Janno Reiljan: tuleviku arvel ja tulevikuta majandamine

Janno Reiljan Foto: Peeter Langovits

Lööklause «laste arvel elamisest» ei asenda riiklike investeeringute ja laenude analüüsi, kirjutab filosoofia- ja majandusdoktor Janno Reiljan.

Eesti poliitajakirjanduses levitatakse agaralt ühiskonna arengut takistavaid müüte. Üks sellistest on väide, et laenuga rahastatav investeerimisprojekt kujutavat endast «meie laste kulul elamist» – lastel tulevat praegu võetud laen tagasi maksta. Sellel tobedal propagandistlikul lööklausel puudub sisuline mõte. «Tuleviku arvel elamise» kartuses investeerimisest loobudes elame me tulevikuta, kahjustades sellega just nimelt oma lapsi.

Loome koolides lapsi arendava õpikeskkonna

Kõige selgemalt ilmneb laenukartuses investeerimisest loobumise kahjulik mõju laste arengule, kui laenukartuses jäetakse renoveerimata või uutega asendamata vanad laste füüsilist tervist ja vaimset arengut kahjustavad koolihooned. Korralikult ehitatud koolimaja toob selles õppivatele lastele ja nende vanematele kasu kümneid aastaid. On täiesti loomulik, et kooliinvesteering tehakse laenu arvel ja selle laenu maksavad kümnete aastate jooksul tagasi sellest investeeringust kasu saavad inimesed. Nõuda eelnevalt põlvkonnalt säästmist, et koguda raha koolimajasse investeerimiseks, on ülekohtune – eelmine põlvkond ju sellest kasu ei saa. Need Eesti vallad-linnad, kes jätsid laenamisevastase propaganda tõttu enda hallatavad koolimajad korda tegemata, elavad praegu oma lastelt koolirõõmu ja õpiedu röövimise arvel.

Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamise saaga

1997. aastal pakkus Maailmapank koos Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupangaga Eestile laenu Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamiseks. Seda pakkumist erinevatel põhjustel tõsisemalt ei kaalutud. Eesti oli juba esitanud avalduse Euroopa Liitu (EL) astumiseks ja lootis raha maanteeprojektile edaspidi ELilt toetusena saada. Pealegi tuli lahendada hoopis hädalisemaid probleeme. Niisiis, Eesti loobus «lastele laenukohustuse» võtmisest. Tol ajal oleks ehitamisele kulunud praegusega võrreldes ligikaudu kahe kolmandiku võrra vähem. Suur ehitusprojekt oleks andnud tööd ja leiba Eesti ettevõtetele-töötajatele. Kogu Lõuna- ja Kesk-Eesti majandus oleks kiire ühendusteega saanud tugeva arenguimpulsi. Kaks aastakümmet hiljem on neljarajaline vaevalt veerand maanteest. Lootused ELi toetusest on täitunud ainult osaliselt. Me kulutame juba paarkümmend aastat autosid, aega ja närve ning kaotame inimelusid, kusjuures kaotused kestavad ja kasvavad jätkuvalt. Neid kaotusi oleks põhjust võrrelda laenamisest tuleneva eelarvekoormuse tõusuga laenu tagasimaksmise aastakümnetel, et kindlaks teha, kas laenamisest loobumine «meie lastele» ülemäära kalliks ei ole läinud. Laenamisest loobumine võib tähendada tulevikuarengut (st meid ennast ja meie lapsi) veel aastakümneid kahjustavat otsust.

Rail Balticu projekti rahastamisest

See on suur tulevikuarengusse suunatud projekt, mis praegu ühiskonnas kirgi kütab. ELi kui Rail Balticu peamise rahastaja hindamismetoodika järgi toovat iga projekti paigutatud euro kolmekümne aasta jooksul 3–4 eurot tagasi. Tõsi küll, mitte otseselt rahaliselt (sellest aspektist on projekt kahjulik), vaid kaudselt maanteede liikluskoormust vähendades, keskkonda ja inimelusid säästes. Rahaline kahju ei peaks Eestis küll kedagi ehmatama, sest me suuname riigieelarvest üle kahe protsendi SKTst moodustava summa riigikaitsesse ja ei looda ju sellest otseselt rahalist kasu saada. Julgeolek on meie riigile ja rahvale nii oluline hüve, et me oleme sellele nõus väga palju (enamikust NATO liikmesriikidest suhteliselt enam) kulutama nüüd ja edaspidi. Kui Rail Balticust saadav mitterahaline kasu on hinnatud õigesti, siis ei peaks selle eest mõningase rahalise kulu (kahju) kandmine küll kedagi häirima.

