Bernard-Henri Lévy

FOTO: Project Syndicate

Ameerika rahval on võimalik pääseda Donald Trumpi presidendivõimu taaga käest kolmel viisil. Ent see, kas ja kuidas nad seda teevad, ei sõltu mitte juriidilistest asjaoludest, vaid on puhtalt poliitiline probleem, kirjutab filosoof Bernard-Henri Lévy.

Esiteks on olemas nõndanimetatud Nixoni meetod, mille korral võitluses alla jäänud president astub lihtsalt ise tagasi, kui ei soovi sattuda aina rängemana tunduvate süüdistuste ja neist tulenevate protsesside keskmesse. Aga kas see võiks tõesti olla väljapääs, mida Trump kasutab? Kas tema meeleolus võib sarnaselt ammuse vabariiklasest eelkäijaga hakata tooni andma melanhoolia? Kas keegi suudab ette kujutada, et lapsik, kompulsiivne ja nartsissistlik mees loobuks ilma võitluseta ülimalt köitvast lelust ehk maailma kõige mõjuvõimsamast ametikohast? Ma kahtlen selles sügavalt.

President Richard Nixon ja välisminister Henry Kissinger 1974. aastal. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Teiseks on 1967. aastal vastu võetud põhiseaduse 25. paranduses 4. artikkel, mis sätestab viisi, kuidas asepresident ja kabinet saavad asendada presidenti, kes on surnud või ei saa tervislikel põhjustel valitseda. Sellist protseduuri saanuks rakendada näiteks neli aastat varem pärast John F. Kennedy mõrvamist. See võimalus kerkis hetkeks uuesti esile siis, kui president Ronald Reaganil ilmnesid esimesed Alzheimeri tõve tunnused.

Kuid praegune olukord niisugustele tingimustele ei vasta. Trump võib küll olla ebastabiilne ja valitsemiseks kõlbmatu, nagu tema vastased väidavad. Aga kas ta on seda rohkem kui siis, kui Ameerika rahvas ta ametisse valis? Nähtavasti mitte.

President Ronald Reagan ja kuninganna Elisabeth II. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Viimaks on olemas ka tagandamisvõimalus, millest praegu kõneldakse Washingtonis üha avalikumalt. Ajamärgina on äsja ilmunud Allan J. Lichtmani raamat «The Case for Impeachment» («Presidendi tagandamisest»). (Poliitilise ajalooga tegelev Lichtman on saanud kuulsaks mudeliga, mis on tal lubanud ennustada õigesti kõigi presidendivalimiste tulemusi Ronald Reaganist Donald Trumpini välja.)

Põhiseaduse 2. artiklis ette nähtud tagandamine võimaldab ametist kõrvaldada presidendi, asepresidendi või mõne muu kõrgema täitevvõimu esindaja (või kohtuniku), keda kahtlustatakse «riigi reetmises, altkäemaksus või mõnes muus raskes kuriteos või väärteos». See on keeruline protseduur, mis koosneb kahest etapist: kõigepealt peab esindajatekoda lihthäälteenamusega otsustama, et süüdistused on piisavalt tõsised, et nende põhjal protsess algatada, ning seejärel algab protsess ise senatis, kus on vaja kahekolmandikulist enamust, et ametiisik süüdi mõista ja otsekohe ametist kõrvaldada.

Kahel põhjusel võib kahelda, et maailm suudaks Trumpist vabaneda tagandamise teel. Esiteks valitseb senatis jõudude tasakaal. Trumpi süüdimõistmiseks peaks demokraatidega liituma vähemalt 19 vabariiklasest senaatorit. Praegu võib parimal juhul arvestada viiega. Üsna vähe julgustust pakuvad ka ainukesed kaks pretsedenti – 1868. aasta katse tagandada võimu kuritarvitamises süüdistatud Andrew Johnson ning 1998. aasta katse tagandada vande all valetamise ja kohtumõistmise takistamise eest Bill Clinton –, sest mõlemal juhul lõppes asi õigeksmõistmisega senatis.

