Silvia-Kristiin Kask: kas doktorandid peaksid tõesti leppima veidi enam kui 600-eurose toetusega?

Silvia-Kristiin Kask. Foto: Erakogu

Kas praegune 600-eurone doktoranditoetus (kui kõik läheb hästi ...) on õiglane ja vääriline tasu neile, kes soovivad kuuluda oma eriala tippude hulka ja tuua oma teadmistega kasu Eesti riigile ja rahvale ning on valmis selle nimel vaeva nägema, küsib Tartu Ülikooli üliõpilaskonna aseesimees Silvia-Kristiin Kask.

Valitsus on otsustanud kõrgharitud spetsialistide hariduse toetamise plaani vähendada. Aga muidugi, tervishoid vajab toetamist ja julgeolek tugevdamist. Ja miks peaksid needsamad kõrgharitud spetsialistid ehk doktorandid nurisema? Siiamaani on ju hakkama saadud ning toetus ju ometi tõuseb. Olge rahul sellega, mis saate!

Tõe ja aususe huvides pean tunnistama, et üliõpilasena minu arvamus selle mõttega siiski ei kattu (v.a et tervishoid vajab lisarahastust ja julgeolek võiks ka tugev olla). Kummaline on, et olen seda veidrat lauset peale doktoranditoetuste lubatud tõusu poole võrra vähendamist mitmelt poolt kuulnud ja teiste hulgas, ning see on eriti hirmus, ka doktorikraadiga isikute suust: «Olge rahul sellega, mis saate!»

Kas doktorandid peaksid tõesti leppima veidi enam kui 600-eurose toetusega (kui kõik läheb hästi ...)? Kas see on õiglane ja vääriline tasu neile, kes soovivad kuuluda oma eriala tippude hulka ja tuua oma teadmistega kasu Eesti riigile ja rahvale ning on valmis selle nimel vaeva nägema? Doktorantuur on kõrgtasemel õppimine ja pingutus, mitte muidusöömine.

Paistab, et unustusehõlma on vajunud doktoranditoetuse kunagine eesmärk, mis 2004. aastal, selle kehtestamise ajal seisis hea selle eest, et doktorant saaks keskenduda oma õpingutele ega peaks enda või pere ülalpidamiseks tööbüroo uksi kulutama. Tol ajal oli toetus 80 protsenti Eesti keskmisest palgast. Palgad on küll vahepeal kasvanud, kuid doktoranditoetus pole päris sama teed käinud.

Tõsi, doktorantidel on hea õnne korral võimalik erialast lisarahastust saada, kui nad töötavad mõne teadusprojekti juures, annavad mingit ainet või tegelevad ülikooli administratiivküsimustega. Kuid need tööd ei taga stabiilset sissetulekut – projektid saavad otsa, ained kestavad vaid semestri. Nii otsitaksegi tööd väljaspool ülikooli. Tööd, mis hoiaks katuse pea kohal, kõhu täis – ja kuna doktorandid on tihti ka pereloomise vanuses, siis tuleb kõht täis ja katus pea kohal hoida ka perel.

Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire (TIPSi) raportist selgub, et pea pooled doktorandid töötavad täiskohaga või suurema koormusega, kolmandik osakoormusel. Doktorantuuriõpinguid täiskohaga töö kõrvalt on väga keeruline teha. Seetõttu pole üllatav, et 2015/16. õppeaastal võeti vastu 370 doktoranti ja neist lõpetas vaid 239.

Räägitakse, et doktoranditoetust vähendati, sest doktorandid on vaiksed, keskendunud, ajavad oma asja ja kannatavad ära. Kui trüki- ja online-meedias ringi vaadata, siis nii see paistab ka olevat. On aeg tekitada laineid, ehk ka tormi. Eesti riik vajab kõrgharitud spetsialiste, et areneda, luua uusi töökohti, olla maailmas teadus- ja arendustöö tipus.

Head endised ja praegused doktorandid! Võtke sõna, selgitage, jagage oma kogemusi ja nõudke, kui teil on õigus nõuda. Ärge olge rahul sellega, mis saate!