Rail Baltic toob meile ametliku tasuvusanalüüsi kohaselt (autor ei tegele siin selle hinnangu usaldusväärsusega) mitmekülgset ja eriliigilist kasu järgmiste aastakümnete jooksul. Seega tuleb Eestil omaosalus investeeringusse panna pikaajalise (30-aastase tagasimaksmise graafikuga) laenuga saadud raha näol. Sel juhul maksavad investeeringust tulenevate hüvede nautijad selle laenu koos intressidega naudingutasuna järgneva 30 aasta jooksul kinni. Laenuga rahastamine tähendab, et järgnevate aastakümnete jooksul on põhjust Rail Balticust saadavat mittemajanduslikku naudingut võrrelda laenu teenindamise summaga. Kuna enamik selle investeeringu algatajatest, hindajatest ja otsustajatest on kindlasti veel kaua hea tervise juures, siis on kulude kandjail võimalik neid korduvalt nime- ja kättpidi õige otsuse eest tänada. Kuna suurema osa kulust kannab anonüümne EL, siis saavad meie riigiisad kiita ka ELi osamaksu arvel teenitud kasu eest. Loomulik, et projekti äpardumisel saavad otsustajad siunata suurusehullustuse ja lolluse eest.

Mingil juhul ei tohi Rail Balticut rahastada riigi reservide arvel, sest eelmine põlvkond pani selle raha kõrvale ootamatute kriiside ja katastroofidega toimetulekuks. Hulga poliitikute ja ametnike poolt pika aja jooksul ette valmistatud Rail Balticu projekti Eestit tabanud «ootamatuks katastroofiks» kvalifitseerida oleks ilmselgelt veidi liialdatud. Reservide arvel rahastatud projekt tunduks meie lastele eelmise põlvkonna kingitud hobusena, kelle hammaste tervist ei olevat viisakas uurida.

Reservidega samal real asuvad ka riigile kuuluvad ettevõtted, mille müügi põhjenduseks ei saa samuti olla vajadus rahastada mingit tulevikku suunatud investeerimisprojekti. Ainult kottloll inimene soovitab müüa riigieelarvesse haljast raha toov ettevõte maha eesmärgiga investeerida müügist saadud raha peamiselt mitterahalist ühiskondlikku kasu toovasse Rail Balticusse. Kottlollist soovitajast veelgi lollim oleks aga valitsus, kes sellist nõu kuulda võtab – riigiettevõtetest pidevalt eelarvesse laekuv tulu võimaldab katta Rail Balticu projekti igal aastal tekkiva majandusliku kahju. See on eelneva põlvkonna panus meie laste tulevikku.

Analüüs lööklausete vastu

Tulevikku suunatud investeeringud on alati seotud riskiga – kõike ei ole võimalik kunagi ette näha ja ebaõnnestumise võimalust ei saa täielikult välistada. Risk ei saa olla põhjus tulevikuinvesteeringutest loobumiseks. Investeerimisest tuleb loobuda, kui selle tulem ühiskonnale (majandusliku kõrval mittemajanduslik) ei õigusta investeerimiskulu. Meie tuleviku, sh laste arvel ei toimu mitte investeerimiseks laenu võtmine, vaid ühiskondlikult kahjumlikku investeerimisprojekti raha paigutamine. Kui keegi tõestab objektiivse analüüsiga või esitatud tasuvusanalüüsi kummutades, et Rail Balticu (strateegilise maantee, uute valitsushoonete vms) ehitamise projekt on ühiskondlikult kahjumlik, siis tuleb sellest projektist loobuda ja laenuvajadust ei tekigi. Lööklause «laste arvel elamisest» analüüsi ei asenda.