Juhtkiri: Venemaa püüdis Eestis ärgitada järjekordset sambatüli

Vene lipp. Foto: SCANPIX

Kirjutame tänases lehes järjekordsest katsest tekitada Eestis kunstlikult sambatüli ja sellest, kuidas loosse on segatud Venemaa diplomaadid, kelle Eestist välja saatmise otsus eelmise nädala lõpul teatavaks sai.

Kuna diplomaatide väljasaatmise põhjusi ametlikult ei selgitata, siis ei saa ka raudkindla veendumusega väita, et kivilugu oligi peamine põhjus, miks niisugune otsus tehti. Küll aga näeme selget ajalist järgnevust Venemaa välisministeeriumi ja propagandakanalite reaktsioonides ning Venemaa ametnike tegevuses.

Kivilugu eraldi võetuna on pigem veider kui tõsine, ent sellele järgnenu annab aimu meetoditest, millega Venemaa üritab oma mõju laiendada ning tülisid üles puhuda.

Varem Lüganuse vallas asunud kivi ise ei paista millegi erilisega silma. Nõukogude okupatsiooni ajal oli tavaline, et niisuguseid mälestusmärke paigutati kõikjale, hoolimata eriti tegelikest ajaloosündmustest, isikutest ja isegi mälestatava sündmuse asukohast. Tegu oli pigem omalaadse religioosse praktikaga, püüdega külvata maa üle kommunistlike «reliikviatega». Nii nagu igas asutuses ja koolis pidi olema Lenini piltidega punanurk, pidi ka igas asulas olema mingigi kommunistlik monument, ja kui tegelikku ajaloosündmust mõne koha jaoks võtta polnud, siis see leiutati.

Nii ei paiknenud ka see alla tulistatud lendureid mälestava plaadiga kivi seal, kus lennuk tegelikult alla kukkus või millega hukkunud oleks seotud olnud, vaid kohas, kus seda oli parasjagu propagandistlikult vaja. Veel vähem on lennukil ja selle meeskonnal tegemist Kiviõli linnaga, ammugi selle erakrundiga, kuhu kivi oma varasemast asukohast – Lüganuse vallast – mai alguses viidi.

Eestis on üldiselt kombeks, et surnud inimesi mälestatakse kalmuaial. Sõjahaudade kaitset reguleerib seadus. Kõnealune kivi, nagu juba öeldud, ei tähistanud juba oma algses asukohas sõjahauda ning kindlasti ei tee ta seda ka Kiviõlis.

Venemaa püüd taasluua nõukogude okupatsiooni aegset «reliikviate võrgustikku» ja sel teemal tüli üles võtta on pigem ikka piiride kompamine ja tahtmine mingil moel oma mõjujõudu suurendada.

Loomulikult ei ole ilus sodida ühtegi mälestuskivi ega ülepea rikkuda ei avalikus ruumis ega kellegi eramaal asuvat vara, olgu see kivist, rauast või plastmassist. Kiirus, millega Venemaa välisministeerium reageeris ühele Kiviõlis erakrundil paiknevale kivile kritseldatud kirjale, räägib aga iseenda eest. Ei jää üle järeldada muud kui seda, et sodimist oodati pikisilmi ja reageerimiseks oldi valmis.

Kogu lugu näitab, et Venemaa õhutusel ollakse valmis kasvõi kunstlikult looma uusi pingekoldeid ja tüliajendeid. Mõistagi on kohatu, kui välisriigi diplomaadid püüavad sekkuda Eesti kohalike omavalitsuste tegevusse ja otsustesse.