Eero Epner

FOTO: Erakogu.

Omadusteta meestel ei ole järjepidevust ega põhimõtteid, nad on üle võtnud ikkagi erakonna, mitte maailmavaate. Kuigi noored, on nad juba vanainimesed, liikumas valimistsüklist valimistsüklisse pehmete soojade sussidega, hääletult, et kellegi und ei häiritaks. Nad on ajaloota mehed, kelle ajaarvamine käib samas taktis laenu tagasimakse graafikutega, kirjutab dramaturg Eero Epner.

Nad ei kahtle. Nad ei kahtle mitte milleski. Nad on mehed-dogmaatikud, tõusnud esile kõigis parteides, võtnud nad üle, võtnud kogu riigi üle. Nad ei märka mõrasid, mida maailm iga päev nende ette laotab, sest nende kingad on puhtad, nende kehad on terved, nende nägudel pole arme ning nende väidetes pole maailmavaadet.

Hetk enne, kui väitlussaates käivitub kaamera, tunnevad nad sekundiks kabuhirmu, nende lipsusõlme vahele voolab tilgake kolesteroolivaba higi, sest debatt, see demokraatia tõeline olemus, ei ole nende stiihia. Kui sul ei ole maailmavaadet, vaid ainult valitud faktid, ei taha sa kohtuda teistsuguse arvamusega, sest sul endal pole seda. Teine arvamus tähendaks võimalikku kahtlemist, sest alati on ka teises arvamuses natuke tõtt, kuid nad ei kahtle. Kuigi nad on noored, enamik neist ei ole veel neljakümnesedki, ei ole poliitika neile mitte viis, kuidas maailma muuta, ega isegi mitte viis, kuidas maailma konstrueerida, vaid võimalus luua maailmast kuvand − ning seejärel seda kuvandit ise uskuma hakata. «Elu näitab parajal ajal ise, kuidas ja milleks elama peab,» mõtlevad nad nii, nagu kunagi ütles Mihhail Tšehhov. Kuid seejärel vaatavad nad telestuudios ringi ja rahunevad. Omadusteta mehed igal pool.

Midagi neis meestes meenutab paljude suudes läbinäritud nätsu: maailma komplekssusest on alles vaid väike tuhm käibetõdede järele maitsev näss. Ajal, mil kõik muutub järjest hübriidsemaks ning infohulgad kasvavad peadpööritava kiirusega, taandavad nemad maailma lihtsateks konfliktideks: eestlased versus venelased, heterod versus need teised, rikkad versus vaesed, õnged versus kalad, minu vaenlased versus mina. Rohkem pole maailmas midagi kunagi olnudki, ainult üks-kaks suurt veelahet, aga see-eest on need igavesed, nende kirjeldamist tuleb alustada iga valimistsükkel uuesti ning niimoodi kuni aegade lõpuni, kus ootavad valimistejärgne kohvik ja reiting üle kolmekümne protsendi, see kõigi valimisvõitude ema.

Nad ise põhjendavad vihamüüride ehitamist poliittehnoloogiaga, rumala valijaga, kes ei suuda mõelda keeruliselt, ning võib-olla on neil isegi õigus, kuid siis poseerivad nad ajalehes enne erakonna esimehe valimisi, astuvad raamaturiiuli ette, et jätta endast intelligentse inimese kuvand, ja ainus, mis nende selja tagant paistab, on populaarteaduslike brošüüride ja lasteentsüklopeediate lõputu jada. Mõned leheküljed varem poseerib fotograafile 60. eluaastates ärimees, mitu pankrotti läbi teinud inimene, kes kunagi proovis poliitikat muuta, ja tema tuba vooderdavad raamatud, mis ei kirjelda maailma lihtsalt, entsüklopeediliste vastuvaidlematute faktidena, vaid pideva kahtlemisena.

