:format(webp)/nginx/o/2017/05/29/6722719t1hd865.jpg)
Eestis rajatavad metsakultuurid ja noorendikud on nii ökoloogiliselt, visuaalselt kui ka tehnoloogiliselt tegelikest puupõldudest kaugel, mistõttu kõlab võrdlus puupõldudega eluvõõralt, kirjutab metsateadlane ja õppejõud Eino Laas.
Eino Laas: metsauuendamisest ehk Meie metsakultuurid on puupõldudest kaugel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevade saabumisega toimub metsas alati uue põlvkonna sünd, nii loomade, lindude kui ka puude hulgas. Okaspuude seemned varisevad hilistalvel ja varakevadel ning soodsatel tingimustel tärkavad täisteralistest seemnetest tõusmed, millest põlvepikkusteks puukesteks jõuavad vähesed.
Raiestike soovi- ja nõuetekohaseks uuendamiseks jääb looduslikest taimedest väheseks ja seda korvatakse peamiselt kuuse ja männi kui tähtsamate metsapuude istutamisega.
Juba 90 aastat tagasi tollase vähese intensiivsusega metsade uuendamise ajal tõi Tartu Ülikooli metsakasvatuse kabineti juhataja professor Oskar Daniel oma õpikus «Metsakasvatus II» esile küll loodusliku uuenemise ja uuenduse häid külgi, kuid kokkuvõttes pidas seda ebakindlaks viisiks, mis võib viia metsa uuendamise pika perioodi peale.
Seda Danieli seisukohta metsakultiveerimise kasuks tuleb uskuda, sest ta oli mees, kes on õppinud Saksamaal, töötanud Venemaal ja õpetanud Eestis ning juhtinud kaua aega ajakirja Eesti Mets.
Raiestikule seemnete külvamist praktiseeritakse kaasajal vähe, seda enamasti männi puhul, sest meil napib väherohtuvaid raiestikke, kus nõrgad valgust armastavad männitõusmed ellu jääksid. Ka naabermaades Soomes ja Lätis, kus on rohkem väheviljakaid liivmuldi, kasutatakse männikultuuride rajamisel taimede istutamist.
/nginx/o/2017/05/29/6723255t1h5cda.jpg)
Uuendusraie ja metsade uuendamine on ühe protsessi lahutamatud osad
Mai alguses olen aastaid olnud noorte metsanduse esimese kursuse üliõpilastega õppe- ja katsemetskonnas Järvseljal metsakultiveerimise õppepraktikal. Kuidas näeb välja üks tavaline, endise segametsa niiske viljaka mullaga kevadine metsata metsamaa ehk raiestik?
Seal on elusaid säilikpuid ja männi seemnepuid, kui vanas puistus oli piisavalt mände, kelle hulgast neid valida. Leidub püstiseisvaid kaseronte, rohkesti raiest maha jäänud lamavaid notte, järelkasvugruppe, raiumata jäetud poolkuivi alusmetsakuuski, loomulikult on seal ka raiejäätmete vaalud ja rohked kännud, mõni madalam märg lohk ja see kõik on poolteise hektari suurusel raiestikul.
Seetõttu on tavaline, et istutamiseks maapinna ettevalmistamisega tehtud vaod ja vaoharjad kohati ära kaovad, uuesti tekivad või jooksevad naaberreaga kokku. Katsu siis noorte kärsitute meeste rühmale näidata, et siit jookseb sinu ja sealt tema rida! See ei ole kriitika maapinna ettevalmistustöö kohta, vaid raiestikul uuendamistöid takistavate kõigi looduslike ja tehnoloogiliste tegurite kokkusattumise tulemus.
Istutatakse keskmiselt 2000 kuusetaime hektari kohta ning mida märjem on kasvukoht ja kevad, seda raskem on leida piisavalt soodsaid istutuskohti. Harvem on ka paremaid alasid uuendamise seisukohast, nagu näiteks kanarbiku-pohla tasased kuivad männiraiestikud suhteliselt väheste kändudega, kus maapinna ettevalmistusega tehtud enam-vähem sirgetele liivaribadele istutamine on laulupidu.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/29/6723461t1hd587.jpg)
Eelnev proosaline kirjeldus metsauuendamise tingimustest on tüüpilise Ida-Eesti raiestiku kohta. Kui istutamast tulles lugeda meediast metsa kadumisest, metsamaale rajatavatest puupõldudest või rahulolematusest metsas tehtavate uuendustöödega, siis kõlavad need eluvõõralt.
