/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Õpi keeled, kanna kübarad, soovitas eesti luuletaja aastakümneid tagasi. Saaks eesti keeltki õppida, ohkas töötu keskealine venelanna aastal 2011 ja tema pilgust paistis isegi killuke tõelist soovi. Miks ei ole ta siiani päriselt üritanud riigikeelt õppida, miks hakkab ta sellest vajadusest aru saama alles nüüd?
Oleks ta 15 aastat tagasi uskuma jäänud, et tema isikliku elu võimalused riigikeeleoskusest sõltuvad, oleks ta tükk maad nooremana õppima hakanud ning võõras keel ka paremini pähe jäänud. On suur vahe, kas õppijal on eluaastaid 30 või 50. Need, kes 15 aastat tagasi eesti keele vastu ei sõdinud, vaid nägid selle vaeva ära ning said riigikeelel sabast kinni, on ka tööta jäädes palju õnnelikumas seisus. Nemad ei ole surutud Ida-Virumaale justkui pantvangi, sest mujal ei tuleks viletsa keeleoskuse tõttu toime.
Neid masu ajal töötuks jäänuid, kes ootamatult tekkinud vaba aega enesetäiendamisele ja sealhulgas keeleõppele hakkasid kulutama, on siin-seal ka meediasse jõudnud. Argument, et see ju kõik ka maksab, ei pea ilmtingimata paika. Põhjuse mitte teha leiab alati, aga kas see ka kuhugi edasi viib? Iga üksikjuhtum on erinev ja võib leiduda tõsiseid põhjusi, miks keeli õppida pole võimalik.
Üks põhjus on seesama riigikeeleoskamatus – ei oska ju otsidagi, mis kõik võimalik võib olla. Justkui surnud ring, aga suu on ometi igaühel olemas ning riigiteenreid, kes teisi abistama seatud, pole sugugi vähe.
Pigem on põhihäda hoopis mujal: osa meie kaasmaalasi, kes Eestimaad isegi oma kodumaaks nimetavad, ei ole tegelikult aru saanud, et elavad ühes teises riigis kui see, millesse nad aastakümneid tagasi sündisid. Et ongi Eesti riik ning siin elades kehtivad kindlad reeglid. Ammu kehtivad. Venekeelses inforuumis paraku pakutakse teistsugust arusaama, pakutakse õnnetuid inimesi lollitades üha uuesti.
Meie kõrval elab kümneid tuhandeid inimesi, kes on elanud minevikus ning alles hakkavad märkama, et elu on vahepeal põhjalikult muutunud. Muidugi on küllaga inimesi siin- ja sealpool idapiiri, kes teevad kõik selleks, et vene inimesed Eestis minevikust välja ei astuks, vaid end ikka rõhutu ja õnnetuna tunneks.
Kui inimesel ühel sombusel päeval äkki koidab, kui palju aega oma isiklikust elust on valeootuste tuules raisku läinud, hakkab tal endast hale. Sel tõehetkel peaks leiduma keegi, kes aitab kas või viimasele vagunile järele joosta ning hea keelekursuse leida. Veelgi enam, sel tõehetkel peaks Eesti riik inimese kõrval olema ja kindlasti mitte tänitama, et kus ta siiani passis.