:format(webp)/nginx/o/2016/11/27/6120421t1h64c6.jpg)
Eestis valitseb teiste Balti riikidega võrreldes täiesti erakordne pilt: mittereligioossete ja usuliselt määratlemata inimeste ülisuur osakaal Eesti elanikkonnas, koguni 70,69 protsenti. Sellega ei eristu Eesti mitte ainult teistest Balti riikidest, vaid ka teistest Euroopa ja maailma riikidest, kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma.
Distantsilt vaadates võivad Balti riigid tunduda väga sarnased, ehkki ajaloosündmustes kattub Eestil, Lätil ja Leedul peamiselt vaid möödunud sajand. Siiski pole kolme Ida-Euroopa väikeriigi sarnasus sugugi nii suur, nagu arvata võiks – just kristlikku või kiriklikku maastikku ja konteksti arvesse võttes.
Erinev on juba ristiusustamise aeg ja protsess. Kuigi kokkupuude rahumeelse ristiusustamisega toimus juba 11. sajandil, ristiusustati Läti ja Eesti alad organiseeritult ristisõdade ja kolonialiseerimise käigus 13. sajandi alguses. Eesti ja Läti aladel sõltus rahva religioon valitsejate usutunnistusest. See tähendas, et nii Läti kui ka Eesti olid kuni 16. sajandi keskpaigani katoliiklikud ja sealt edasi valdavalt luterlikud, välja arvatud Ida-Läti ehk Latgale, kus katoliku kirik säilitas oma positsiooni tänu Poola mõjule. Alates 18. sajandist hakkas nii Eestis kui Lätis Vene tsaaririigi koosseisu kuulumise tõttu üha enam rolli mängima õigeusk.
Leedu rahvas oli keskaja Euroopa viimane paganarahvas, kelle ristiusustamine lõppes alles 14. sajandil. Kuigi Leedu suurvürst Mindaugas ristiti juba 1250ndate alguses katoliku usku, ütles ta hiljem ristiusust lahti. Järgnevad Leedu-Poola suurvürstid, kuningad ja aadlikud otsisid kontakti poliitilistel põhjustel nii slaavi ortodokssete valitsejatega kui ka Konstantinoopoli ja Roomaga. Religioosne ebastabiilsus omavahel konkureerivate paganluse, õigeusu, vahepeal suurt mõju avaldanud reformatsiooniliikumise ja katoliku traditsiooni vahel kestis Leedus kaua. Vastureformatsiooni käigus suutis roomakatoliku kirik ennast lõpuks kogu Leedu territooriumil kehtestada alles 17. sajandi lõpuks.
20. sajandist ajaliselt poole moodustanud Nõukogude Liidu ateistlik ja kirikuvastane okupatsioon avaldas kõigile Balti riikidele erinevat mõju, sõltuvalt sellest, kui omaks olid rahvad eelnevalt kristluse ja kiriku võtnud.
Leedu rahva enesemääratlus ja identiteet oli enne nõukogude okupatsiooni juba sajandeid seotud katoliiklusega, kuna leedulastest valitsejad olid katoliiklased. Olla leedulane tähendas identifitseerida ennast katoliiklasena.
Läti kannatas nõukogude ajal enim venestamise all ja sinna asustati ümber palju rohkem inimesi ülejäänud Nõukogude Liidu aladelt. Katoliiklik Ida-Läti (Latgale) pidas Leedu ja Poola katoliiklaste moraalsel toel paremini vastu kui ülejäänud Läti.
Eestisse asustati samuti intensiivselt ümber rahvaid teistelt Nõukogude Liidu aladelt. Läände põgenemisest ja Siberisse küüditamisest jäi pärast Teist maailmasõda Eestisse järele vaid veerand luterliku rahvakiriku vaimulikkonnast. Oma mõju avaldas ka nõukogude kirikuvastane propaganda, mis keskendus ristiusustamise vägivaldsele küljele ning sellele, et läbi ajaloo olid luterlikku kirikut juhtinud peamiselt baltisaksa soost pastorid, kes esindasid mõisnikest rõhujate huve. Kahe maailmasõja vahelisel ajal ei jõudnud eestlased luterlikku kirikut lõplikult omaks võtta, mistõttu oli okupatsioonivõimudel eestlaste sidet usuga lihtne lõhkuda ja pärast iseseisvuse taastamist oli seda peaaegu võimatu taastada.