Aga omadusteta mehed ei kahtle. Nad teavad, et läbi infotihnikute tungimiseks ning otsuste langetamiseks on vaja tahtejõudu, kuid päeva lõpuks on omadusteta mehedki vaid inimesed − nad enam ei jaksa. Terve päev on nad kulutanud tahtejõudu sporditegemisele, sellele viimasele kantsile, mis annab nende karakterile mingigi iseloomu. Omadusteta mehed teavad, et üks maratoni läbimine on tänases poliitikas suurem valuuta kui sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimine. Ja nad püüavad. Nad tõesti püüavad. Hilja õhtul kumab peaministri kabinetis veel viimane Toompea tuluke: ta töötab. Ta vastab igale meilile, mille kodanikud on talle saatnud, tema sõrmed lippavad kiirelt. Ta ei taha, et kodanikud saaksid pahaseks, et peaminister neile isiklikult ei vasta. Ta ei taha, et üldse keegi pahane oleks (välja arvatud venelased, aga see on okei, kaotatud hääl venelastelt on kaks võidetud häält eestlastelt, mõtlevad nad).

Omadusteta mehed ei taha ühiskonda erutada, vaid rahustada. Nad taanduvad võitlusväljalt ja jätavad selle tüüpidele, kes rahuldavad valija karismanälga ning kutsuvad oma jõuliste lõuapäradega üles hävitama − nemad, värvilised ja huvitavad poliitikud, kes on võtnud poliitika endale, sest omadusteta mehed on taandunud kabinettidesse ja kirjutavad seal hääletult kõnesid. Hoolikalt tõmbavad nad neist maha iga kujundi, mis võiks mõjuda ambivalentselt või veel hullem, krüptiliselt, ning sodivad paberiservadele veel terve hulga teemasid, mida kindlasti puudutada, sest mitte keegi ei tohi tunda, et temast ei räägita.

Nende kõned on pikad, lihtsad ja tühjad, üle puistatud mõne retoorilise nonparelliga sellest, kuidas eestlased olid, on ja jäävad. Naljategemisest on nad ammu loobunud, huumor ei ole nende stiihia, sest huumor pole midagi muud kui maailma vastuolude märkamine ja nende võimendamine, kuid nemad ei taha vastuolusid. Konfliktide puhkemisel nad solvuvad, nende arvates on eriarvamus kellegi õel vandenõu, mille vastu aitab kas nonparell või kõne elukohajärgsele suhtekorraldajale, kes soovitab tal (a) vastata ainult kirjalikult, (b) väita, et ta ei mõelnud nii, kui ta mõtles nii ja (c) kasutada oma vastustes ainult kindlat kõneviisi ja väljendeid «kindlasti», «muidugi» ning «loomulikult». Nad on dogmaatikud, nende maailmas ei ole tinglikkust, on vaid võit ja mittevõit − veel elujõulised, värske ja tühja pilguga mehed, kellest pärast toast väljaastumist ei jää järele isegi mälestust.

Omadusteta mehed teavad, et nad ei ole jõudnud nii kaugele mitte tänu eristumisele, vaid tänu samastumisele − samastumisele eimiskiga, halli läbipaistmatu kihiga, mis tavaliselt katab hüljatud majade seinu. Kui üks neist astub tagasi ja teine tuleb tema asemele, suudab lehelugeja neil vahet teha ainult nii, nagu tehakse vahet oma näo kaotanud sõduritel: aksessuaaride järgi. Ühel on värvilised sokid, teisel traksid, kolmandal puust kell, neljandal ilus naine.

Omadusteta meestel ei ole järjepidevust ega põhimõtteid, nad on üle võtnud ikkagi erakonna, mitte maailmavaate, get real. Nende nägu ei väärista ükski arm ning kuigi noored, on nad juba vanainimesed, liikumas toast tuppa, valimistsüklist valimistsüklisse pehmete soojade sussidega, hääletult, et kellegi und ei häiritaks. Nad on ilma ajaloota mehed, kelle ajaarvamine käib samas taktis laenu tagasimakse graafikutega.

