Ene Pajula veste: Mammi ei usu tasuta lõunatesse

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Viimasel ajal tunneb mammi järjest sagedamini, et on sattunud mingisse jaburasse peeglitagusesse maailma, kus ei saa enam üldse aru, kas on tema hulluks läinud või on see keegi teine.

Mammi on ammune Sirbi lugeja ja tellija, ta luges seda lehte juba siis, kui see kandis Sirbi ja Vasara nime ja kus ilmusid parimad esseed ning artiklid, mis aitasid rahvast koondada laulvaks revolutsiooniks.

Aga hiljuti ehmatas keegi Janar Mihkelsaar mammi päris ära, kirjutades:

«Eesti riik kasvatab tänapäeval igast kodanikust innovatiivset ettevõtjat, kasu peal väljas ärimeest. Igaühe moraalne kohustus on avastada ja päästa endas valla kapitalist. Mitte kodanik, vaid hoopis ettevõtja, mitte poliitiline aktivist, vaid hoopis oma privaatset vabadust nautiv ärimees on liberaalse eliidi ideaal. Nii saab ka töölisest väikeettevõtja, kelle peamine siht on müüa oma tööjõudu võimalikult kõrge hinnaga. Ka riik ei tohi olla mitte midagi muud kui üks suuremat sorti äriettevõte, mida on tarvis vastavalt juhtida. Turg on alati ratsionaalne.

See eesmärk üritatakse saavutada range eelarvedistsipliini ja kasinusega. Hea näide on riigireform, millega tahetakse kokku tõmmata avaliku sektori kulutusi. Seda põhjendatakse pastakast välja imetud naeruväärse argumendiga: kuna Eesti rahvaarv paratamatult väheneb, peab vähenema ka riigiteenistujate arv. Sellise meeletut kujutlusvõimet nõudva mõttekäigu peale annab tulla. Reformi eesmärk on päevselge: taotletakse ühiskondlike suhete ümberkujundamist, riigi ja ühiskonna vormimist ettevõtete näo ja meele järgi. Selle allakäigu suurepärane näide on president Toomas Hendrik Ilves, kes valutas alalõpmata südant Eesti ettevõtete konkurentsivõime pärast välisturgudel ja võitles digitaalteenuste vabaturu eest Euroopas.» (vt Sirp 21.04)

Nojah. President Ilvesele võib nii mõndagi ette heita, aga kas sedagi, et valutas südant Eesti ettevõtete konkurentsivõime pärast? Ja ettevõtjad on saatanast? Kas me pole ettevõtjate hävitamist juba näinud? Nõukogude viljastavates tingimustes?

Mammi teab inimesi, kes ei mõista, miks Sirp selliseid lugusid üldse avaldab. Aga meil on vaba maa ja sõnavabadus. Parem teada, mida keegi mõtleb, siis ei saa see ükskord väga suure üllatusena välja pursata. Äkki Janaril, kes tundub olevat noorepoolne meesterahvas, ongi mõni hea plaan ja mammi oleks õnnelik, kui ta selle lahti seletaks. Esialgu näib, et noormehe ideaal oleks see, kui ametnikukoht leitaks igale Eesti kodanikule. Kohe kaks kärbest ühe hoobiga – kõigil oleks tööd ja ettevõtjatest saaks hoobilt lahti.

Lahtiseks jääb vaid üks väike küsimus: kust kõigile neil ametnikele palgaraha leida? Kas keegi ei ole noormehele öelnud, et raha ei tule lihtsalt seina seest, see tuleb sinna enne panna? Isegi Nõukogude Liit pidi palgaraha saamiseks tootma midagi, mida müüa sai. Kas või naftat pumpama või väärismetalle kaevandama. Mis variandid siis raha hankimiseks veel oleks? Kreekat teha? Kui kaua? Kas võime loota, et iga natukese aja pärast kantakse kõik võlad maha?

Mammi on palju mõelnud selle üle, et kas see vaen ettevõtjate vastu on mingit laadi nõukogude ajast päris taak või eestlaste loomupärane kadedus kellegi vastu, kellel läheb justkui paremini? Ka meie praegune valitsus toetab seda hoiakut, eeldades otse loomulikult, et ükski ettevõtja ei tegele niikuinii millegi muu kui seadustest möödahiilimise ehk kuritegevusega.  Mammi ise küll ühtegi ettevõtjat ei kadesta, sest ta ise ei suudaks võtta seda vastutust, mis ettevõtlusega kaasas käib, ja ta tunneb tõesti suurt lugupidamist kõige nende vastu, kes selle riski võtavad, olgu või ainult omaenda majandusliku toimetuleku eest. Ja ta arvab, et valitsus võiks ettevõtlust pigem soodustada kui sellele kaikaid kodarasse pilduda.

