Rainer Kuuba

FOTO: Heino Käos

Erametsaomanik Rainer Kuuba kirjutab, et keskkonnaministeerium tegeleb  avalikkuse sihipärase eksitamisega, et varjata rüüstetööd Eesti metsades.

Keskkonnaministeerium üritab teadlikult jätta Eesti metsade olukorrast paremat muljet, kui see on. Selleks kasutavad ametnikud ära olukorda, et ministeeriumi käes on infomonopol. Avalikkusele jagatav teave on suuremas või väiksemas osas varjatud, mistõttu adekvaatset pilti metsanduse olukorrast on tavalisel inimesel peaaegu võimatu saada.

Üks väheseid asju, mis avalikustatud andmetest mõningase vaevanägemise tulemusena siiski selgub, on vanade kuusikute pindala järjepidev vähenemine. Mitte ükski keskkonnaministeeriumi ametnik ei ole seda aastate jooksul isegi maininud.

Ka metsateadlased hoiavad selles asjas enamasti suu kinni. Selle asemel on ministeeriumi ametnikud hakanud levitama müüte, nagu oleks hiljaaegu suur hulk kuusikuid ootamatult vanaks saanud ja hakkaks kohe-kohe mädanema, kui neid kiiresti maha ei raiuta.

Ometi näitavad statistilise metsainventuuri (SMI) andmed, et vanade kuusikute pindala väheneb Eestis juba aastaid, trend on selge ning isegi kaitsealuste kuusikute loomulik vananemine ei suuda seda kompenseerida. Kui täpsemaks minna, siis viimase kümmekonna aasta jooksul on üle 80 aasta vanuste kuusikute pindala Eestis vähenenud ligi 20 protsenti. Siinhulgas on arvestatud ka rangelt kaitstavate metsadega, mis näitab, et vaatamata meie paljukiidetud looduskaitsele on vanadest kuusikutest sõltuvatel liikidel elupaikasid praegu jämedates joontes viiendiku võrra vähem, kui oli kümme aastat tagasi.

Mis puutub majandatavatesse kuusikutesse, siis on olukord märksa hullem ja seda mitmes mõttes. Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad pidevalt majandatavatest metsadest ning selle kohta on avaldatud andmeid ka kõigis SMI aruannetes, kuid majandatavate metsade andmete hulka on arvatud ka kaitsealade piiranguvööndite metsad, kus lageraiet enamasti teha ei saa.

Teisisõnu, kui on vaja kiita Eesti looduskaitset, siis on kaitsealade piiranguvööndite metsad (mida on umbes pool kaitsealustest metsadest) keskkonnaministeeriumi ametnike sõnul looduskaitse all ja avalikkus ei pea muretsema, et raiumine metsaloodusele liiga teeks.

Kuid raietest rääkides on kaitsealade piiranguvööndite metsad korraga arvatud kaitse alt välja ehk majandatavaks ja need sobivad suure raiemahu õigustamiseks väga hästi, sest niimoodi saab näidata majandatavate metsade suurt vanade puistute osakaalu. Kui suur osa vanadest puistutest asub väljaspool kaitsealasid, seda ei ole keskkonnaministeerium avaldanud juba aastakümneid. Põhjuseks saab olla ainult soov avalikkust eksitada ja suurt raiemahtu õigustada.

Kuid mis puudutab majandatavaid kuusikuid, selgub SMI eri aastate andmete võrdlemisel, et kui rangelt kaitstavaid ehk kaitsealade sihtkaitsevööndite metsi mitte arvestada, siis üle 80 aasta vanuste majandatavate kuusikute pindala on viimase kümne aastaga vähenenud koguni 25 protsenti.

Võib ju väita, et kuna sellised kuusikud on raieküpsed, tulebki need maha raiuda ja uuendada. Nagu varem öeldud, osa neist vanadest kuusikutest kasvab tegelikult kaitsealade piiranguvööndites, kus puistutel on teised funktsioonid kui tavalistel tulundusmetsadel, kuid avalikes andmetes näidatakse neid koos.

Kui räägiksime ainult väljaspool kaitstavaid alasid olevatest metsadest ehk tulundusmetsadest, siis oleks olukord veel hullem, aga kui palju hullem, seda me avalikest andmetest teada ei saa. Kuid ka koos kaitsealade piiranguvöönditega on vanade kuusikute pindala vähenemine kümne aastaga 25 protsenti ikka väga suur metsamajanduse mõju suhteliselt lühikese aja jooksul. On loogiline, et vanade puistute osakaalu vähenemisest ja nooremate puistute osakaalu suurenemisest tingituna suureneb ka metsade jooksev juurdekasv.

Ministeeriumiametnikud püüavad kõigest väest näidata, et kuna juurdekasv on suurem, on raiumine senisest veel suuremas mahus jätkusuutlik, sest «raiutakse ju alla juurdekasvu». Kuna aksioomina kõlab see usutavalt, on üks osa avalikkusest seda uskuma jäänud.

Metsamajandajad teavad väga hästi, et juurdekasvu võib näidata millisena tahes, raha saab raiutud palkide eest, mitte juurdekasvust. Jooksva juurdekasvu suurenemise trend on tegelikult märk hoopis raievõimaluste vähenemisest ning õigustada suurenevat raiemahtu suurenenud juurdekasvuga on lihtsalt avalikkuse lollitamine.

Metsamajandajad teavad, et kuusepalke on juba ammu raske saada. Seetõttu peavad raiumisest ja metsamaterjali müügist sõltuvad ärimehed paratamatult minema raiuma üha nooremaid puistusid ning sellest on tingitud ka see praegune metsaseaduse muutmine kuusikute raievanuste alandamiseks.

