Hannes Astok: seletusi uskumatutele riigikogu tööst

Hannes Astok Foto: Kaupo Kikkas

Endine riigikogu liige Hannes Astok (Reformierakond) kirjutab, et teda üllatas omal ajal see, kui vähe ministeeriumid eelnõude ettevalmistamisse huvitatud osalisi kaasavad.
 

Sel nädalal alustab tööd vastvalitud riigikogu. Seepärast tasuks korraks sügavamalt sisse hingata ja mõelda, milline on Eesti parlamendi tegelik roll ja võimalused Eesti tuleviku kujundamisel. Riigikogu ainu­õigus on vastu võtta seadusi. Ja seejuures ei ole riigikogu mitte viimane filter, vaid oluline mõjutaja eelnõu seaduseks saamisel.

Seletan lahti. Uskuge või mitte, kuid tihti sisaldavad valitsusest tulnud eelnõud uskumatult palju sisulist ja tehnilist praaki. Seda vaatamata sellele, et kõik eelnõud läbivad ministeeriumide kooskõlastusringi, kus ometi kõik vead peaksid välja tulema. Usun, et päris ilma parandusteta on riigikogu läbinud vaid mõni rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise eelnõu. Seega on riigikogu komisjoni esimene ülesanne ära parandada normitehnilised vead. Edasi läheb aga keerulisemaks, sest ka eelnõude sisus on palju küsitavusi.

Mind üllatas nelja riigikogus oldud aasta jooksul kõige enam see, kui vähe ministeeriumid kaasavad eelnõude ettevalmistamise juurde huvitatud osalisi. Ma pean silmas seaduste lõpptarbijad: erialaliitusid ja -ühendusi, tööstusharude esindajad, kodanikeorganisatsioone ja -ühendusi.

Jah, ministeeriumid kaasavad neid jõudumööda, kuid tehes seda otsekui raamatust «Jah, härra minister» näpuga järge ajades. Kõige tavalisem trikk on tutvustada asjakohast eelnõu erialaorganisatsioonile, näiteks mõnele tööstusharu liidule, selle valmimise alg­faasis. Siis saab ministeerium eelnõu seletuskirja kirja panna, et sotsiaalpartneriga on räägitud.

Seejärel teeb eelnõu sisu mingitel põhjustel kannapöörde ning jõuab täiesti teistsugusel kujul parlamenti. Neid, kelle elu uus seadus kõige otsesemal kombel puudutab, mõistagi uuest plaanist teavitatud pole või loevad nad sellest uudistest. Aga kui asjaosalised eelnõu arutelust kõrvale jätta, siis üldiselt tuleb välja kehv seadus, mis päris elus tööle ei hakka. Ja seda tuleb siis pika hambaga muutma hakata. Seega on riigikogu, eeskätt selle komisjonide oluline roll ka asjaosalistega eelnõud veel kord läbi rääkida – ikka parema rakendamise nimel.

Lõplik otsustusõigus jääb muidugi riigikogule. Võiks ju upsakalt küsida, kas konnadega tuleb soo kuivendamise osas läbi rääkida? Jah, aga seadusloome eesmärk pole ju konnasid kuivendada, vaid neile parimad võimalikud elutingimused luua.

Teine levinud trikk, millega riigikogu komisjonid võitlema peavad, on erinevate ministeeriumide soov valitsusest mööda minnes eelnõudesse lugemiste vahel terveid paragrahve ja peatükke suruda. Ikka õilsamate kavatsustega – vähemalt esmapilgul. Lähemal vaatlusel – mingeid ametkondlikke asju ajades, seni tehtud vigu ja ületatud tähtaegu varjates ja tihti ka demokraatia reegleid tuimalt eirates.

Töö riigikogus ja selle komisjonides nõuab nii taustade teadmist, täpsust kui kolleegide usaldust. Üks riigikogu liige arvutas kord välja, et kui riigikogulane loeks läbi kõik ühel nädalal menetluses olevad eelnõud, seletuskirjad ja seadused, mida muutma hakatakse, siis tõenäoliselt tal uneaega ei jääks.

Igal eelnõul on riigikogulasest vastutav menetleja ning usaldus tema vastu on suur. Sest tihti teab ainult tema koos ministeeriumi vastava ametniku ja riigikogu komisjoni ametnikuga, mis ühe või teise eelnõu sisu täpselt on, mida see meie elus muudab või muutmata jätab. Ja ütleb seda ka kolleegidele. Minister, muide, ei pruugi ega saagi seda alati täpselt teada, sest ühe inimese, isegi ministri võimed on piiratud, et hoomata iga toidu- või liftiohutusnormi sisu.

Kui eelnõu ilma suurema kisa ja kärata vastu võetakse, tähendab see head tööd komisjonis ja kaasatud partnereid, otsitud ja leitud kompromisse ning põhjalikku seletustööd nii koalitsiooni kui opositsiooni ridades.
Ja vastupidi – kui eelnõu üle puhkeb suure saalis raevukas debatt, on keegi oma tööd teinud keskpäraselt. Parimad töömehed pole riigikogus tihti mitte need, kes kõnepuldist vastaspoolt pilavad, vaid kompromisside otsijad. Kuid nende saatuseks on saada valimistel vähe hääli – erinevalt sõnelejatest.

Riigikogu peab oma töid ja tegemisi avalikkusele enam seletama. Eelmine riigikogu juhatus jäi sellega tihti hätta ja pigem lasi püksid rebadele, kui kaitses rahvaesindajate mundriau.

Riigikogu liikme palju näägutatud kuluhüvitised pole ju mingi kingitus, vaid kate vältimatutele kuludele seoses tööga. Pidagem silmas ka seda põhimõtet, et igal riigikogu liikmel peaks olema võrdne võimalus oma kodukohast tööle käia. Kui Tallinna kesklinnas elav riigikogulane kulutab tööle käimiseks vaid kingataldu, siis minul tartlasena kulus selleks iga nädal vähemalt 600 krooni, sedagi säästlikult ühistransporti kasutades. Aga Valgas elav riigikogu liige lihtsalt peab autoga tööle käima, kui ta ei taha just eelmisel õhtul kell viis bussiga sõitma hakata, et hommikul üheksast tööl olla. Ja seetõttu – vabandage väga – maksab ta oma tööle palgast peale.

Mulle on öeldud, et selle palga eest leiaks Võrust ja Põlvast küll ja veel inimesi, kes riigikokku tuleks. Aga vaadakem tõele näkku – uues valitsuses saab olema kaks tartlast ja üks viljandlane, ülejäänud kõik päälinna pojad ja tütred. Riigikogu uues koosseisus on minu tagasihoidliku arvestuse järgi vaid kolmandik neid, kes tegelikult Tallinnas või lähiümbruse valdades ei ela. Keda siis meie, kes me elame pealinnast eemal, riigikogusse tahame – kas kohapealseid olusid tundvaid tarku inimesi või meid valimiste eel külastavaid tallinlasi? Miks mittetallinlased ei saa, ei taha või ei pääse riigikogusse? Ehk peaks üle vaatama ka kulude hüvitamise korra seoses riigikogulase elukohaga ja sellega kaasnevate tegelike sõidukuludega.

Igal juhul soovin ma oma endistele ja uutele kolleegidele riigikogus jõudu ja vastupidavust. Ning oma otsuste tegemisel juhinduge ikka tõe ja õiguse tunnetusest ning Eesti hüvangust.