Tänapäeval avaneb kirjeldatud ajaloolistest põhjustest ning küllap ka rahvuslikust omapärast ja iseloomust tingituna Leedus, Lätis ja Eestis üksteisest täiesti erinev usuline maastik. Objektiivseima võrdluspildi saamiseks kasutan kõikides Balti riikides 2011. aastal tehtud rahvaloenduse andmeid.
/nginx/o/2017/06/01/6736041t1hf7de.png)
Esitatud andmetest selgub üsna hästi, kui suurt rolli mängib rahva usulises enesemääratluses ajalugu ja rahvastiku etniline kooslus.
Leedus domineerib leedu põlisrahvas (84 protsenti), kellele lisanduvad ühist ajalugu jagavad poolakad (6,6 protsenti). Mõlemad rahvusgrupid on suuremalt jaolt katoliiklased (77,2 protsenti rahvastikust). Õigeusklike, peamiselt Moskva patriarhaadile alluvate õigeusklike määr (4,1 protsenti) on loogilises seoses vene ja teiste slaavi rahvaste osakaaluga rahvastikus (kokku 7,5 protsenti).
Lätis moodustab vene ja teiste slaavi rahvaste osakaal kolmandiku rahvastikust (31,5 protsenti), mis seletab ka nende identiteediga seotud Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku suhteliselt suurt rolli ühiskonnas (17,8 protsenti). Tõsi, sellesse kirikusse kuuluvad ka õigeusku lätlased. Lätikeelne elanikkond jaguneb peaaegu võrdselt luterlasteks (34,2 protsenti) ja katoliiklasteks (24,1 protsenti). Katoliku kiriku stabiilne ja konservatiivne mõju läbi ajaloo toetab omal kombel ka lääne kristlaskonda esindavat luteri kirikut.
Eestis valitseb teiste Balti riikidega võrreldes täiesti erakordne pilt, sest tähelepanu tõmbab mittereligioossete ja usuliselt määrtelemata inimeste ülisuur osakaal Eesti elanikkonnas, koguni 70,69 protsenti. Sellega ei eristu Eesti mitte ainult teistest Balti riikidest, vaid ka teistest Euroopa ja maailma riikidest. Samalaadne on olukord veel vaid Tšehhis ja endise Ida-Saksamaa aladel. Eesti venekeelne elanikkond määratleb ennast valdavas osas Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku liikmeskonda kuuluvana (16,15 protsenti) ja seda tuleb mõista osana nende identiteedist venelastena. Tänu 19. sajandi lõpu usuvahetusliikumisele on Eesti saartel ja läänerannikul ka ajalooline eestikeelne õigeusu kogukond, kes tänapäeval koondub Konstantinoopoli patriarhaadi protektoraadi alla jäävasse autonoomsesse Eesti apostlik-õigeusu kirikusse. Eestlaste olulisim ja suurim konfessioon on siiski luterlus (10 protsenti).
Püüdes üsna objektiivselt Balti riike ja rahvaid võrrelda, pean tunnistama, et kõige enam on räsida saanud kõige väiksema rahvaarvuga Eesti, kus varasemate sajandite ristiusk seostus kolonialistist mõisnikega. 20. sajandil rikkusid aga rahvusliku ja riikliku iseseisvuse ning eestlaste usuliselt küpse enesemääratluse ära maailmasõjad, küüditamised, okupatsioonid, ateistlik propaganda ja venestamine. Usun, et oma rolli praeguses leiguses kiriku suhtes mängib siin ka eestlastele omane võõristuse kõige suhtes, millel pole selget sõnumit «Made in Estonia». Päris eesti oma põlisusk on samuti ammu ajalukku kadunud ja kõik praegusaegsed maausu vormid on tegelikkuses kunstlikult loodud uued konstruktsioonid.
Eesti statistika kajastab tõenäoliselt ausamalt inimeste tegelikku seotust kirikuga, võrreldes pildiga, mis avaneb näiteks ihaldatud Põhjamaades või Kesk-Euroopa riikides. Võiks isegi öelda, et Eesti pilt on ilmutus tuleviku Euroopast. Euroopa vanade riikide kirikud on veel sellest olukorrast üsna kaugel, kuid siiski liiguvad sinnapoole, kui jätkub moraalne allakäik koos traditsiooniliste kristlike väärtuste kõrvale heitmisega, teadlik ja kujundatud avaliku elu sekulariseerimine ning oma riigi ja rahva kristlike juurte demonstratiivne salgamine.