Veel kümme aastat tagasi kasvas vanu kuusikuid palju rohkem, kui kasvab praegu, kuid siis ei olnud kuulda mingit lausalist nutulaulu, kuidas kõik vanad kuusikud juurepessu tõttu ära mädanevad. Loomulikud olid metsamehed juurepessust ka siis teadlikud, pessust ja muudel põhjustel kahjustatud eri vanuses kuusikuid on kogu aeg raiutud suhteliselt mõistlikul ajal ja saadud sellest ka majanduslikku tulu, kusjuures õigusaktid on seda kogu aeg võimaldanud.

Pealegi raiuti suur osa pärast sõda põllumaadele istutatud ja juurepessust kahjustatud kuusikuid lagedaks juba sajandivahetusel ning enne seda. Praegused juurepessukahjustused tulenevad suuremalt jaolt hiljutistest halva kvaliteediga harvendusraietest.

Hirmujutud lähiajal aktiveeruvast juurepessust ja vajadus kuusikute raievanust «natuke» alandada tulevad vanade kuusikute pindala märkimisväärsest vähenemisest viimaste aastate metsamajandamise tulemusel, kuid seda tegelikku põhjust tahavad ametnikud varjata.

Keskkonnaministeerium valetab ka selle kohta, et kuusikute raievanuse alandamine puudutab ainult väga väikest osa Eesti kuusikutest, sest SMI andmetel moodustavad I ja Ia boniteedi kuusikud (neis kahes boniteediklassis soovitakse raievanust alandada) kokku ca 75 protsenti kõigist Eesti kuusikutest.

Männikutega on olukord hullem, sest siin saab kantsler Andres Talijärve juhitav ametkond vassida hoopis suuremal määral. Kes vähegi on metsas käinud, see teab, et näiteks viljakal mullal kasvav mastimännik ja rabamännik on nii majanduslikus kui ka ökoloogilises mõttes täiesti erinevad metsad. Ka metsamehed on mitme põlvkonna jooksul neid eraldi käsitlenud.

Kuid 1990ndate esimesest poolest, mil Andres Talijärv asus tööle metsaameti peadirektorina, on avalikustatud andmetes kõik männikud ühte patta pandud. Ka riigikontroll näitas oma 2010. aasta auditis, et RMK viljakate kasvukohatüüpide männikutes vanade puistute pindala senise majandamise tagajärjel väheneb, kuid soomännikutes suureneb, mistõttu kõiki männikuid ei saa käsitleda koos. Kuid keskkonnaministeerium keeldus riigikontrolli soovitustega arvestamast ja avaldab jätkuvalt andmeid kõigi männikute kohta koos. Madalaboniteediliste puistute mõju on suhteliselt suur, sest SMI andmetel on näiteks RMK männikutest koguni 25 protsenti kas IV, V või Va boniteediklassis.

Eelmise sajandi teises pooles, mil arvutusi tehti põhimõtteliselt käsitsi ning praegustest IT-võimalustest ei osatud isegi unistada, suudeti soomännikute ja -kaasikute andmeid analüüsida eraldi viljakate kasvukohatüüpide männikute ja kaasikute andmetest. Kuid teades, et soometsi raiutakse vähe (soomuld ei kanna rasket metsatehnikat ning madalad ja peenikesed puud ei anna erilist tulu), seetõttu vanade soometsade pindala suureneb ja see varjab raiest tulenevat viljakate kasvukohatüüpide vanade männikute pindala vähenemist, on mõistetav, miks ministeeriumi ametnikud tahavad näidata kõiki männikuid koos.

Vanasti olid Eesti metsateadlased väga seda meelt, et madalaboniteedilisi männikuid ja kaasikuid tuleb metsanduses käsitleda teistest metsadest eraldi, kuid praegused metsateadlased seda teemat ei tõstata ning aktsepteerivad vaikides ministeeriumi välja pakutut üldistust. Kusjuures sarnaselt majandatavate kuusikutega on ka majandatavate männikute hulka arvatud kaitsealade piiranguvööndite männikud, nii et selles osas on avalikustatud andmetes veel topeltsegadus.

Keskkonnaministeeriumi ametnikud varjavad sedagi, et praegune eelnõu kuusikute raievanuste alandamiseks alandab ka ca 30 protsendi männikute raievanust (täpsustavaid selgitusi tasub selle kohta uurida ministeeriumist, nad teavad küll, millest jutt).

Küsimusi tekitab viimaste aastate keskkonnaministrite käitumine, sest ei saa aru, kas nad osalevad samuti avalikkuse teadlikus eksitamises või on ise ametnike poolt eksitusse aetud. Näiteks praegune minister Marko Pomerants kinnitas 22. märtsi riigikogu infotunnis, et RMK 2017. aasta raiemaht on väiksem kui 2016. aasta oma, kuigi ta ise oli 2016. aasta detsembris kinnitanud RMK-le uueks perioodiks, sh 2017. aastaks, suuremad uuendusraiete pindalad kui 2015. aasta detsembris 2016. aastaks kinnitatud raiemaht.

Kas minister Pomerants valetas või uskus sinisilmselt Talijärve juhitavaid ametnikke ega süvenenudki sellesse, millistele paberitele oma allkirja paneb?

Olen kindel, et praegune koalitsioon võtab vastu kuusikute raievanust alandava metsaseaduse muudatuse, sest see on metsatöösturitele ja RMK-le möödapääsmatult vajalik ning keskkonnaministeeriumi ametnikud soovivad igati varjata Eesti metsade seaduslikku rüüstamist. Kuid võtku metsaseaduse muutjad teadmiseks, et raietingimuste leevendamise ja raievanuse alandamise tegelikud põhjused muutuvad üha ilmsemaks. Eks elu näita, mis saab.