Anu Realo: kas Eesti jääb püsima kahes paralleelmaailmas elades?

Anu Realo. Foto: Erakogu

Eestlaste ja eestivenelaste paralleelmaailmade ühendamise küsimus ei taandu üksnes julgeolekupoliitilisele olukorrale, nagu seda meedias sageli käsitletakse. Rahvuslik-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeoleku risk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele, kirjutab Tartu ja Warwicki ülikooli professor Anu Realo.

Üheks taasiseseisvunud Eesti suurimaks väljakutseks on peetud eestivenelaste lõimimist Eesti ühiskonda, millele on viimase 25 aasta jooksul palju aega ja muid taastumatuid ressursse kulutatud. Eestivenelaste lõimimise kõrval on vähem tähelepanu pälvinud uued tegijad lõimumisprotsessis: uussisserändajad ja Eestisse tagasipöördujad. Samas pole tegemist sugugi marginaalse hulga inimestega, keda saaks või võiks ignoreerida. Statistikaameti andmetel rändas Eestisse aastatel 2010–2014 ligikaudu 17 100 inimest, nende seas ligikaudu 7300 Eesti ja 5400 Ukraina ning Venemaa kodanikku; 2015. aastal ületas taasiseseisvunud Eestis sisseränne esimest korda väljarände.

Neljapäeval riigikogus esitletud 2016/2017. aasta Eesti inimarengu aruande (EIA) peatükk «Sisseränne ja lõimumine» püüab analüüsida ja kaardistada Eesti ühiskonna sidususe ja lõimumise hetkeseisu ning selle aluseks olevaid või sellest tulenevaid rändeprotsesse põlvkondade lõikes.

Paraku ei ole kõigi huvipakkuvate küsimuste analüüsimiseks piisavalt häid ja usaldusväärseid andmeid, eriti uussisserändajate identiteedi ning haridussüsteemis ja tööturul toimetuleku kohta. Seetõttu kaldub peatüki peatähelepanu samamoodi kui varasemates aruannetes ikkagi eestlaste ja eestivenelaste lõimumisprotsessi analüüsile.

Kodakondsus ja poliitilised õigused rändeajastul

Milliseid probleeme toob Eesti demokraatiale kaasa elanikkonna jagunemine kodakondsuse alusel ja Eesti kodanike jätkuv väljaränne? 2011. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Eesti kodanikud elanikkonnast 85 protsenti ja nende osa on viimaste aastakümnete jooksul pidevalt suurenenud ennekõike määratlemata ehk n-ö halli passiga kodanike (kuus protsenti) arvelt. Kolmanda märkimisväärse rühma (seitse protsenti) Eesti elanikkonnas moodustavad Vene Föderatsiooni kodanikud. Nii on Kristina Kallase hinnangul Eestis kujunenud olukord, kus ligikaudu 15 protsendil Eesti alalistest elanikest puuduvad olulised poliitilised õigused (v.a õigus hääletada kohaliku omavalitsuse valimistel), kuid väljarände tõttu suureneb nende inimeste arv, kellel on Eesti kodakondsuse tõttu Eestis kõik poliitilised õigused, kuid kes enam siin ei ela. Põlvkondlikest erinevustest rääkides on positiivne asjaolu, et mida noorem on teisest rahvusest elanik, seda tõenäolisemalt on ta Eesti kodanik; samas ei ole ligi viiendik teisest rahvusest inimestest, kes on nii ise kui ka kelle vanemad on sündinud Eestis (nn sisserännanute lapselapsed), Eesti kodanikud: üheksa protsenti neist on Venemaa kodanikud ja kümme protsenti määratlemata kodakondsusega.

Meedia roll rändes ja lõimumises

Üks ühiskondliku sidususe näitajaid on ühine ja jagatud meediaruum. Paraku näitavad Triin Vihalemma analüüsid, et Eesti elanike meediakasutus erineb siiani nii keele kui ka vanuse alusel. Kui eestlased jälgivad peamiselt kohalikku eestikeelset meediat, siis venekeelse elanikkonna meediatarbimine hõlmab peale kohaliku venekeelse meedia ka Venemaa ja teiste riikide kanaleid, samal ajal kui kohalike eestikeelsete kanalite jälgimine on viimase kümnendi jooksul järjepanu vähenenud. Seega oleks vale väita, nagu elaksid eestivenelased täielikult Venemaa meediaruumis, kuid on tõsi, et eestlaste ja eestivenelaste meediaruum kattub vaid vähesel määral. Meedia jälgimise ja lõimumise parim näitaja näib olevat päevauudiste jälgimise regulaarsus, pidevas infovoos olemine, mis aitab ühiskonnas toimuvat paremini mõista ja jälgida. Või vastupidi: tugevam side ja osalus ühiskonnaelus nõuab ühtlasi, et tuleb uudistega rohkem kursis olla. Põlvkondlikud erinevused ilmnevad pigem eestlaste seas, kelle noorem põlvkond jälgib vanematega võrreldes rohkem välismeediat ja kellel on ühtlasi ka suurem rändehuvi ning mobiilsuskapital.

