Edward Lucas

FOTO: Albert Truuväärt / Scanpix

Transatlantilised suhted meenutavad aina enam armastuseta abielu. Selles on peamiselt, aga mitte täielikult, süüdi härra Trump, kirjutab BNSi kolumnis briti ajakirjanik Edward Lucas.

NATO ei tähenda kaitset rohkem kui kapitalism rahategemist. Donald Trump saab mõlemast valesti aru. Tema halastamatu, nullsummaloogikal põhinev lähenemine ärile kandub üle ka välispoliitilisse hoiakusse, mis julgustab USA vaenlasi ja tekitab liitlastele meelehärmi.

See on peamine järeldus tema esimesest välisreisist, mille käigus ta määris mett moka peale Saudi Araabiale ja sarjas USA Euroopa sõpru ebapiisava panuse eest NATOsse.

Praktikas ei ole seni palju muutunud. NATO seisund on hea tänu tulihingelistele atlantitsistidele nagu kaitseminister James Mattis, rahvusliku julgeoleku nõunik Herbert R. McMaster ja USA Euroopa maavägede ülem kindral Ben Hodges.

Allianss on kõrvaldamas puudujääke oma territoriaalkaitse nõrgimas kohas – Balti riikides. Eestisse on saabunud Suurbritannia juhitav väekontingent, Lätti Kanada ja Leetu Saksamaa juhitav üksus.

Briti sõdur Ämari lennuväebaasis.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Tagasihoidlik sõjaline panus on juba praegu muutnud palju ebatõenäolisemaks Venemaa hiiliva rünnaku katse või mõne muud tüüpi pahateo. Kreml pöörab oma tähelepanu pehmematele sihtmärkidele (nagu poliitilised süsteemid vanades lääne demokraatiates).

Euroopa jätkab Atlandiüleseid suhteid

Ka suur pilt näib pealiskaudselt julgustav. Kaitsekulutuste vähenemine on pidurdunud üle kogu alliansi. Enamikus riikides on need suurenemas – ehkki ainult neli alliansi Euroopa liikmesriiki täidavad endale seatud eesmärki kulutada kaks protsenti SKPst. Need riigid on Suurbritannia, Eesti, Poola ja Türgi (Parandus: Kreeka – BNS).

Vaatamata lõputuna näiva Afganistani sõja tekitatud frustratsioonile ja sellega seotud puudujääkidele saadavad USA Euroopa liitlased oma poegi ja tütreid endiselt surma või sandistatud saama ürituse nimel, mis paistab paljudele kauge ja ebamõistlikuna. Euroopa liitlased on ka lubanud toetada ISISe vastaseid jõupingutusi Iraagis ja Süürias.

Ehkki antiamerikanism on Euroopa riikides vohav (ja seda õhutab härra Trumpi näiv põlgus terve rea kalliks peetud ürituste vastu, nagu kasvuhoonegaaside piiramine või abi andmine vaestele riikidele) ei ole praegu märke kontinendi geopoliitilise väljavaate muutumisest.

Emmanuel Macron on (ehkki Prantsuse standardite järgi ja hoolimata hinge haavavast esmakohtumisest härra Trumpiga) atlantitsist. Angela Merkel, kes liigub turvaliselt Saksa sügiseste valimiste võitmise kursil, ei kavatse tegemist teha unistustega haakida Euroopa lahti liidust Ühendriikidega.

USA president Donald Trump ja Prantsuse president Emmanuel Macron. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Venemaa on tegemas küll jõulisi edusamme positsioonide hõivamisel Itaalias ning paneb Lääne-Balkanil toime ärevust tekitavaid üleannetusi, aga need on ärritajad, mitte maavärinad.

Praktikas jätkavad kõik Euroopa riigid seega – ehkki mõnel juhul vastumeelselt – Ukraina toetamist võitluses Venemaa agressiooni vastu. Euroopa Liit jätkab energiajulgeoleku edendamist vastuseks Venemaa tegevusele oma monopoolse võimu ärakasutamisel. Blokk näitab isegi märke Vene «infosõjaga» hakkama saamisest.

