Mida sagedamini mõni religioosne idioot järjekordselt mõnes lääne suurlinnas inimesi tapab, seda sagedamini kuuleme sellele järgnevat šabloonset pateetikat. À la terroristidel pole religiooni, armastus võidab lõpuks kõik ning seepärast polegi võidelda terrorismiga mingit mõtet ega ka võimalust ja muud sarnast, aga ka seda, et maailm – selle all mõistetakse siis reeglina lääneriike – on ühe või teise terroriteo järel muutunud ning oleme sattunud täiesti uude olukorda.
Ega see viimane vale polegi. Murranguks oli mullusuvine Nice’i terrorirünnak, millest alates on lääs aina enam kokku puutunud terrorirünnakutega, mida võib tinglikult nimetada «madalatehnoloogilisteks».
Varasemad terrorirünnakud, millega eurooplased-ameeriklased on viimastel kümnenditel ja aastatel kokku puutunud, on siiski eeldanud põhjalikumat planeerimist (näiteks Pariis ja Brüssel), jändamist lõhkeseadmetega, šahiididele mingi elementaarse instruktaaži andmist ja muud sellist.
Kuid nüüd, nagu nägime Nice’is ja pärast seda Berliinis, Londonis, Stockholmis ja siis jälle Londonis, piisab terrorirünnakuks vaid auto olemasolust. Auto on ju oma olemuselt samasugune taparelv nagu püstol ning enda kätte võib selle haarata ükskõik kes.
Ei ole tarvis konspireeritud terrorivõrgustikke, keerulisi plaane ega oodata salasõnumeid keskusest, vaid teoreetiliselt võib midagi sellist oma initsiatiivil toime panna igaüks, kes piisaval määral kuulanud religioosset sonimist, mis islamistliku terrori ideoloogilise raamistiku moodustab.
Niinimetatud üksikute huntide rünnakute inspireerimine on olnud terrorirühmitiste pikaajaline ja nende poolt vaadatuna efektiivne ja lihtne taktika. Ning autot on lihtsam hankida kui püstolit. Täna kasutab seda ära Islamiriik, kuid Hamas ja Hezbollah’ on nn autorünnakuid Iisraeli vastu toime pannud juba kolm aastakümmet. Ning nagu kõik Lähis-Idas ajaga terroristide poolt ära proovitu on see viimaks jõudnud ka lääne suurlinnade tänavatele.
Võidelda sellega on raske, kuid mitte täiesti võimatu. Peamine on ikkagi operatiivtöö ning kontroll, mis peaks potentsiaalseid terroriste paljastama juba terrorirünnaku ettevalmistusfaasis.
Viimasega aga on läänes halvasti, kuna selle töö algus eeldaks probleemi põhjuse tunnistamist (mitte tagajärgedega tegelemist). Et on grupp inimesi, kes moodustavad riskirühma ja töötada just nendega. Ei ole võimalik ega ka mõtet tegeleda kogu elanikkonnaga.
Kuid on teatud ühiskonnagrupid, millest terroriste mitte kunagi ei tule ja on neid, millest neid väga sageli tuleb. Iisraeli politseil ja sealsel «kapol» ehk Shin Betil on näiteks eraldi nn rahvusvähemuste osakond. Kuid kuna läänes ju terroristidel religiooni ega rahvust pole, siis pole tõepoolest võimalik võidelda sellega, mida justkui ei eksisteeri.