Elukoht kui lõimumise mõõdupuu

Mõneti paradoksaalsel kombel on etniline eraldatus Eesti elanike elukohavalikus nii Tallinnas kui ka Eestis tervikuna viimaste kümnendite jooksul pigem kasvanud kui kahanenud. Kadri Leetmaa hinnangul elab suurem osa Eesti venekeelsest elanikkonnast praeguseni samades asulates, kuhu asuti elama nõukogude ajal (s.o ennekõike Tallinna paneelelamupiirkonnad ja endised militaarsed satelliitlinnad ning Ida-Viru tööstuspiirkond), samal ajal kui mujal Eestis jääb venekeelsete elanike osa alla viie protsendi. Venekeelne elanikkond koondub üha rohkem neisse elamupiirkondadesse, kus elanike sotsiaalmajanduslik seisund on tervikuna kehvem. Sama malli järgib uussisserändajate elukohavalik: endise Nõukogude Liidu aladelt sisserändajad asuvad pigem elama suurema venekeelse elanikkonna arvuga Tallinna paneelelamupiirkondadesse, kuid muudest Euroopa ja arenenud majandusega riikidest saabujad valivad elukohaks kesklinna või sellele lähedal asuva mainekama piirkonna. Ennekõike üsna heal järjel uussisserändajate tõttu on nõnda mitu Tallinna kesklinna piirkonda (nt Kalamaja) muutumas senisest tunduvalt mitmekultuurilisemaks ja -keelelisemaks.

Rahvuslik segregatsioon Eesti tööturul

Elukohavaliku rahvuslik eraldatus ehk eestlaste ja eestivenelaste kaks paralleelühiskonda, nagu Kadri Leetmaa seda kujundlikult nimetab, peegeldab hästi olukorda Eesti tööturul. Kuigi horisontaalne rahvuslik segregatsioon, s.o rahvusrühmade jagunemine tegevusalade kaupa, on Ellu Saare ja Jelena Helemäe sõnul võrreldes 1989. aastaga pigem vähenenud, ei ole kuigivõrd muutunud nende tegevusalade loetelu, kus vastavalt eestlased (põllumajandus, haridus, kultuur ja kunst) või eestivenelased (tööstus, veondus ja laondus) on üleesindatud. 2015. aastal töötas vaid kümnendik eestlastest ja alla kolmandiku eestivenelastest segakollektiivides, kus eestlasi ning eestivenelasi oli umbes pooleks. Tegemist pole sugugi eestivenelaste vabatahtliku kapseldumisega, vaid pigem on see tingitud mitmest tegurist, milles on koht ka rahvuspõhisel kohtlemisel Eesti tööturul, mida Eesti ettevõtjad ise tunnistavad ja eestivenelased selgelt tajuvad. Samuti on viimaste kümnendite jooksul suurenenud tööturu vertikaalne rahvuslik segregatsioon: juhtide ja tippspetsialistide seas on märkimisväärselt enam eestlasi, samas kui eestivenelaste esindatus on suurem liht- ja oskustööliste hulgas. Kõrgematele ametipositsioonidele pääsevad vaid hea eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsusega eestivenelased, kellel õnnestub läbi murda tegevusaladel (näiteks poliitikas), kus eestivenelased on üldiselt alaesindatud.

Õpiedukuse erinevus eesti- ja venekeelsete koolides

Elukoha ja tööturu rahvuslik segregatsioon ja selle püsimine näib olevat olemuslikult seotud rahvuslik-keelelise eraldatusega Eesti haridussüsteemis. Kairi Põder, Triin Lauri ja Leen Rahnu analüüsid 2012. aasta PISA andmete põhjal näitavad, et vene õppekeelega koolide õpilaste tulemused matemaatikas on märkimisväärselt kehvemad kui eesti õppekeelega koolide õpilastel, jäädes viimaste tulemustest pea aasta võrra maha. See võib omakorda olla üks põhjusi, miks vene õppekeelega põhikoolilõpetajad valivad tõenäolisemalt edasiõppimiseks kutsekooli, mitte keskkooli või gümnaasiumi, nagu teevad eestikeelse põhikooli lõpetanud õpilased.

On võimalik, et erinevuse põhjus on eespool kirjeldatud tööturu rahvuslikust segregatsioonist ja klaaslaeefektist tulenev venekeelsete koolide õpilaste nõrgem õpimotivatsioon või asjaolu, et eestikeelsed koolid on venekeelsetelt koore riisunud – varasemad uuringud on näidanud, et just parema sotsiaalmajandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, otsustavad panna lapse eestikeelsesse kooli.

Kokkuvõtteks

Kuigi mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutusest on aastate jooksul saanud integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus Meie Inimesed, ei ole eestivenelastest paraku siiski kõigi eestlaste jaoks «meie inimesi» saanud. Eesti ühiskonna lõimumisel on küll märgata positiivset arengut, sealhulgas eesti keele oskuse paranemist eestivenelaste seas ja asjaolu, et nii eestlaste kui ka eestivenelaste suhtumine omavahelistesse kontaktidesse on muutunud paremaks, kuid sellest hoolimata iseloomustab Eesti ühiskonda endiselt sügav rahvus- ja keelepõhine lõhe, mis väljendub inimeste õpiedus, haridustasemes, tervislikus seisundis, ametis, töökohas, sissetulekus ja elukohas.