Eesti inimeste suhtumine kirikusse on siiski üldiselt positiivne või heatahtlikult neutraalne. Samuti tunnen, et inimeste usaldus kiriku vastu on üsna suur. Riigi hoolimatusest oma rahva harimisel religiooni puudutavates küsimustes kasvab aga teadmatus ja võhiklikkus ning seetõttu ka võõrandutakse ja kaugenetakse institutsionaalsest kirikust. Loomulik religioossus aga säilib ja sünkretistlik-okultistlike praktikate ja õpetuste populaarsus kasvab. Ajalooline kogemus kinnitab siiski, et kui maailm on närviline ja tulevik ebakindel, saab kirikust ikkagi lõpuks see kindlus, kuhu tullakse, sest siin on turvaline. Seetõttu on kiriku olulisim ülesanne olla kogu aeg kohal ja olemas. Kriisid, ka julgeolekukriisid toovad inimesed kirikusse.
Eestis ei ole ühelgi kirikul ega maailmavaatel (ka materialistlik-ateistlik) seaduse alusel eeliseid teiste ees, sest puudub Eestis põhiseaduse kohaselt riigikirik või riigiusk. See tähendab, et kirikud on oma otsustes, nii majanduslikes, administratiivsetes kui õpetuslikes küsimustes täiesti autonoomsed. Kirikute autonoomia tähendab aga ka kiriku finantseerimisel ja majandamisel täielikku isemajandamist ja iseseisvat toimetulekut ilma riigi toeta.
Riik ei osta seaduste alusel kirikult automaatselt ühtegi teenust ega toeta kirikut ka kiriku liikmeannetuse kokku kogumisel, nagu see toimub paljudes teistes Euroopa riikides. Uskude, kirikute ja maailmavaatete suhtes neutraalne (mitte ilmalik!) riik ei panusta kirikute toetuseks kuigi palju, isegi mitte niivõrd, et aitaks kirikutel koguda kokku liikmemaksu. Lisaks on Eesti luterlastel ja õigeusklikel kasutada ajalooliste sakraalhoonete näol hindamatu pärand, millega kaasneb ka tohutult suur vastutus ja majanduslik koorem, mida ilma riigi toeta kanda ei suudeta.
Kirik tervikuna tegutseb aga suhtelises vaesuses. Valdav on töötegijate vähesus ja äärmiselt madal palgatase võrreldes näiteks kultuuri- ja haridusvaldkonna spetsialistide keskmise palgatasemega Eestis. Ühe koguduseõpetaja keskmine kuupalk moodustab vaid pool sama linna kooliõpetaja keskmisest kuupalgast. Haridusnõuded on aga samad: mõlemalt eeldatakse tööle asumiseks magistrikraadi. Siiski tuleb tunnistada, et Eesti luteri kirik on endiselt säilitanud ühiskonnas rahvakiriku staatuse, seda lähtuvalt ülemaalisest koguduste võrgustikust ja ajaloolisest taustast.
Kuigi kõigisse kristlikkesse konfessioonidesse kokku kuulub Eestis vaid vaevalt kolmandik elanikkonnast, tuleb teadvustada, et tegemist on suurima vähemusgrupiga, kelle huvidega peab riik teadlikult arvestama, mitte neid eirama. Kuna kirikute omavaheline oikumeeniline koostöö on väga aktiivne, siis püütakse otsida ühisosa ja edastada kirikute poolt ühtset sõnumit ühiskonnale.
Ükski kirik ei eristu eetika ja moraali küsimustes teistest, sest püütakse kõneleda «ühel häälel ja ühest suust» traditsioonilises keeles ka sellistes küsimustes nagu kooseluseaduse vastuvõtmine ja rakendamine, alaealiste iseseisev abordiõigus, samasooliste partnerite lapsendamisõigus, eutanaasia ja teised eetika- ja moraaliküsimused. See ei ole kitsarinnalius, vaid oma õpetuslikust ühisosast kinnihoidmine ja püsiväärtuste hindamine. Kui üks kirik lahkub oikumeenilisest koalitsioonist, puruneb või pihustub kogu kristlaskonna ühine hääl ning puruneb üks väheseid ühiskonna väärtusvundamente.
Uued väljakutsed seisavad modernses maailmas kõigi kirikute ees. Sellises olukorras küsitakse alati muutuste kohta. Kas kirik peab muutuma? Nüüdisaegne maailm ootab, et iga muutuse keskmes oleks inimene oma vajaduste, soovidega ja õigustega. Pühakiri õpetab aga, et kõigi muutuste keskmesse peab endiselt jääma muutumatu kuulutus Kristusest. Kui kiriku töö ja kuulutuse keskmes ei ole enam pühakirja õpetus, vaid inimese soovid ja ihad, pole enam tegemist kirikuga.
/nginx/o/2016/08/09/5704971t1h777e.jpg)