Parafraseerides omaaegset kultusmultifilmi «Kolm sõpra Prostokvašinos»: selleks et midagi laiali jagada, on vaja see enne kokku koguda. Ehk kui uus valitsus käib välja uljaid lubadusi anda raha juurde nii tervishoidu kui ka lastetoetuste maksmiseks, siis tuleb vajalik summa kõigepealt riigikassasse koguda.
Kui nii mõnegi maksumuudatuse puhul jääb praegune valitsus põhjendamisega jänni, siis magusamaksuga seda muret pole. Sarnaselt alkoholi- ja tubakaaktsiisiga peaks uus maks mõjutama inimeste käitumist, ärgitama oma toitumisharjumusi üle vaatama ning motiveerima tootjaid liiga suhkrurikaste toodete koostist muutma. Enamikust maksumaksjatest peaks uus koormis üldse mööda minema, sest tavaloogika järgi joovad limpsi ja kokakoolat peamiselt lapsed. Seega, arvestades Eesti laste aina suurenevat vööümbermõõtu, on ju magusmaksu eesmärk eriti üllas.
Mõistan joogitootjate pahameelt, sest iga lisamaks kergitab toote hinda. Karastusjooke villival kodumaisel õlletööstusel on nagunii keerulised ajad, sest aktsiis tõuseb raketina ning pealekasvavad noored joovad alkoholi vähem kui nende isad ja vanaisad.
Magusamaks on praegu kavandatud nii, et see peaks tootjaid motiveerima vähem suhkrut kasutama, aga sel juhul väheneb automaatselt riigikassasse laekuv raha. Esialgsete rehkenduste järgi ootab riik juurde umbes 15 miljonit. See pole küll suur summa, aga nagu rahvasuus öeldakse, raskel ajal on kärbes ka liha. Tootjatel on põhjust muretseda, sest kui riik on kulutamisel nende miljonitega arvestanud, aga neid ei tule, võib karta uut lisakoormist.