Üks suuri takistusi eesti ühiskonna edukal lõimumisel näib olevat eestlaste ja eestivenelaste ühiste sotsiaalvõrgustike vähesus ning ühise meedia- ja aruteluvälja puudumine, mille algpõhjused on ennekõike senises erikeelses ja -meelses hariduskorralduses. Just haridussüsteemil on peale tööturul vajalike ametioskuste õpetamise ja ühiste väärtuste ning identiteedi kujundamise tähtis roll ka rahvusüleste suhtlus- ja koostöövõrgustike loomisel, mistõttu muudatused senises hariduskorralduses näivad olevat lõimumise seisukohast hädavajalikud.

Lõimunud ühiskonna ülesehitamist takistab muuhulgas ka eestlaste tagasihoidlik lõimumisvalmidus ehk soov ja valmisolek kaasata Eestis elavaid vähemusi siinsesse ühiskondlikku ja kultuuriellu. Hea näide on ikka ja jälle tekkiv emotsionaalne arutelu teemal, kas võiks ehk laulupeol kõlada ka üks venekeelne laul. Kui eestivenelastest Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelased leiavad valdavalt, et see oleks ligi kolmandiku Eesti elanike suhtes igati ilus sümboolne žest, siis ajakirjanduses kõlama jäänud eestlaste arvamuse järgi rikuks kasvõi üks venekeelne laul laulupeo tähenduse – laulupidu on eestlaste pidu, mille ainus ja peamine eesmärk on hoida ja tugevdada eesti keelt, eesti kultuuri ja eestlaste rahvustunnet.

Võibolla oleks viimaks aeg endale ausalt tunnistada, et kuigi ametlikult räägime kogu ühiskonda hõlmavast lõimumisprotsessist, oleme kogu aeg salamisi lootnud ja eeldanud, et küll eestivenelased aegapidi iseenesest meie hulka sulanduvad – panevad ilusti eesti rahvariided selga, õpivad eestikeelsed laulud selgeks ja tulevad laulupeole. Paraku ei ole seda 25 aasta jooksul juhtunud, isegi mitte sisserännanute lapselaste puhul. Pigem on tulemuseks separatsioon – venekeelne elanikkond on surutud või tõmbunud omaette füüsilisse ja sotsiaalsesse ruumi – või marginaliseerumine: paljud Eestis sündinud ja kasvanud eestivene noored ei tea, kes nad tegelikult on, ega oska ennast samastada ühegi rahvuse või kultuuriga. Tõeline lõimumine, nagu on paljudes teadustöödes ja intervjuudes väljendanud Kanada Queensi ülikooli emeriitprofessor John W. Berry, on kahesuunaline protsess, «eri kultuuridest pärit inimeste kohtumine, mitte ühe tirimine teise rüppe,/…/ kus kõik peavad millestki loobuma, et midagi võita» (EPL, 29.11.2016).

Kuid muidugi ei piisa vaid sellest, kui eestlased oleksid lõpuks valmis lõimumisprotsessis eestivenelastele sammu lähemale astuma – edukaks lõimumiseks peaksid ka eestivenelased (ja uussisserändajad) senisest enam ja aktiivsemalt osalema Eesti ühiskondlikus ning poliitilises elus, usaldama võimuinstitutsioone, jälgima eestikeelset meediat, mis aitaks neil omakorda Eesti elu ja siin toimuvat paremini mõista. Selleks kõigeks on hädavajalik eesti keele oskus, mis ei ole küll lõimumise peamine ega ainus, kuid üks oluline eeltingimus.

Kokkuvõtteks: eestlaste ja eestivenelaste paralleelmaailmade ühendamise küsimus ei taandu üksnes Eesti julgeolekupoliitilisele olukorrale või hirmule Venemaa ees, nagu seda meedias sageli käsitletakse. Meie põhiseadus ütleb, et Eesti riigi olemise mõte on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Kuid samuti ütleb põhiseadus, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, et igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus ja et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, keele, nahavärvuse, soo, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise seisundi või mistahes muude asjaolude tõttu.

Mida aga põhiseadus ei ütle, on see, mida teha olukorras, kus justkui seadusi rikkumata ja ülla eesmärgi nimel on ühest Eestist saanud kaks, ja need pole «esimene» ja «teine» Eesti, millest seni palju on kõneldud. Rahvuslik-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeolekurisk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele.

Esiteks, meil sünnib liiga vähe lapsi, kelle emakeel on eesti keel, ja jätkuv väljaränne vähendab nende osakaalu rahvastikus veelgi. Teiseks, me oleme valmis ehitanud riigi, kus mitte kõigil inimestel ei ole võrdsed võimalused saada hea haridus ning elada tervena pikk ja täisväärtuslik elu, ning just sotsiaalne ebavõrdsus ja tõrjutus on sageli rahulolematuse, ebastabiilsuse ja vägivalla kasvulava. Lõppkokkuvõtteks ei ole suurt vahet, kumb neist kahest fataalseks osutub.