Metsa kultiveerimine puude istutamisega olevat hea, aga siiski arvatakse «õigeks metsaks» looduslikult tekkinud vana metsa. Oluline on teadvustada, et Eestis istutame küll peamiselt kuuske ja mändi, kuid samaaegselt toimub ka looduslik uuenemise protsess, mida on võimatu takistada või ignoreerida. Nii näiteks kasvab raiutud haabade ümbrusesse haava juurevõsutihnik, kus enamikku võsudest kärbivad põdrad. Kuuse istutamine parandab siin olukorda. Seega üks tegevus vähendab teise puudusi.
Veel hullem on olukord, kui aktiivselt metsa ei uuendatagi. Keskkonnaameti 2014. aasta inventuuri tulemusena selgus, et erametsades raiutud okaspuupuistutest uuendati okaspuudega vaid 14 protsenti.
Oleks muidugi hea, kui need inventuuritulemused jääksid vaid paberile, kuid nad elavad reaalses elus aastakümneid metsas. Ning sellise suundumuse jätkumisel lehtpuude osakaal üha suureneb.
/nginx/o/2017/05/29/6723525t1hb883.jpg)
Ka praegused 60–70-aastased okaspuistud, millistest osa on võetud range kaitse alla, on 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse suure okaspuude kultiveerimismahu tulemus. Sellest on näha, et okaspuunoorendikke ei saa massiliselt kasvatada looduslikult uuendades, vaid nende osakaalu suurendamiseks oleks vaja motiveerida metsaomanikke kasutama enam okaspuude kultiveerimist ja kultuuride hooldamist. Okaspuunoorendike koosseisu võiks saada vähemalt 70 protsenti okaspuid.
Istutamine on vaid esimene peatükk noorte okaspuude elus. Et enamik neist kasvaksid suured puud, tuleb esmalt kultuuride hooldamise käigus nende ümbrus hoida rohu- ja kuluvaba, seejärel raiuda lähiümbrusest kiiremini kasvavad lehtpuud. Lehtpuid on mõtet kasvama jätta uuenemata jäänud ning lohukohtadesse. Aru- ja sookase, raagremmelga, halli lepa jt lehtpuude domineerimisel istutatud okaspuude üle tuleks radikaalselt sekkuda.
Metsaistutus aitab mõista ka Eesti vanade metsade saamislugu ja eluringi
Kord Järvselja põdrajahi ajul olen ühe raskeima takistusribana läbinud suure männi-kuuse-kase noorendiku valgustusraieala, kus põdrakahjustuste vähendamiseks oli jäetud kõrged kasetüükad. Ka see on Eestis tüüpiline.
Kui kuusekultuuris hooldustööd ja valgustusraie ära jäävad, on paremal juhul tulemuseks kaasik madalate kuuskedega. Ainult halb peremees laseb nii oma metsa tehtud investeeringutel raisku minna, kuid metsakultiveerimine on ju tulevikuinvesteering lapselaste ning metsas elavate «okaspuusõltlaste» nagu käbilindude, suur-kirjurähni, metsise, orava, põdra jt heaks.
Olen üliõpilastega uurinud ka keskealisi puistusid, mis Eesti mõistes kannaksid puupõllu nimetuse välja. Need aga asuvad endistel sööti jäänud põldudel ja mõnel neist on puud istutatud nii täpselt, et on reas ka diagonaalselt vaadatuna nagu paraadiks rivistatud sõjaväeüksuses. Lehtpuud on enamuses välja raiutud ja kui kultuur on rajatud küllalt hõredana, on puude jämeduskasv suur.
/nginx/o/2017/05/29/6723529t1h2009.jpg)
Nende põllumaakultuuride kampaanialik rajamine on aga möödanik, näiteks üks selline oli 1960. aastate alguses. Selliste puistute tervislik seisund ja puidu kvaliteet on aga omaette spetsiifiline teema, nagu ka põllumaasaaduste ja põllumaal puidu kasvatamise tasuvus.
Praegu raiume palju okasmetsi ja vähem lehtmetsi, sest kasutust ja edasist töötlemist leiab mahuliselt eelkõige okaspuit. Metsade kasvatamisest ja kasutamisest saavad tulu nii erasektor omaniku- ja palgatuluna kui ka riik maksude ja dividendide kaudu.
