Madis Milling: miks me ei julge rääkida asjast?

Madis Milling. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Järjekordne terrorirünnak Londonis paneb küsima, miks me ei heida kõrvale poliitkorrektsust ega räägi asjadest nii, nagu need on, kirjutab riigikogu liige Madis Milling (RE).

Veel enne Charlie Hebdo rünnakut Pariisis ei olnud hea toon rääkida islamiusku immigrantide probleemist Euroopas. See, kes ütles välja sõna «probleem», sai kohe külge ksenofoobi, rassisti jne sildi. Sest deklareeritud poliitkorrektsus nõudis, et probleemist EI TOHI rääkida – tekkis nn jaanalinnu efekt – kui me ei räägi probleemist, siis seda ei ole olemas. «Welcome refugees» oli loosung, milles kahtlemine võrdus peaaegu poliitilise enesetapuga.

Täna ütleb isegi frau Merkel, et tehti vigu…

Statistika on valus.

Loomulikult on selles rivis ka terroriste, kes ei hüüdnud «Allahu Akbar!», kuid me ei saa silma kinni pigistada selle ees, et enamik neist tegi seda! Miks ei lase keegi ennast õhku hüüdes: «Jeesus on ülim» või «Hare Krišna». Võib-olla isegi laseb, aga see ei ole saanud meie Euroopa igapäevareaalsuseks.

Igapäevareaalsuses värvime Facebookis oma profiilipildid taas lipuvärvidesse ja «toonitame resoluutselt», et meie elu see ei häiri… Kuni järgmise korrani! Kas see ongi meie homne reaalsus?

Kas see peaks mind häirima? KURAT!!! Ja kuidas veel häirib!!!

Kallis Euroopa! Võtaks nüüd mõistuse pähe, unustaks poliitkorrektsuse ja tunnistaks PROBLEEMI!!!

See oleks suur samm edasi…