:format(webp)/nginx/o/2017/06/01/6734207t1hd8a8.jpg)
Eesti individualistlik talupojakultuur väärtustab eraldumist ja iseolemist ning privaatsust, eriti perekonna elu puhul. Samas selleks, et kasvatada mittebioloogilisi lapsi – lapsi, kes on üleelanud kaotusi ja traumaatilisi elusündmusi –, vajatakse toetust – sõbralikkust, ühtsust, mõistmist ja suhtlemist, ehk et teatud kollektiivsust ning inimesi siduvat ja suhteid hoidvat kogukonda, kirjutab Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö doktorant, asenduskodutöö kogemusega praktik Ingrid Sindi.
1. jaanuarist 2018 soovib valitsus anda laste asendushoolduse – ehk lapse hooldamise teenuse korraldamise väljaspool tema bioloogilist perekonda – riigilt kohalike omavalituste pädevusse.
Eelnevalt on meediast läbi käinud, et fookusesse on võetud nii asendushoolduse teenuse kvaliteedi, võimaluste kui ka järelevalve tõhustamine.
Kava kohaselt hakkab sotsiaalkindlustusamet alates 2018. aasta algusest värbama ja ette valmistama kutselisi hooldusperesid (rahvakeeli kasuperesid), keda koolitatakse ja kellele pakutakse tugiteenuseid ning kellega kohalik omavalitsus saab sõlmida lapse kasvatamiseks lepingu.
Teisisõnu, plaanis on muudatused asendushoolduse teenustesüsteemi ja rahastamispõhimõtete kaasajastamisel.
Võib näha, et suureneb kohalikele omavalitsuste tegevusväli asendushoolduse (ja üldse lastele ja peredele suunatud teenuste) korraldamisel ja arendamisel, ka vastutus.
Piiratud võimaluste raames tuleb aga saavutada maksimum mõju. Siinjuures arvestades sellega, et laste asendushooldus on seotud rida lapse ja perekonna õigusi puudutavate küsimustega, ka meie kultuuriruumi eripäradega.
Üha enam räägitakse abivajavatele lastele ja peredele suunatud (tõenduspõhiste) sekkumiste oodatavast positiivsest mõjust, ka asendushoolduse valdkonnas. Kuid vähe räägitakse sellest, et millised on sekkumised detailselt.
Kui kusagil eksisteeriks eetikakomitee lastele ja perekondadele suunatud sekkumiste, sealhulgas asendushoolduse korralduse hindamiseks, siis see eetikakomitee ilmselt soovitaks palju suuremat autonoomsust lapsevanematele.
Tavapäraselt lapsevanemad annavad nõusoleku, kui nende lastega võetakse midagi ette, näiteks kui laps läheb klassiekskursioonile või külastab kooli hambaarsti. See tähendab, et enne nõusoleku andmist on lapsevanem toimuvast informeeritud.
Ka laste asendushoolduse praktikas, Eestis küll vähe, kuid mujal maailmas, näiteks Skandinaavia riikides, esineb praktikas aina enam seda, et lapsevanemad annavad omapoolse nõusoleku lapse perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise kohta, väljendades nõusolekuga muuhulgas ka oma informeeritust.
Kuid kas saab väita, et Eesti lapsevanemad on informeeritud sellest, mis lapsega toimub peale perekonnast eraldamist ja asendushooldusele paigutamist?
Kas lapsevanemad, kelle laps perekonnast eraldatakse, teavad kuhu täpselt nende laps elama läheb, kellega laps elab asenduskoduperes (varasema nimetusega lastekodus) või hooldusperes (rahvakeeli kasuperes), kui mitut elukoha vahetust võib laps asendushooldusel olles läbi elada või seda, et milline võib olla kasvõi näiteks koolivahetuse mõju lapsele?
Eetikakomitee soovitaks esiteks «mitte kahju teha» ning teiseks põhjendada, et millist positiivset kasu sekkumine (eelduspäraselt) toob. Muidugi, ükski lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja ning laste ja peredega töötav spetsialist ei soovi kahju teha: me soovime ja loodame parimat.
Ümberkorralduste valguses on aga murettekitav üks oluline aspekt. Nimelt kaasaja põhimõtete kohaselt peaks laps elama asendushoolduse tingimustes (ükskõik kas asenduskodus, hooldus- või eestkosteperes) nii kaua kui vaja ja nii vähe aega kui võimalik.
Teisisõnu, väärtustatakse bioloogilist perekonda kui lapse parimat kasvukeskkonda ning perekonnast eraldamise puhul taasühinemist biolooglise perega.
Kahjuks Eestis esineb märkimisväärselt harva seda, et laps taasühineb oma bioloogilise perega. Eelnevate aastate jooksul umbes kaks protsenti asendushoolduse tingimustes elavatest lastest aastas ühineb päritoluperekonnaga.1
Seega, kui laps eraldatakse perekonnast, siis üldjuhul elavad lapsed asendushoolduse tingimustes kuni kas täisealiseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni. Siinjuures asendushoolduse perioodil, aasta-aastalt, väheneb mitte ainult bioloogiliste vanemate informeeritus lapsega toimuvast, vaid kogusuhtlus lapse ja bioloogilise pere vahel. Sellistel tendentsidel on aga sageli lapse arengut kahjustav mõju.
Lapse õigustest lähtuvalt lapse perekonnast eraldamine võib toimuda vaid siis, kui see on hädavajalik, eeskätt lapse turvalisuse ja tervise seisukohalt; Eestis umbes 1,4 protsenti lapsi laste koguarvust on olnud olukorras, kus tehtud perekonnast eraldamise otsus.2
Ühest küljest näib justkui rõõmustav, et see protsent on väike. Samas miks nii väike protsent?
Võib küsida, et miks asendushooldus on mõeldud nii väikesele osakaalule lastest, kelle vanemad sageli elavad kehvades oludes ning on liialt väheste võimalustega või suutlikkusega, et oma elu-olukorda argumenteerida ja kaitsta.
Kui vaadata lisaks ka seda, et laste perekonnast eraldamise arv varieerub kohalike omavalitsuste lõikes märkimisväärselt, siis tekitab küsimust, et millistele kriteeriumitele tuginevalt täpselt lapse perekonnast eraldamise otsused põhinevad.
Käesolevate arengute valguses, kus riik plaanib asendushoolduse korraldamise ja ka rahastamisotsused üle anda kohalikele omavalitsusele, on oluline seada samal ajal ka põhimõtteid ja kriteeriumeid, mis ühelt poolt kaitseksid laste ja nende bioloogiliste vanemate õiguseid, teisalt säilitaks bioloogiliste vanemate väärikust ja vanemlikku vastutust (muidugi juhul, kui kohtuotsusega ei ole vanemlikkuse küsimus või suhtluskord täpselt paika pandud).
Asenduskodus, hooldus – või eestkosteperes elamine on kaasaja versioon sellest, mis sajandi(te) jooksul kujunenud. Eesmärgiks minevikus oli vaesuse oludes elavatele lastele, ka orvuks jäänutele kindlustada pääsemine viletsusest, ka surmast. Teisisõnu, kindlustada ellujäämine.
Ajalooliselt ka lapsed (ja siinjuures nende perekonnad), kes «puudutanud» ühiskonna moraalitunnetust – näiteks koolikohustust eiravad või halvastikäituvad lapsed, on olnud prioriteetne sihtgrupp abistamisel, ka lastekodudesse saatmisel.
Tänases Eestis on kontekst teine. Kindlustada tuleb midagi enamat kui ellujäämine või ühiskonna moraalitunnetus.
Tänaseks üle kahekümne viie aasta, ÜRO lapse õiguste konventsioonist (1989) tulenevalt on lapsed täieõiguslikud ühiskonnaliikmed ja õiguste kandjad, teoorias vähemalt. Lisaks ellujäämisele, on igal lapsel osalemisõigus ja õigus arengule, sealhulgas haridusele ja meditsiinile, et lapse anded ja täispotensiaal saaks toetatud.
Lastel on õigus elada ja kasvada keskkonnas, kus nende kõik õigused on kaitstud ning kus lapsed kogevad õnne tunnet, armastust ja mõistmist. Lastele ja peredele suunatud teenuste, sealhulgas asenduskodus, hooldus- või eestkosteperes elamise eesmärgiks on kindlustada parimad tulemused lapse arenguks.
Paraku näitavad asendushoolduse kvaliteedi hindamiskes läbiviidud uuringud seda, et lapsed, kes elanud asendushooldusel, on tulevikus enam silmitsi toimetulekuprobleemidega ja on vähem edukad, kui nende eakaaslased, kes peres kasvanud.
Suhe riigi ja perekonna vahel on muutunud. Tuleb austada perekonna privaatsust pere elule, samas omavad riik ja kohalikud omavalitsused laste ja perede kohta märkimisväärselt palju andmeid ja infot. Ilmselt rohkemgi veel, kuil lapse õiguste konventsiooni autorid seda 80ndate keskpaigus ette oskasid kujutada.
Kuid mis eesmärgil kasutatakse andmeid ja infot; kas vajadusel kui tõendeid või siis, kui need andmed ja info pakuvad tõesti väärtust laste ja perede aitamiseks konkreetses kohalikus omavalitsuses?
Seega kontekst asendushoolduse teenuste pakkumiseks on muutunud: ollakse kontaktis enamus piirkonnas elavate laste ja peredega, näiteks lasteaia või kooli kaudu; riik omab märkimisväärset infot peredest; seaduse täitmine tähendab paremaid tulemusi; lapsevanemad ja ka lapsed on õigustekandjad.
Samal ajal laste asendushooldus, kui osa lastele ja peredele mõeldud teenustesüsteemist, on vähe muutunud võrreldes näiteks sajandi taguse ajaga: asendushooldust kasutatakse, sest see on olemas ning liialt vähe pakub asendushooldus lisaväärtust lapse täisväärtuslikuks arenguks ning lapse ja päritoluperekonna kooshoidmiseks.
Võib mõista, et ümberkorralduste peamiseks eesmärgiks on «kogukonnapõhine asendushooldus». Et kohalik omavalitsus, korraldades ja arendades lastele ja peredele suunatud teenuseid, vastutaks ka asendushoolduse ja selle rahastamise eest; oleks nii-öelda peremehe positsioonis.
Lisaks loodetakse ka (kutseliste) hooldusperede osakaalu kasvu. Kui vaadata statistikat, siis saab näha, et 2015. aasta lõpu seisuga oli asendushooldusel kokku 2517 last.
Vaadeldes arenguid asendushoolduse vormide lõikes, selgub, et kõige enam on vähenenud just perekonnas hooldamisel olevate laste arv.
Kui 2005. aastal oli perekonnas hooldamisel 725 last, siis 2015 aastal oli sellisel asendushooldusvormil 205 last. Seega protsentuaalselt on vähenenud perekonnas hooldamisel olevate laste arv ligi 70 protsenti ehk 3,5 korda.
Näiteks asenduskoduteenusel olevate laste arv on samal perioodil vähenenud 1567 lapselt 1031 lapseni, s.o. protsentuaalselt 34 protsenti ehk 1,5 korda.3
Kuidas seletada neid arenguid ning millised võivad olla põhjused sellele, et lapsi hooldusperedes elab kordades vähem kui näiteks asenduskodudes?
On arutletud sellest, et riik, vastupidiselt eesmärgile toetada hooldusperede osakaalu, on hoopis arendanud asenduskodusid (näiteks riigikontroll 2009. aastal läbiviidud uuringule toetudes). Võimalik aga, et numbrid hooldusperedes ja asenduskodudes elavatest lastest peegeldab Eesti ühiskonnale omast kultuuri.
Eesti individualistlik talupojakultuur väärtustab eraldumist ja iseolemist ning privaatsust, eriti perekonna elu puhul. Samas selleks, et kasvatada mittebioloogilisi lapsi – lapsi, kes on üleelanud kaotusi ja traumaatilisi elusündmusi –, vajatakse toetust – sõbralikkust, ühtsust, mõistmist ja suhtlemist, ehk et teatud kollektiivsust ning inimesi siduvat ja suhteid hoidvat kogukonda.
Võib olla neid nimetatud väärtusi mittebioloogilisi lapsi kasvatavatele täiskasvanutele pakubki suuresti töö (ja elu) asenduskodus? Teisisõnu, võib olla me ei peaks põlgama seda, mis meie kultuuriruumis omane ja aegade jooksul kujunenud – ühelt poolt perekonna privaatsuse väärtustamine, teisalt kollektiivsus (ühiste) laste kasvatamisel.
Ilmselt 50 aasta pikkune kollektivistlik sotsialism on tekitanud võõristuse kõige vastu, mis seostub sõnaga «kollektiiv». On kasvanud teadmised möödunud aegade lastekoduelu negatiivsetest aspektidest.
Täna on soov teha teisiti ja teha paremini; vabaneda kollektiivsusest ja lastekoduelu negatiivsusest. Kuid mõistel nagu «kollektiiv»ei pea olema halb varjund. Kõik oleneb sellest mida ja kuidas inimesed kuskil teevad.
Üks aafrika vanasõna ütleb On vaja küla, et kasvatada last. Kui kusagil kaugel Aafrikas see «küla» kui iseeneslikult funktsioneerib, ehk et ilma oluliste väliste sekkumiste ja regulatsioonideta ning küla elu elamine kogukonnana, ka pere elu elamine kogukonnas, on tava kultuuriruumis; siis lääne ühiskonnas mõiste nagu «kogukond» tähendus on sootuks midagi muud. Siinjuures kogukonna tähendus ei pruugi olla sama, mis omavalitsusüksuse territoriaalsus. Näiteks ka kollektiiv võib inimestele tähendada kogukonda.
Arutlemata sellest, et mida tähendab nähtus nagu «kogukonnapõhine asendushooldus», siinjuures lapse ja perekonna õigusi arvessevõtvalt, on oht, et hoopis vastupidiselt loodetule võib kujuneda tendents, et mittebioloogilisi lapsi kasvatavad inimesed (kui ka võib olla lapsed) on rohkem üksi, tõrjutud ja eraldatud. Ja selline on võib olla ka tänane hooldusperede olukord ning üks põhjus, et miks hooldusperede osakaal asendushoolduses suurem ei ole.
1 Andmed pärinevad: Asendushoolduse roheline raamatust, 2014. Sotsiaalministeerium.
2 Andmed pärinevad: Sotsiaalministeerium (2015). Hoolekandestatistika.
3 Andmed pärinevad uuringust: Osila, L., Turk, P., Piirits, M. jt (2016). Asendushoolduselt elluastuvate noorte uuring. Poliitikauuringute keskus Praxis.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/01/6734861t1hb901.jpg)