Magusamaksu ümber käib veider hämamine. Mitte ainult opositsioonipoliitikud, vaid ka pealtnäha haritud ja mõistlikud inimesed seletavad silmade särades, et kavandatud maks olevat mõttetu, sest on mõeldud riigikassa täitmiseks. Nagu oleks riigikassa täitmine midagi erilist. Poliitikutel on seda raske välja öelda, aga mina ajakirjanikuna võin seda küll teha: iga maksu eesmärk on riigikassa täitmine.
Parafraseerides omaaegset kultusmultifilmi «Kolm sõpra Prostokvašinos»: selleks et midagi laiali jagada, on vaja see enne kokku koguda. Ehk kui uus valitsus käib välja uljaid lubadusi anda raha juurde nii tervishoidu kui ka lastetoetuste maksmiseks, siis tuleb vajalik summa kõigepealt riigikassasse koguda.
Kui nii mõnegi maksumuudatuse puhul jääb praegune valitsus põhjendamisega jänni, siis magusamaksuga seda muret pole. Sarnaselt alkoholi- ja tubakaaktsiisiga peaks uus maks mõjutama inimeste käitumist, ärgitama oma toitumisharjumusi üle vaatama ning motiveerima tootjaid liiga suhkrurikaste toodete koostist muutma. Enamikust maksumaksjatest peaks uus koormis üldse mööda minema, sest tavaloogika järgi joovad limpsi ja kokakoolat peamiselt lapsed. Seega, arvestades Eesti laste aina suurenevat vööümbermõõtu, on ju magusmaksu eesmärk eriti üllas.
Mõistan joogitootjate pahameelt, sest iga lisamaks kergitab toote hinda. Karastusjooke villival kodumaisel õlletööstusel on nagunii keerulised ajad, sest aktsiis tõuseb raketina ning pealekasvavad noored joovad alkoholi vähem kui nende isad ja vanaisad.
Magusamaks on praegu kavandatud nii, et see peaks tootjaid motiveerima vähem suhkrut kasutama, aga sel juhul väheneb automaatselt riigikassasse laekuv raha. Esialgsete rehkenduste järgi ootab riik juurde umbes 15 miljonit. See pole küll suur summa, aga nagu rahvasuus öeldakse, raskel ajal on kärbes ka liha. Tootjatel on põhjust muretseda, sest kui riik on kulutamisel nende miljonitega arvestanud, aga neid ei tule, võib karta uut lisakoormist.
Kui vajadus tõesti peaks tekkima, siis kommide, limonaadi ja muu teada-tuntud magusa asemel maksustaksin mina hoopis salasuhkru, mida lisatakse toodetesse, kus seda oodatagi ei oska. Miks peab ühes teraleivaviilus olema kolmveerand teelusikat suhkrut? Kas tõesti on hädavajalik, et pea veerandi laste lemmiktegelase nime kandvast ketšupist moodustab suhkur?
Ametliku retoorika järgi on magusmaksu eesmärk ikkagi inimeste tervist hoida ja salasuhkru maksustamine aitaks sellele märksa enam kaasa kui limonaaditootjate kiusamine. Sellest plaanist tõuseks tulu ka siis, kui poliitilised vastased selle sõelapõhjaks lasevad ja sellest kunagi asja ei saa, sest Eesti senine kogemus näitab, et hirm aitab enam kui arm. Kui avalikult hakati rääkima ülimagusatest piimatoodetest, kiirustasid tööstused neis suhkrusisaldust vähendama. Suhkrumaksu polnud selleks vajagi.