Loomulikult mõistab Vabaerakond, et Sester ei ole ainuisikuliselt otsustanud tühistada Eesti rahaasju stabiilsena hoidnud eelarvetasakaalu põhimõtet, andmaks valitsusele võimaluse oma priiskavaid lubadusi kiirelt ellu viia. Ka uute maksude laviin ei ole vaid temale kuuluv «kunstiteos».
Tegemist on Keskerakonna ja sotside arusaamaga «heast maksukeskkonnast», mida IRL on koalitsioonilepingut allkirjastades heaks kiitnud. Vähe sellest – Sester muutus selle poliitika kaitsmisel peaaegu et fanaatiliseks. Kuidas teisiti seletada tema agarust kõige vastuolulisemate ja kõige rohkem kaalumist vajavate küsimuste käsitlemisel?
Sester on korduvalt oma seisukohti muutes ise hävitanud oma usaldusväärsust. 2014. aastal, enne riigieelarve baasseaduse kolmandat hääletamist riigikogus ütles Sester IRLi fraktsiooni esindades, et toetab oma erakonna välja käidud ideed kirjutada eelarvetasakaal lausa põhiseadusse. Põhiseadusesse see küll ei pääsenud, kuid eelarve baasseadusse kirjutati tasakaalu põhimõte ikkagi sisse. Sama sätte vastu Sester nüüd sõdibki.
Keegi ei saa keelata rahandusministril ja tema kolleegidel matta ennast isiklikult laenukoorma alla, kuid Eesti ühiskond ei ole kohustatud sellist mõtteviisi omaks võtma.
Tegu ei ole lihtsalt rahandusministri põhimõttelise meelemuutusega. Tegu on Eesti majanduse jaoks väga riskantse sammuga. Tasakaalu põhimõtte väljavõtmine tähendab seda, et valitsus vabastab endale käed kulude hüppeliseks tõstmiseks. Seda tehakse ajal, mil Eestit ootab ees Euroopa Liidu toetusraha järsk vähenemine. Meie elanikkond vananeb kiiresti, mis toob kaasa töökäte puuduse ja sotsiaalkulutuste tõusu.