kipub vähemalt kliima ja keskkonna küsimustes esindama kõike seda, mida teised (riigijuhid, linnajuhid, ettevõtete juhid) olla ei taha. Tekib ühtsustunne ühise vastase ees, omavahelised erimeelsused jäävad tagaplaanile ja kliimategevustega liigutakse edasi teineteise ületrumpamise vaimus. Plaani peaarhitekti ei tea keegi.

Aga tõsiselt. Sellist toetust (vähemalt avalikus inforuumis) kliimaleppele pole olnud näha ka Pariisi leppeni viinud ÜRO kliimakõneluste ajal. See psühholoogiline foon, mis praegu hoogu kogub, on võrreldav Hollywoodi filmide stsenaariumiga, mil maakera ründavad kurjad jõud ja inimkonna päästmiseks peavad kõik koonduma.

Donald Trumpi esile kutsutud ühtsustunde pealt võib saavutada enam kui kabinettides peetud kõnelustel.

Teine oluline aspekt on see, et nüüd me tõesti näeme, kui lai ja tõsiseltvõetav on see seltskond, kes kliimategevusi tähtsaks peab. Eksperdid, teadlased ja aktivistid niikuinii, aga ka suurettevõtted, linnad, ühiskonnategelased, näitlejad, kunstnikud jne. Tänu Trumpile jookseb see kõik ka peavoolmeediasse, kust muidu sel teemal palju lugeda pole.

Palju teati varem Facebooki, Google’i, Apple’i, Microsofti, Unileveri kliimateadlikkusest? Hulganisti ilmub avalikkuse ette linnu ja omavalitsusi, kes tahavad asju muuta. Nii tekibki tunne, et kliimaküsimustega tegelevad kõik ja see muutub normiks.

Kommunikatsiooni kübaratrikk. Hirmud ja eksiarusaamad, mis ennist olid varjul ja pääsesid selle otsuse tõttu lagedale, saab nüüd selle maailma suurima arvamusfestivali raames selgeks rääkida ja planeedi päästmise nimel edasi liikuda.

Lõppude lõpuks pole Pariisi leppe näol tegemist ambitsioonika tegevuskavaga, sest ka praegused riikide vabatahtlikud lubadused kokku ei võimalda temperatuuritõusu hoida kahe kraadi piires, samuti pole leping siduv ning puuduvad igasugused sanktsioonid. Niisiis, võiks loota, et see tõuge ja ühiskondliku meelsuse väljendus võimaldavad sihtida kõrgemale.

See pole pelgalt kliimapaatos. See on juba reaalpoliitika, mis ei allu enam tegelikkust moonutavale retoorikale. Tänapäeva majandustegevus ei saa mööda vaadata keskkonna ja kliima mõjudest. Olgu su äriks IKT, energeetika või asjade tootmine või teenused. USA ettevõtete seas tehtud uuring näitas, et 11 peamise tööstusektori lõikes haukavad keskkonnaga seotud nn väliskulud 40 senti dollari kohta ettevõtete teenistusest.

Alustada saab olemasolevast. Põhjamaad arvutasid välja, et 15 juba praegu Põhjamaades kasutusel oleva energiatehnoloogia skaleerimine üleilmselt jätaks õhku paiskamata terve ELi jagu süsinikuheitmeid. State of Green Business edastas, et raha liikumist jälgides on näha kolme tüüpi tuleviku tegijaid. Need ettevõtted, kes muutuvad ressursisäästlikumaks, need ettevõtted, kes aitavad tarbijatel muutuda säästlikumaks, ning investorid, kes neid arenguid toetavad.

USAs on ainuüksi päikeseenergias rohkem töökohti kui söetööstuses. 21. sajandi ettevõttel on laiem missioon kui raha teenimine. Tööturule sisenev põlvkond otsib tähendusega töökohti ja soovib töötada neis ettevõtetes, kus on kõrged ühiskondliku vastutuse standardid.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.