Suhted pole hukule määratud

Samas muutub alliansi tuum üha õõnsamaks. Transatlantilised suhted meenutavad aina enam armastuseta abielu. Arved saavad makstud (keset suurt kisa selle üle, kes mille eest tasub). Maja ja auto hoitakse korras, lapsed saavad hariduse, külmkapis on olemas toit ning tehakse isegi regulaarseid välisreise. Vähemalt üks osapool mõtleb omaette, et kui nad abielus ei oleks, korraldaksid nad asju teisiti.

Selles on peamiselt, aga mitte täielikult, süüdi härra Trump. Aja möödumine on vähendanud kunagi atlantitsistlikku vaimu üleval hoidnud ühiste kogemuste tähtsust. Veel ainult 80. eluaastates inimesed mäletavad Normandia dessanti 1944. või Berliini õhusilda 1948. aastal – sündmused, mis kehastavad USA vaprust ja ohverdust Euroopa vabastamisel ja selle vabaduse kaitsmisel.

Unustusse on vajumas ka külma sõja hirmud: kartus selle ees, et Nõukogude impeerium võib tegelikult võita või et me laseme maailma tuumarelvadega õhku. Isegi mälestused aastate 1989-1981 triumfist, kui kommunismi kokkuvarisemine tõi atlantitsistidele peaauhinna – vaba ja tervikliku Euroopa – piirduvad üle 40-aastastega.

Berliini müür on langenud. November 1990. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Sel aastatuhandel täisikka jõudnud võrdsustavad Ühendriikide juhtrolli nurjunud ja ebaseaduslike sõdade ning finantskapitalismi mudeliga, mis vedas maailmamajanduse peaaegu põhja.

Transatlantiline abielu ei ole hukule määratud, aga seda tuleb väärtustada. Mõlemad pooled peavad teineteise jaoks aega leidma, võtma arvesse teineteise käitumisjooni ja muresid, jagama majapidamistöid õiglaselt ning tagama, et vaidlused saaksid lahendatud kiiresti ja sõbralikult.

Ükski neist pole härra Trumpi tugevus. NATO särava uue peakorteri avatseremoonial ei suutnud ta suurustleval moel siduda USAd alliansi kollektiivkaitseklausli, Põhja-Atlandi harta artikkel viiega. Abielu puhul tähendaks see nii pulma-aastapäeva kui ka abikaasa sünnipäeva unustamist. Tema tegematajätmine oli seda skandaalsem, et ühes uue peakorteriga avati mälestusmärk 11. septembri terrorirünnakutele, mille järel aktiveeris NATO solidaarsusest Ühendriikidega artikkel viie.

Selle asemel võttis härra Trump puuduvate rahaliste panuste teemal ülbitseva tooni, väites isegi, et suutmatust kulutada minevikus kaht protsenti SKP-st kaitsele tuleks käsitleda võlgadena. USA kannatamatust ihnsate ja jõuetute liitlastega on lihtne mõista.

Aga teistsugused lähenemised annaksid parema tulemuse, näiteks ettepanek, et kõrged ametikohad NATOs läheksid vaid nendele riikidele, kes maksavad nõutud summa. Tähtsam on see, et kahe protsendi eesmärk on vaid üks alliansile pühendumuse mõõdupuu. Kaitsekulutuste kvaliteet ning tahe saata sõdurid ohtlikele missioonidele on samuti tähtsad.

Presidendi ühekülgne lähenemine riigi vanimatele liitlassuhetele ja matslik käitumine (näiteks Montenegro peaministri ebaviisakas kõrvalelükkamine pildistamise ajal) on kahjulik ja kahetsusväärne.

Transatlantilise abielu Euroopa pool hoiab praegu hambaid ristis ja loodab paremate aegade saabumisele. Praktikas pole USA-le kui sõjalisele partnerile lähitulevikus lihtsalt alternatiivi.

Kui armastus kaob abielust, kerkib esile palju ahvatlusi ja minetatakse senised standardid. Mõnikord võib kahju olla parandamiseks liiga suur. Kui NATOga peaks nii minema, kaotavad sellest nii Ühendriigid kui ka Euroopa.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.