Niisiis olulised tähelepanekud, mis paraku lõpevad seal, kus asi huvitavaks läheb ja väljarände põhjused paistma hakkavad.
Paar korda Gini indeksile viitamine kogumiku alguses ei ava seda maastikku, kus ebavõrdsus toorutseb. Ülejäänud paarisajal lehel enam Gini indeksile ruumi ei leita. Euroopa Liidu statistika allika kasutamine viib autorid küll Gini dünaamika käeulatusse, kuid see jäetakse kasutamata ja mõtestamata.
Juba kümme aastat tagasi andis statistikaamet välja kogumiku sotsiaalsest ebavõrdsusest, millel on palju nägusid: sissetulekute ebavõrdsus, ebavõrdsus tervises, hariduslik ebavõrdsus, kultuuriline ebavõrdsus, ebavõrdsuse edasikandumine põlvest põlve jne.
Valdkondi kui palju, millest annab kirjutada demograafilises võtmes, sealhulgas rändega või juurte hoidmisega seotult. Mitte paljalt kirjutada, vaid analüüsida seoste leidmiseks, põhjuste selgitamiseks, ettepanekute tegemiseks jne.
Lõpus on ära toodud 45 autori fotod. Aga kes on kogumiku retsensendid? Paneb imestama, miks on kõik autorid vältinud mõistet «rahvastikukriis»?
Nagu relatiivsusteooriatega
Kahjuks on ebavõrdsus süsteemselt avamata ja minnakse kohe meelisteema – rändevajaduste – juurde. Ja juhtus see, et rändeproblemaatika on kogumikuks saanud enne kui sündimuse tõstmise temaatika. Juhtus nagu relatiivsusteooriatega, kus erirelatiivsusteooria sündis enne üldrelatiivsusteooriat.
Ohud on aga selles, et ühiskonnas on veel uurimata ja kasutamata sündimuse tõstmine oma – Eesti – ressurssiga. Mõiste rahvastikupoliitika on eksinud vaid ühte tabeli päisesesse, tekstist ei õnnestunud seda leida. Poliitilisest demograafiast paistab, pole autorid kuulnudki.
Kui poliitikud ja ettevõtjad haaravad kinni importtööjõu kasutamisest, siis seda kiiremini rahvastikukriis viib rahvastiku hääbumiseni. Loomulikult kiirendab ebavõrdsus selle tunni saabumist. Ja aruanne seda tõesti ennustab.
Küllap leidub neid, kes kogumikku kiidavad, mind nende hulgas ei ole.
1998. aasta (sic!) valitsusettekandesse sai sisse kirjutatud prohvetlik sõnum: «Depopulatsioonist väljapääsu otsiv ühiskond on sunnitud rahvastikupoliitiliste otsustega tegelema kõigil tasanditel ja kogu aeg… Vastasel juhul tuleb meie ajaloolised alad loovutada elujõulisematele rahvustele.»
Tolleaegse rahvastikuministri Andra Veidemanni rahvastikupoliitika kava annulleeris Mart Laari valitsus eesotsas rahvastikuminister Katrin Saksaga. Rahvastikupoliitikast kui tervikust saeti välja perepoliitika ja selle abil on purjetanud kõik valitsused, ka praegune. Ka inimarengu aruanne.
Kõik jätkub vanas sobimatus paradigmas. Ennustus on täide minemas, kui lugeda inimarengu aruannet.