Allan Puur: kui palju on Eestis inimesi aastal 2100?

Eesti demograafia keskuse juhtivteadur Allan Puur. Foto: Mihkel Maripuu

Nüüd on Eestil olemas uued rahvastikuprognoosi variandid kuni selle sajandi lõpuni. Selleks et rahvaarv tõusule pöörata, on vaja nii sündimuse tõusu taastetasemele kui ka mõõdukat ja targalt suunatud sisserännet. Vaevalt et pikemas perspektiivis saab kestlikkust rajada sisserändele ja see teadmine võiks suunata ühiskonda teadmispõhiste lahenduste otsingule, et rahvastikutaastet paremini toetada, kirjutab Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur.

Seekordse Eesti inimarengu aruande (EIA) lähtekoht on arusaam nüüdisajast kui rände ajastust. Ehkki maailma kogurahvastikust elab väljaspool sünniriiki vaid kolm protsenti, on ränne nüüdisajal üks Euroopa ühiskondi, sealhulgas Eestit enim mõjutav tegur. Siinne kirjutis pakub tõdemusi EIA avapeatükist, mille teemadering hõlmab riikidevahelise rände suundumusi, rändepoliitikat, põgenikekriisi ning rände sotsiaal-majanduslikke, poliitilisi ja õiguslikke mõjusid.

Rände mõju

Mitme sajandi vältel kümneid miljoneid inimesi teistele kontinentidele loovutanud Euroopast on ühe inimea jooksul saanud piirkond, kus elab kõige suurem arv sisserännanuid maailmas, kokku ligi 80 miljonit. Eurostati andmetel moodustavad sisserännanud koos elukohamaal sündinud teise põlvkonnaga Euroopa Liidus keskmiselt ligi viiendiku (18%) tööealisest elanikkonnast. Pingerea tipus asub Luksemburg, kus see suhtarv ulatub kahe kolmandikuni. Suurtest riikidest on rändele rohkem avatud olnud Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, kus sisserännanud ja nende lapsed moodustavad vastavalt 28 ja 27 protsenti tööealistest. Seniste suundumuste jätkudes ennustatakse mõne riigi puhul rändelist päritolu rahvastiku osatähtsuse tõusu 45–50 protsendini 21. sajandi teisel poolel.

Vahest veel reljeefsemalt avaldub rände mõju kasv rahvaarvu dünaamikas. Neis Euroopa riikides, kus rahvaarv suureneb, on rändest saanud peamine kasvu alalhoidev tegur. Ajavahemikul 2010–2015 langes Euroopa Liidu rahvaarvu kasvust sisserände otsese mõju arvele tervelt 85 protsenti. Kui võtta arvesse ka kaudset mõju (sisserändajatele sündivad lapsed), on ränne tegelikult ainus ELi rahvastikukadu vältiv tegur. Nii võiks praegust olukorda Euroopas iseloomustada kui demograafilist rändesõltuvust.

Eesti koht pingeridades

Aruandest nähtub, et 1990. aastate rahvastikumuutustest hoolimata hoiab Eesti välispäritolu elanike (sisserännanud koos teise põlvkonnaga) osatähtsuse poolest Euroopa Liidus Luksemburgi järel teist kohta. Ehkki kahe viimase aasta rändesaldo on olnud taas positiivne, on Eesti positsioon peaaegu sama kõrge väljarännet puudutavas pingereas – viimase veerandsajandi kokkuvõttes edestavad Eestit rändest tingitud rahvastikukao määra poolest vaid kolm ELi riiki. Neid pingeridu koos käsitledes võib Eestit kahtluseta pidada üheks rändest enim mõjutatud riigiks Euroopas.

Lisaks paistab Eesti silma veel paari tähelepanuväärse joonega. Esiteks, sisserände varase alguse tõttu ei moodusta Eestis välispäritolu rahvastikust praegu suurimat osa mitte sisserännanud, vaid nende siin sündinud lapsed (teine põlvkond). Teiseks iseloomustab Eestit saabunute väga suur päritoluline kontsentratsioon: üle 70 protsendi mujalt Eestisse elama asunutest pärineb ühest riigist (Vene Föderatsioonist). Euroopa Liidu keskmisena piirdub suurima esindatusega lähteriigi osa 8 protsendiga sisserännanutest. Tavatult kõrgel kontsentratsioonil võib olla oma mõju ka lõimumistempole.

Mure rahvastikumuutuste pärast

Eesti tulevikku puudutavates arutlustes on üks keskne murekoht rahvastikumuutused. Probleemina nähakse töökäte arvu vähenemist ja rahvastiku vananemise tõttu maksumaksjate ja maksutulust toetatud rühmade suhte teisenemist, mis suunab riiki maksukoormust suurendama.