Omadusteta meeste võlad on suured, elu tahab elamist, maja tahab omamist, ja poliitika on ainus, mis neil on. Umbusklikult vaatavad nad oma telefonist Obamat või Sandersit − neile meeldib pigem Kuldiga linnapea, asjalik ja aktiivne ülikond, alati kohal, alati kuulamas kodanike muresid, alati asjaliku näoga Kuldiga küngastel juhendeid andmas, kuidas kaitsta Kuldiga rahvuslikke huve. Aga kõige rohkem meeldib neile keegi karismaatiline Kuri (Savisaar või Putin) − omadusteta mehed on nagu hall ekraan ja Kurjad on nagu slaid: Kuri annab ekraanile värvi ja elu ning tema kustumine jätab pimedusse mattuvasse tuppa alles vaid aeglaselt tolmu koguva läikiva ja täiusliku kujuga ekraani, millel 20 aastat poliittehnoloogiaid on maha nühkinud kõik nurgad.

Nad mäletavad hägusalt veel 90ndaid, kuid solvuvad, kui neile seda meelde tuletatakse. Siis võideldi ellujäämise nimel, võitlusväljale tassiti iga külahullu ideaalid, aga poliitika ei ole hulludele. Poliitika on stabiilse närvikavaga meestele, kes jäävad seisma ka siis, kui ajalehes ilmub kriitiline uudisnupp. Lahinguid ei peeta enam riigi üle, vaid magamistubades või lasteaedade venekeelsetes mängunurkades.

Omadusteta mehed on uhked oma stabiilsuse üle. Ainult stabiilsus võimaldas neil kannatlikult oodata eelmise põlvkonna kärbumist. Vanad mehed tegid ära musta töö ja langesid siis iseloomu eripärade tõttu rivist. Jah, iseloom. Milleks on vaja omadusteta mehele iseloomu? Iseloom on takistuseks koalitsioonide loomisele. Iseloom paneb aeg-ajalt kinni mapi pealkirjaga «See, mida me teame», ning hakkab kontrollimatult, ohjeldamatult lobisema maailmast, mis võiks olla. Maailm võiks olla lihtne ja arusaadav, ühtmoodi söödav kõigile, midagi viilutatud sepiku taolist: natuke leiba, natuke saia, null pingutust tema lahkamisel. Eestil ei ole vaja uut suurt narratiivi. Eestil on vaja palju väikesi konjunktuure.

Vahel nad ehmuvad. Nad märkavad, et mõni nende dogmadest on ilmunud teise omadusteta mehe nime all: keegi teine samasugune on hakanud samade sõnadega rääkima samast turvalisusest, samast majanduskasvust, samast hoolivusest, usaldusest ja visiooni vajalikkusest. Ta tunneb, et sulandub, ja sulandumine on ju hea, sest värviline populist ta ei taha, omadustega liberaal aga ei suuda olla. Tõustes erakonna või riigi etteotsa, ei soovi ta muud kui olla stabiilne osake poliitilisest evolutsioonist, sooritada täiuslik kohastumine valijate madalaimate ootustega, nimetades seda ise strateegiaks ja pidades ennast valges kampsunis kavalpeaks − mitte juhtida, vaid olla juhitav.

Õhtu saabub, pimedus laskub, omadusteta mehe nõrk käeliigutus paneb kabinetis gloobuse natuke keerlema, maailm muutub taas segaseks värvilaikude virvarriks, käsi peatab selle segaduse, liigub siis lüliti poole ja kustutab tule. Kell on saanud täpselt viis, tööpäev on läbi. Riigikese kohale laskub öö. Ajalehetoimetuste superarvutid hakkavad tööle, klikiloendurid otsustavad ära järgmise päeva uudiste edetabeli, ja ainult pimedad mutid õõnestavad veel tuima järjekindlusega selle omadusteta riigi jalgealust − nii nagu maa peal, nii ka maa all.

PS. Robert Musili romaani peategelasega ei ole antud lool midagi pistmist.