Andrus Karnau: kiire majanduskasvu juures rahandusministri umbusaldamine on kummaline

Andrus Karnau Foto: Pm

Enamik asju kipub siin maailmas olema usuküsimus isegi siis, kui faktid saadakse range matemaatikaga. Nii kujuneb me arvamus ka Jüri Ratase valitsuse eelarvepoliitika kohta vastavalt sellele, mida õigeks peame. Kui arvame, et valitsus ei peaks mitte sendi eestki majandusse sekkuma, kui arvame, et pisimgi võlg murrab majanduse selgroo, oleksime võimaluse korral neljapäeval riigikogus vajutanud nuppu, millel kiri «umbusaldus».

Kui aga arvame, et valitsuse panus riigi majanduse toimimisse võiks olla pisut jõulisem kui lihtsalt «peenhäälestus» või et kiire majanduskasv aitab meil võlakoormast välja pääseda, siis usume, et valitsus püsib õigel teel, kui tahab eelarvet miinusesse lastes kulutada.

Kolmapäeval tõi statistikaamet rõõmusõnumi, mida ei osanud oodatagi – 4,4 protsenti majanduskasvu esimeses kvartalis võrrelduna mullu sama ajaga. See oleks pidanud panema kandled helisema, aga tõi hoopis umbusaldusavalduse riigikogus.

Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar hurjutas juba kaks nädalat tagasi rahandusminister Sven Sestrit eelarvereeglite lõdvendamise eest. Valitsusliit pidas, minister jäi umbusaldusekatse järel ametisse, aga märk on valitsusel küljes. Põlvepikkusele poisikeselegi on selgeks saanud, et praegune valitsus ajab riigirahandusega üht kahtlast asja.

See on kummaline, et 4,4-protsendilise majanduskasvu juures tõtatakse rahandusministrit umbusaldama. Majanduskasv ja ka inflatsioon tähendavad, et ei pruugi täituda Eesti Panga eelarvenõukogu kartus, et riigieelarve tulud on prognoositud liiga optimistlikult. Lugedes Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni ülikonservatiivseid etteheiteid valitsusele, tahaks küsida, et mida ta küll keskpanga nõukogus oma Itaalia kolleegile ütleb.

Vaidluse tuum on selles, et rahandusministeeriumi ja keskpanga analüütikud hindavad majandustsüklit erinevalt. Keskpank vaatab tööturgu, kus palgad ja hõive kasvavad ning tööpuudus väheneb. Rahandusministeerium võtab appi ka jooksevkonto. Nii usub keskpank, et majanduse SKT lõhe ehk kasvupotentsiaal on käes või on isegi juba üle selle. Rahandusministeerium arvab aga, et on veel minna mitme protsendipunkti jagu maad.

Et valitsus võib ka võlgu võtta ja lisanduv võlg on tühi-tähi, sest suudame sellest välja kasvada. Kui ettevõtjad ei investeeri, siis tuleb valitsusel investeerida. Sest kui isegi valitsus ei usu Eesti tulevikku, siis mis meile alles jääb? Kui ironiseerida, siis eeskujulik eelarvepoliitika. Valitsus aga tahab majandust kasvatada ega usu, et majanduse mullistumise aeg on käes.

Olukorra muudab poliitiliselt keeruliseks mitmeosaline maksupakett. Uued tarbimismaksud puudatavad peaaegu kõiki ärivaldkondi. 500-eurone tulumaksuvabastus annab küll madala lisandväärtusega tootmisettevõtteile kohanemiseks lisaaega, et aina kiiremini kasvavate palkadega majanduskeskkonnas hakkama saada, aga see ei paista ettevõtjaid lohutavat.

Kõige tipuks ei pruugi madalapalgaline töövägi valitsust 60-eurose kuise lisatulu eest häältega premeerida. Inimeste jaoks kipub arutluskäik «180-eurone tulumaksuvaba sissetulek vs. 500-eurone» olema liiga tehniline. Kui nad sellest aru ei saa, siis nad ka ei hääleta erakondade poolt, kes kingituse tegid.

Kui siia lisada, et Sester pole avalikkuse silmis ülemäära veenev riigirahanduse selgitaja ning ka see, et peaministri parteis polegi ühtegi poliitikut, kelle majandusalane autoriteet oleks võrreldav Reformierakonna Aivar Sõerdi või Maris Lauriga, siis majanduse hea hoo üle rõõmustamise asemel hoopis kirume valitsust ja umbusaldame neid. Ometi oleks rõõmustamiseks põhjust, sest kasv oli esimeses kvartalis ulatuslik peaaegu kõikides sektorites.