Rahvastikumuutustest põhjustatud probleemide ühe lahendusena on pakutud sisserände soodustamist, näiteks immigratsioonikvoodi suurendamist selle järgi, kui palju tööealine elanikkond väheneb. Argumendina on seejuures kasutatud statistikaameti prognoosi, mis esitab Eesti rahvastikumuutusi aastani 2040. Demograafilises ajamõõdus on see lühike periood. Seepärast sai EIA tarbeks koostatud spetsiaalne prognoos, mis ulatub 21. sajandi lõpuni. Uut prognoosi iseloomustavad ka rände mitmekülgsem arvestamine ja rahvusrühmade eristamine.

Prognoosi variandid

Nagu rahvastikuprognooside puhul reegliks, on ka EIA ennustusel mitu varianti. Rände ja sündimuse mõeldavaid muutusi stsenaariumidena aluseks võttes mängiti läbi paarkümmend varianti, aruandes on neist esitamiseks valitud viis.

Baasvariant V1 näitab, milliseks kujuneks rahvastik senise olukorra (väljarände ülekaal, sündimus 1,6–1,7 last naise kohta) suurema muutuseta jätkumisel.

Ülejäänud neli varianti eeldavad olukorra paranemist, kuid eri viisil ja määral. Variantides V2 ja V3 on väljarände ülekaal asendatud rändevoogude tasakaaluga. Inimesed liiguksid sel puhul Eestisse ja Eestist välja, kuid välja- ja sisserändajaid oleks sama palju. Sündimuses näeb variant V2 ette tõusu tasemeni 1,87 last naise kohta, variandi V3 puhul on eeldatud sündimuse jõudmist taastetasemeni (2,08 last) 21. sajandi teisel poolel.

Variantides V4 ja V5 on arvestatud sisserände tuntava ülekaaluga (positiivne rändesaldo 2000–2500 inimest aastas, mis tooks Eestisse 21. sajandi vältel ligi 190 000 sisserändajat). Sündimuses kordavad variandid V4 ja V5 vastavalt mõõduka sündimustõusu (1,87 last) ja taastetaseme (2,08) stsenaariume.

Rahvaarvu muutus

Praeguse sündimuse ja väljarände ülekaalu jätkudes (V1) väheneks Eesti rahvaarv 1,3 miljonilt sajandi lõpuks 800 000 piirimaile. See prognoosivariant tõendab, et Rein Taagepera käibesse toodud demograafiline WC-poti metafoor pole tühijutt.

Mõõdukad positiivsed nihked nii rändes (sisse- ja väljarände tasakaalu saavutamine) kui ka sündimuses (tõus 1,87 lapseni) vähendaksid rahvastikukao ulatust paarisaja tuhande võrra (V2). Selle variandi teostumisel astuks Eesti järgmisse sajandisse miljoni elanikuga, kuid kahanemise peatamiseks jääb mainitud muutustest väheks.

Rahvaarvu stabiliseerimise 21. sajandi teisel poolel tagaksid variandid V3 ja V4, mida eristab teineteisest kao peatamise viis. V3 puhul on keskne sündimuse tõus taastetasemele, sellele sekundeerib väljarände ülekaalu asendumine voogude tasakaaluga. V4 puhul on määrav sisseränne (positiivne rändesaldo 2000–2500 inimest aastas), seda toetab sündimuse mõõdukam tõus.

Kahanemiselt kasvule – küll mitte kohe, vaid 2040. aastatest – pöörduks rahvaarv üksnes variandi V5 teostumisel. Selline arengukäik eeldaks sündimuse tõusu taastetasemele ja sisserände suure ja püsiva ülekaalu saavutamist. Suure sisserändega (variandid V4 ja V5) kaasneb eestlaste osatähtsuse vähenemine rahvastikus.

Tööjõud ja vananemine

Prognoosi tulemused näitavad, et ka igal aastal 2000–2500 inimeseni ulatuva sisserände ülekaalu puhul tuleb Eestil valmis olla tööealise rahvastiku 2050. aastateni kestva vähenemisega. Isegi kõige optimistlikuma variandi (V5) puhul väheneks 20–64-aastaste arv ajavahemikul 2015–2040 ligi 90 000 võrra ja järgnevalt veel umbes 40 000 võrra. Tööealiste arvu vähenemise kompenseerimine rände abil eeldaks positiivset rändesaldot nõukogude aega meenutavas suurusjärgus.