Registreerige ühe kuu jooksul meedias toodud abivajavad sotsiaalsed grupid (kõige haavatavamad), institutsioonid ja objektid ning puuduolevad summad. Taastuval loodusvaral, hetkel peamiselt okaspuul tuginev metsa ja puiduga seotud majandustegevus moodustab circa 10 protsenti Eesti majandusest ja aitab riigi vajadusi osaliselt katta.
Rohkete okaspuistute olemasolu on oluline ka riigi sisejulgeoleku seisukohalt, seal olev puit on taastuva loodusvara strateegiline varu. Kas olete näinud kase- või lepapuidust elamuid? Vanasti tehti küll kaugetele heinamaadele haavapuidust heinaküüne, kuid pikaealisteks elamuteks tuleb arvesse vaid okaspuu – näiteks 100-aastased männipalgid seisavad hoonetes teise sajandi veel.
Kui ökoloogiliselt, visuaalselt ja tehnoloogiliselt on meie metsakultuurid tegelikest puupõldudest kaugel, siis parema kasvukiiruse ja resistentsusega metsapuude saamiseks on otstarbekas põllukultuuridega sarnaselt istutusmaterjali aretamise suunas vaadata.
Eelmainitud vajaduste katmise ühe viisina saab majandusmetsade tootlikkust ja resistentsust kahjustustele suurendada uue metsapõlve rajamisega Eesti metsade parima geneetilise päritoluga metsaistutusmaterjalist.
Teine viis oleks metsamuldade väetamine mahemeetodil ehk granuleeritud puutuhaga. Seejuures oleks eeskujuks Soome tõsine plaan tõsta tunduvalt metsade tootlikkust ja seda esmalt metsapuude aretusega, et metsaistutusmaterjali kasvatada vaid kvaliteetseemnest. Metsamuldade väetamine on seal ammune tegevus.
Tootlike, tervete ja mitmekesiste metsade kasvatamine ning mitmekülgne kasutamine igaüheõiguse alusel pakub lisaks puidust saadavale rahalisele tulule täiendavat heaolu.
/nginx/o/2017/04/07/6527915t1he1b5.jpg)
Kõik, kes tunnevad ennast ühel või teisel viisil metsa kasutajana, saavad jätkuvalt panustada metsa igakevadise metsaistutamisega. Metsaistutustalgud on justkui uue metsa sünnipäev. See tekitab meile sideme ühe metsaosaga, mille kasvamisele ja arengule on sama põnev kaasa elada nagu oma lastele ja lastelastele.
Seeläbi võib kogeda, et ka elamupiirkonna või puhkemetsa naabruses olev raiestik muutub metsakultuurina kiiresti sirguvaks noorendikuks koos seal elavate loomade, lindude ja muu elurikkusega. «Oma metsa» jälgimine aitab paremini mõista ka inimese ja looduse koostöös tekkinud Eesti vanade metsade saamislugu ja eluringi.
Daniel lõpetab oma 1927. aastal ilmunud «Metsakasvatus II» alapeatükiga «Iluline külg metsakasvatuse alal», milles ütleb, et «… iluline külg peab esinema seal, kus ta kõige enam silma paistab, suuremale hulgale kergesti kättesaadav ja kus maastik selleks pakub soodsaid tingimusi.»
Raiestikud paistavadki metsamaastikus hästi silma koos sinna jäetud seemne- ja säilikpuudega. Viimaste valiku osas ongi vaja tõsist kvalitatiivset tööd teha, et seemnepuud oleksid pika elujõulise kitsapoolse võraga, kus saaks moodustuda rohkesti seemneid ja hea terve tüvega, et uskuda vanempuu headusse, millega tagada geneetiliselt head järglaskonda ning seemne- ja elusate säilikpuude hulka ei tohi valida ebardlikke puid, et need ei mõjustaks negatiivselt järglasi ja rikuks vaataja silma, nagu praegu kahjuks palju näeb.
«… iluline külg metsakasvatuses peab jääma lihtsaks ja loomulikuks vahendiks, et kergelt ja pealetikkumata juhtida tähelepanu metsale enesele ja põhitööle, mis tema alal korda on saadetud.»
Eino Laas on metsateadlane ja pikaaegne maaülikooli õppejõud, kelle valdkondadeks on metsakultuurid, metsabioloogia, dendroloogia, maailma metsad, metsahoid, üldmetsakasvatus. Samuti on teda tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga.