Yoko Alender.

FOTO: Reformierakond

Eesti ei saa lubada vähemusrahvuste kapseldumist oma paralleelmaailma. Eestil on vaja iga inimest, meid on siin nii vähe, et kedagi ei saa jätta kõrvale. Meie ülim eesmärk peaks olema pakkuda kõigile võrdseid võimalusi, luua keskkond, kus igaühe potentsiaal saab täielikult ellu rakenduda, kirjutab riigikogu liige Yoko Alender (Reformierakond).

Eesti kestab; kui meil sünnib lapsi, kui iga laps loeb, kui suudame kõigile lastele luua võrdsed võimalused arenemiseks ja oma õnne loomiseks. Samuti on oluline, et kujundame ja viime ise oskuslikult ellu rändepoliitikat ning laiendame Eestit suuremaks meie füüsilistest riigipiiridest. 

Riigi võimalus panustada sellesse, et tavalises Eesti peres on tulevikus vähemalt kolm last, on piiratud, kuid tehtud on nii mõndagi.

Inimarengu aruanne kinnitab, et ka Eesti senine rändepoliitika on olnud üsna edukas. Rahvastikuprotsesside tulemusel on nüüd aga toimunud rändepööre, aastast 2015 on sisserändajate, sh tagasitulijate hulk suurem kui minejate hulk.

Muutunud olukorraga kohanemiseks tuleb meil välja kujundada proaktiivne rändepoliitika, et mitte rikkuda seni hoitud ühiskondliku tasakaalu, samas tagades Eesti rahvastiku arengute tingimustes vajalikud töökäed.

Maailmarändurid ei ole reeturid

Sama oluline on edukas hargmaisuspoliitika – suhted nende eestlastega, kes elavad, õpivad, töötavad lühemaid ja pikemaid aegu mujal, et säiliks vabadus minna, soov ja võimalus hoida sidet ja tagasi tulla.

Hargamaisuspoliitika osana võib nimetada Euroopa Liidu liikumisvabaduse hoidmist, Eesti kodakondsuspoliitikat, asukohast sõltumatuid avalikke teenuseid, aga ka avalikkuse suhtumist igaühe vabasse valikusse õppida ja töötada seal, kus ta soovib.

Need noored, kes lähevad maailma õppima, katsetama oma ideid või teenima perele paremat palka, ei ole reeturid, vaid Eesti suur võimalus areneda, luua sidemeid, saada suuremaks. Kui loome siin peresõbraliku elukeskkonna ja hariduse, mis on maailma parimaid, mis kutsub koju, kui näeme neid inimesi kui võimalust, võime saavutada tasakaalu ka rahvastikuprotsessis.

Valitsus soosib segregatsiooni

Samuti oleme lõimumise valdkonnas läbi kukkunud seni, kuni osa meist on näinud võimalust selles, et hoida osa ühiskonnast teises keele- ja inforuumis. Kui hakkame päriselt nägema igas Eesti inimeses võimalust, võime koos saada suuremaks. Inimarengu aruanne nendib: «riik selekteerib lapsed kolmeaastaselt paralleelmaailmadesse ja imestab, et lõimumine ei toimi». Nii taasloome lasteaiast alates ebavõrdust, mis jätkub edasistes haridus-, elukoha- ja töökohavalikutes, isegi oodatavas elueas.

Meie põlvkonnal on aeg panustada võrdväärselt neile, kes tegid ära paljud suured reformid Eesti riigi rajamisel 90ndatel. Miks jäi tegemata ühtse Eesti lasteaia ja kooli reform, selle üle võivad arutleda ajaloolased. Praeguse peaministri erakond on võimendanud elukohapõhise segregatsiooni soosimist, koondades pealinnas kogu venekeelse täiskasvanuhariduse Lasnamäele, sulgedes seal Eesti koole ja lubades vene koolidele erandeid eestikeelse hariduse osakaalus. Küsides ühtse Eesti lasteaia kohta, oleme saanud ebamääraseid vastuseid. 

Seos Vene meediaga

Meie ülesanne on siiski asuda tegutsema. Eksperdid on inimarengu aruandes andnud oma selged soovitused, ka rahvas on väljendanud oma tuge. Praxise lõimumismonitooring kinnitab, et circa 70 protsenti, sh muukeelsed inimesed toetavad eesti keele õppe algust alates lasteaiast.

Lasteaed on osalise eestikeelse õppe alustamiseks olnud läbi aastate eelistatuim variant nii eestlaste kui ka teisest rahvusest elanike seas. Oluline on siinjuures märkida, et muukeelsete seas on suurim toetus mudelile, kus õpitakse ühtses Eesti lasteaias, muukeelsetel lastel on lisaks nende keelt kõnelev abikasvataja. Tundub igati mõistlik mudel.

Muukeelne elanikkond toetab eesti keele varajast õpet, ent täna puudub üldine lihtne ja loogiline võimalus kõigil selleni jõuda. Inimarengu aruanne toob välja, et 2014. aastal oli vene keelt emakeelena rääkivaid õpilasi eestikeelsetes koolides ligi 10 protsenti ja varasemad uuringud on näidanud, et just parema sotsiaal-majandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, otsustavad panna lapse eestikeelsesse kooli.

Kes seisab ülejäänud laste võrdsete võimaluste eest, vähema sotsiaal-majandusliku taustaga vene emakeelega laste eest? 

Kõrvalpõikena üks kõnekas näide erinevatest väärtusruumidest ja ilmselt ka inforuumidest, nimelt eestimaalaste suhtumine homoseksuaalsusesse. Kui eesti emakeelega inimeste suhtumine on viimaste aastatega paranenud, siis muukeelsete suhtumine on tuntavalt halvenenud. Ei ole keeruline näha seoseid meediaruumi ja Venemaa propagandaga. 

Riigimehe ülesanne

Töökäte puudus on Eestis üha teravamaks probleemiks. Peame siiski kindlustama, et seda lahendades ei tekita me juurde uusi probleeme.

Uussisseränne kipub olemasolevaid paralleelühiskondi Eestis pigem võimendama kui vähendama. Eestist ida poole jäävatelt aladelt saabuvad inimesed asuvad elama venekeelsetesse piirkondadesse, lapsed lähevad piirkonna venekeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse, võimendades nii nõukogude ajal tekkinud eesti ja vene keele põhiseid paralleelühiskondi.

President Kersti Kaljulaid kirjutab inimarengu aruande eessõnas: «Siit saab endale tööülesanded poliitik, kes tahab olla riigimees ja langetada otsuseid, mis tõesti kujundavad järgmiste põlvkondade Eestit.»

Nii presidendi sissejuhatuse kui aruande läbiv tungiv soovitus on üks Eesti lasteaed ja kool. Praeguse valitsuse pakutud muudatus ei vii ekspertide hinnangul sihile: venekeelsetes koolides arvukate eesti keele tundide pidamine ei vii aktiivse keeleoskuseni.

Miks soovib praegune valitsus eesotsas Keskerakonna haridus- ja teadusministriga hoida osa ühiskonnast kehvemate võimaluste juures, teises inforuumis ega võta kuulda ekspertide arvamust, see jäägu nende enda ja politoloogide selgitada.

Mina arvan, et Eestil on vaja iga inimest, meid on siin nii vähe, et kedagi ei saa jätta kõrvale. Meie ülim eesmärk peaks olema pakkuda kõigile võrdseid võimalusi, luua keskkond, kus igaühe potentsiaal saab täielikult ellu rakenduda. Aus konkurents ja võrdsed võimalused olla õnnelik ja edukas, luua heaolu endale, perele ja ühiskonnale.

Lõpetan tsitaadiga aruande kokkuvõttest: «eestlaste ja eestivenelaste paralleelmaailmade ühendamise küsimus ei taandu üksnes Eesti julgeolekupoliitilisele olukorrale või hirmule Venemaa ees, nagu seda meedias sageli käsitletakse. Kaalukeelel on Eesti demokraatia ja selle aluspõhimõtted, nagu inimväärikus, õiglus, sallivus ja võrdsed võimalused. Avatud Eestis, kelle ülesanne on muu hulgas olla läänelike väärtuste kaitsja tsivilisatsioonide kokkupõrke piiril, ei tohiks erinev rahvus, emakeel, usk ega nahavärv olla mis tahes erikohtlemise, diskrimineerimise või lihtsalt kapseldumise põhjus.»