Kõige suurem üllatus oli prognoosi koostajatele tööealiste osatähtsuse muutuse suur variantidevaheline ühtlus (vt joonis). Erinevalt rahvaarvust ja tööealiste arvust, mille lahknevus suureneb ajas kiiresti, väheneb tööealiste osatähtsus prognoosivariandist sõltumata praeguselt 60 protsendilt 50 protsendi lähedusse. Tööealiste suhtarvu langust samale tasemele ennustatakse peaaegu kõigis Euroopa riikides. Kooskõlas mitme varasema uuringuga näitab tulemus, et paika ei pea arusaam, mille järgi leevendaks ränne pikemas vaates rahvastiku vananemisega seotud probleeme. Eestile võib siin olla huvitav meist erineva rändegeograafiaga Rootsi kogemus, kus sisserändajate (pool väljastpoolt Euroopat) sündimus on teises põlvkonnas madalam kui põlisrahvastikul. Eesti oluliste lähteriikide (Venemaa, Ukraina) puhul võib eestlastele omast madalamat sündimust täheldada juba esimeses põlvkonnas. Sellise mustri puhul võib suur sisseränne neist riikidest tulevikuvananemist pidurdamise asemel hoopis hoogustada.

Kokkuvõtteks

Prognoos ei saa anda vastust, milliseks tulevik päriselt kujuneb. Juba ainuüksi seepärast, et tulevik ei kujune ise, vaid seda vormivad inimesed oma tegevuse ja tegevusetusega. Kuid eri stsenaariumidel põhinevate prognoosivariantide võrdlus aitab mõista, millise olukorrani ühe või teise eelduse tegelikkuseks saamine välja viib.

EIA rahvastikuprognoosi puhul ei ole üllatuseks, et senise olukorra muutusteta jätkumine ei taga Eesti ühiskonnale kestlikku arengut. Vähem enesestmõistetav ja seepärast olulisem on aga see, et ka mõõdukast olukorra paranemisest (sisse- ja väljarände tasakaalustumine, sündimuse tõus 90 protsendini taastetasemest) jääb pika kahanemissuundumuse murdmiseks väheks. Rahvaarvu stabiliseerimiseks (kasvuimperatiiv ei pruugi olla realistlik) läheb vaja enamat. Nii peaks aruanne andma veel ühe argumendi toeks neile, kes on visalt nõudnud valitsusasutustelt aktiivsemat tegelemist Eesti tulevikuprobleemidega. Skeptiline lugeja võib muidugi küsida, kas seda on ikka tarvis. Ka inimarengu aruandes juhitakse tähelepanu, et Eesti püsimajäämine sõltub vähemalt sama palju eesti kultuuri arenemisvõimest kui demograafilisest dünaamikast. Kuid kultuuri ja rahvast pole võimalik teineteisest lahutada. Peatumatult kahaneval rahval läheb järjest raskemaks üleval hoida mitmekesist kultuuri, haridust ja teadust, mis on keerulisemaks muutuvas maailmas hakkamasaamise eeldus.

Nii Eestil kui ka Euroopal on üks oluline valik see, mil määral loota rahvaarvu ja tööealise elanikkonna vähenemise pidurdamisel sisserändele ning kui tõsiselt üritada toetada omamaist rahvastikutaastet. Aruandest nähtub, et eduka panustamise korral viimasele võib jõuda nii demograafiliselt kui ka majanduslikult kestlikuma rahvastikurühmade proportsioonini. Samas ei paku see võimalus leevendust kahaneva tööjõu probleemile kahe-kolme lähema aastakümne vältel. Lahenduste komplekt selleks perioodiks peaks aruande järgi sisaldama Eesti inimvara väärtuse suurendamist (haridus, tervis ja töövõime) ja selle paremat kasutamist, samuti ettevõtete liikumist väärtusahelas kõrgemale ehk tootlikkuse kasvu, mida saab toetada valikuline ja tark sisseränne ning abistada tõhus (paraku ka ressursimahukas) lõimimistegevus.

Pikemas perspektiivis kestlikkust sisserändele siiski vaevalt rajada saab. See teadmine võiks suunata ühiskonda ja institutsioone teadmispõhiste lahenduste otsingule, et rahvastikutaastet senisest paremini toetada. Rahvastikuprotsesside varieeruvus Euroopa riikide vahel annab tunnistust sellest, et sotsiaalsel kontekstil, mille osaks on erinevad poliitikamudelid, on taaste vormimisel arvestatav roll. Et Eestil on võimalusi, näitab muuhulgas peredesse soovitava laste arvu püsimine taastetasemest kõrgemal.