Veel kolm-neli kuud enne Prantsusmaa presidendivalimiste avavooru aprillis oli Emmanuel Macroni võidu tõenäosus olnud umbes sama suur nagu Donald Trumpil USA vabariiklaste eelvoorudes. Just kohtumised Trumpiga on tõstnud Macroni stratosfäärilistesse kõrgustesse. Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga moodustasid nad Trumpi Euroopas võõrustades dünaamilise duo, mis täitis vaba maailma liidrivaakumi.
Kohe seejärel ütles Macron tavatu julgusega tõtt näkku Venemaa presidendile Vladimir Putinile, keda võõrustas sel nädalal Versailles’ lossis. Kuid Macroni on vorminud siiski Trump, kes lihtsalt ei jäta antikangelasena Putinile ruumi.
Prantsusmaa president on tegelenud USA ametivenna seisukohtadega igas meediumis, kehakeele ja Twitterini välja, hoides selgelt oma, et mitte öelda – väljunud võitjana. Macronile on selles debatis olemuslik olnud kartmatu otseütlemise võime, mis pakub konkurentsi Trumpile enesele, vürtsitatult leebelt uljaste improvisatsioonidega.
NATOs ei lasknud Macron end Trumpil harjumuspäraselt kättpidi alandada, vaid säilitas väärikuse ja tasakaalu.
G7 tippkohtumiselt levis video, millel ülejäänud riigipeade grupile vastu jalutanud Macron pöördus Trumpini jõudes viimasel hetkel Merkeli poole, et viimasega võluvalt vestlust alustada.
Pärast seda, kui Trump teatas USA taganemisest Pariisi kliimaleppest, tviitis Macron, et maailm tuleb taas suureks teha. Ning kordas valimiskampaaniaaegset kutset USA teadlastele tulla ja töötada kliimaprobleemide kallal hoopis Prantsusmaal.
Macroni tõus on olnud nii ere, et (vähemalt mõneks ajaks) on kadunud jutt paremäärmusliku Rahvusrinde oodatavast edust 2022. aasta presidendivalimistel. Rahvusrinde juht Marine Le Pen oli sunnitud teatama, et ei taha enam Prantsusmaad euroalalt välja viia. Tema nõbu, dünastia tõusev täht Marion Maréchal-Le Pen on poliitikast lahkunud. Macroni verinoor erakond ähvardab võtta absoluutse enamuse Prantsusmaa parlamendivalimistel juunis – see tähendaks ühtlasi absoluutset mandaati reformideks.