Teiseks ei ole demokraatliku partei juhtidel vähimatki soovi lasta Trumpist tühjaks jäänud kohale tõusta äärmuskonservatiivist asepresidendil Mike Pence’il. Eks valitse ju oht, et talle võib langeda osaks samasugune aupaiste, mis on iseloomustanud varasemaid erakorralistel asjaoludel võimule kerkinud asepresidente: Lyndon Johnsonit pärast Kennedyt ja Gerald Fordi pärast Nixonit. Ja mis veel siis, kui ta jääbki ametisse mitte ainult Trumpi võimuaja lõpuni, vaid saavutab ka tagasivalimise ja on veel neli aastat võimul?

Mike Pence. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Ajad on teised

Kõik eelnev kõlab äärmiselt loogiliselt. Kuid ajad on siiski muutunud ega ole enam võrreldavad Johnsoni, Fordi ega isegi Clintoni ajaga.

Postmodernses demokraatias on ainult üks valitseja: avalik arvamus. See muutub aga täiesti oma loogika järgi. Kui kaua talub Ameerika avalikkus peaaegu iga päev välja tulevaid tõendeid huvide konflikti kohta alates sellest, kui presidendikampaania kõrghetkil hakkasid tulema uudised Trumpi brändi litsenseerimisest Hiina investoritele, et seda ära kasutada spaade, luksushotellide ja teiste kinnisvaraprojektide juures?

Siis veel Trumpi finantssidemed Venemaaaga, millega liituvad samasugused sidemed tema lähematel kaastöötajatel, kaasa arvatud endisel riikliku julgeoleku nõunikul Michael Flynnil ja endisel kampaaniajuhil Paul Manafortil. Millist mõju saavad talle avaldada Vene oligarhid, kes 2004. aastal,  mil Trumpi vaevas üks tema arvukatest pankrottidest, astusid välja Ameerika pankade asemel, mis olid keeldunud Trumpi ettevõtteid refinantseerimast, ning ostsid enneolematult kõrge hinna eest Trump World Toweris luksusapartemente? Kas kõik see ei hakka viimaks talle kätte maksma?

USA president Donald Trump telefoni otsas Vene president Vladimir Putiniga, temaga koos ruumis personaliülem Reince Priebus, asepresident Mike Pence, peastrateeg Steve Bannon, kommunikatsioonijuht Sean Spicer ja toonane julgeolekunõunik Michael Flynn selle aasta jaanuaris Valge Maja Ovaalkabinetis. / Scanpix

FOTO: JONATHAN ERNST/Reuters/Scanpix

Lõpuks tuleb mainida õigusemõistmise tohutut takistamist FBI direktori James Comey tagandamise kujul, kelle peamine süütegu paistab olevat keeldumine jätta Trump välja uurimise alt, mis tegeleb Kremli kuritegeliku 2016. aasta valimiskampaaniasse sekkumise üksikasjade selgitamisega. Mida arvavad valijad hukutavatest paljastustest, mis jõuavad peagi kahtlemata avalikkuse ette – on ju Comey eelkäija Robert Mueller määratud eriprokuröriks uurima just Venemaa ja Trumpi valimiskampaania seoseid?

Märke avalikkuse pahameelest aina koguneb. Petitsioon Trumpi tagandamiseks, mille algatas Massachusettsi jurist John Bonifaz, kogus üle miljoni allkirja. Küsitlused on näidanud, et enamik valijaid pooldaks Trumpi tagasiastumist, kui selgub, et tema kampaaniameeskond tegi valimiste kallutamiseks koostööd Venemaaga. Üha rohkem valijaid annab seda nüüd teada ka oma esindajatele, kes varem või hiljem peavad hakkama neid kuulama, kui ei soovi just enda tagasivalimise šansse maha mängida.

Trumpi seisukohalt muutub asi tõeliselt ohtlikuks siis, kui rahvahulgad, keda ta suutis valimiskampaania ajal enda kasuks ära võluda, hakkavad tema vastu pöörduma. Nagu on täheldanud poliitikauurijad Platonist de Tocqueville’ini, on rahvamassi seda raskem eirata, mida rohkem tema kätte võimu anda.

Kõige hullemat lahendust ei saa kunagi välistada. Populismivaimuga kaasa minev rahvamass võib taas muutuda suureks Ameerika rahvaks, tõeliseks kodanikeks. Ja kui see peaks juhtuma, saab Trumpist ajalugu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy on üks liikumise Nouveaux Philosophes (Uued Filosoofid) asutajatest.

Copyright: Project Syndicate, 2017

www.project-syndicate.org