Eks mammi müüb isegi oma tööjõudu, ja võimalikult kõrgema hinnaga. Kas on ta selle pärast vähem vastutustundlik kodanik? Ausalt öeldes teeb mammit murelikuks see viimasel ajal järjest tugevnev trend, et kohe kui keegi midagi teha üritab, viimati näiteks kasvõi Haapsalu õudusfilmide festivali, siis jalamaid leidub seltskond, kes sellele kärarikkalt vastu töötama hakkab. Istume parem vaikselt edasi oma konnatiigikeses, ei hinga ega liiguta, vaid laseme sellel rahulikult soostuda.

Muide, paar rida allpool lisab Mihkelsaar veel ühe mõtlemapaneva väite:

«Oma majandus- ja rahanduspoliitika õigustuseks leitakse aga veelgi absurdsem klišee, näiteks, et praegused kodanikud ei tohi elada tulevaste põlvkondade arvel vms.»

Seda õigustust on päris palju korratud küll, aga kas see on tõesti pelgalt sisutühi klišee? Mammi ise küll ei tahaks, et tema võlgu maksaksid lapsed või lapselapsed, ei perekondlikul ega riigi tasandil.

Ühte intellektuaalset mõtiskelu ei peakski ehk väga tõsiselt võtma, aga taastatud Eesti Vabariigi aegu pole enne olnud valitsust, kes oleks asunud karu nahka jagama enne, kui teaks, kus lastav elukas asub, kas talle pihta saadakse ja kui suureks nahka venitada annab. Ja kahjuks selguski, et nahk kipub venitamisel katki kärisema. Niisiis võetakse appi igasuguseid nippe. Mammi kuulis alles äsja, kuidas minister Ossinovski teatas, et tänu limonaadimaksule pole meil aasta pärast ühtki rasvunud last.

Mammi julgeb selles kahelda. Esiteks, lapsed kellele vähegi taskuraha antakse ja kellele need suhkrujoogid maitsevad, ei jäta neid mõnekümne sendi pärast ostmata. Ja teiseks, kui tõesti peetakse silmas laste tervist, siis kas poleks kavalam maksustada hoopis nutitelefone, arvuteid ja muid tehnoloogilisi vidinaid, et vanemad ei jõuaks neid lastele osta, ja mis sunniks lapsi pigem õues palli taga ajama, selmet kogu aeg vagusi oma vidinate taga istuda? Aga kui aus olla, siis on väga paljud elurajoonide kunagised spordi- ja mänguplatsid võetud kasutusele parkimisaladena, nii et lastel on seal mängimine eluohtlik.

Mammi on kaks kolmandikku oma elust elanud heleroosas kommunismi-hõllanduses, teab hästi, millega see lõppes, ega taha, tõesti ei taha, et see korduks. Mammit hirmutavad kõik need Keskerakonna suurejoonelised plaanid, mis peaksid, ja tõenäoliselt toovadki kokku piisava häälesaagi, et valitsemist jätkata.

Ausalt öeldes ei jõudnud Nõukogude Liit kunagi kommunismile nii lähedale kui Tallinna keskerakondlik linnavalitsus oma tasuta ühistranspordikorraldusega. Kui välja arvata lühike sõjakommunismi aeg Venemaal 1918–1921, mil ühistransport suurlinnades oli tasuta. Aga siis ei mõeldud muidugi inimeste heaolule, vaid asja korralduslikule küljele.

Kuna piletita sõitjaid oli nii massiliselt, et keegi neid niikuinii ohjeldada poleks suutnud, siis oli valida, kas panna transport seisma või lasta kõigel isevoolu kulgeda. Valiti viimane, aga ainult seniks, kuni nõukogude võim ennast kehtestada suutis.

Nüüd aga lubab Kadri Simson üle-eestilist tasuta ühistransporti. Hääli see otsus võib-olla toob, aga kas see ka kestlik on? Meil on nii palju valdkondi, kuhu raha oleks hädapärast juurde vaja, nagu näiteks tervishoid või teadus, ja mammi pole üldse kindel, et just ühistransport on see koht, mis kõige enam raha laotamise järele januneb.

Kõige hullem on tõesti see, kui Keskerakond ja Co, kes lahkesti tasuta lõunaid pakuvad, kauaks võimule jäävad. Kas keegi kujutab ette, mis juhtub poliitilise jõuga, kes uuesti bussi- ja trammisõidu tasuliseks teeb?

Siis vajaksime elu tagasi rööpasse saamiseks vähemalt omaenda Margaret Thatcherit. Loodetavasti on ta juba sündinud.