Ametist lahkuv Margus Allikmaa: ERRile püütakse külge kleepida raha manguva organisatsiooni kuvandit

Margus Allikmaa Foto: Alar Truu / Õhtuleht

«Nii nagu legend räägib, tuleb lahkuval juhil jätta mantlipärijale sahtli põhja mõned ümbrikud. Nende ümbrikute sisu suhtes on rahvasuus liikumas erinevaid versioone, aga tõde on tavaliselt lihtsam, kui oskame arvata. Selle kinnituseks avaldan oma kirja,» kirjutas peatselt Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) juhatuse esimehe kohalt lahkuv Margus Allikmaa oma järeltulijale Erik Roosele.

Postimees avaldab Allikmaa kirja täismahus:

Kohe saab Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni õigusjärglane kümme aastat vanaks. Ühes sellega lõpeb minu ametiaeg juhatuse esimehena ja tööjärje võtab üle Erik Roose. Soovin talle kindlat meelt ja tugevat tervist! See on amet, kus uusi sõpru ei ole lihtne leida, vanu sõpru on kerge kaotada ja vaenlasi tekib nagu seeni pärast vihma.

Kümne aastaga on tundmatust tähekombinatsioonist «ERR» saanud kõigile tuttav, usaldusväärne, professionaalne ja ühiskonnale oluline institutsioon, mille kanalitega ollakse rahul. 76 protsenti eestimaalastest hindab ERRi tegevust usaldusväärseks ja miljon eestimaalast on ERRiga iga nädal moel või teisel kontaktis. Need on mõõdetud faktid.

Eelneva põhjal saab öelda, et ERRi suurim väljateenitud tulu on inimeste usaldus meie programmide ja saadete suhtes. Ehk tegelikult on see ennekõike usaldus toimetajate, saatejuhtide, produtsentide, režissööride ja veel paljude teiste inimeste igapäevase töö suhtes, kes neid saateid teevad.

Paradoksaalsel moel on ka ERRi missioon kõige üldisemas mõttes seotud usaldusega. Seda nii täna kui ka viie aasta pärast: meil tuleb kaasa aidata usalduse suurenemisele ühiskonnas ehk sellele, et inimesed oleksid üksteise suhtes sallivamad, avatumad ja  mõistvamad. Usaldust taastoota ja levitada saavad ainult need, kes ise on usaldusväärsed.

Mulle on usaldusväärsuse teema olnud hästi oluline ja aidanud hoida asjad fookuses. Miks? Sest see on meediaorganisatsiooni iseloomustamisel universaalne mõõdik, mille tulem sõltub peale siin töötavate inimeste veel väga paljudest asjaoludest. See ei ole ainult ajakirjandusliku tegevuse mõõt. Algab see muidugi sellest, et usaldusväärne on see meediaorganisatsioon, mis ei eksi faktides, ei vahenda pooltõdesid, annab alati sõna erinevatele osapooltele, ei aja segamini fakti ja kommentaari jne. Karisid, mis ühe meediaorganisatsiooni usalduse põhja võivad kiskuda, on lõputult palju. Eetrikatkestused, kehvad rakendused mobiilsetel platvormidel, inva-alal parkiv ERRi kirjadega auto, jne. See, kui saated on kulunud või ühekülgsed, naljad peamiselt kurjad või meelelahutus liialt elitaarne. Isegi teatud eluvaldkondade, näiteks majanduse või teaduse kajastuse unarusse jätmine õõnestab usaldust.

Eraringhäälingu isegi ajakirjanduslikum pool, rääkimata sotsiaalmeediast, levitab konkurentsis püsimise hinnaga järjest enam tõepõhjata sisu või annab teed pooltõdedele ehk ostetud uudistele (TV3 juhtum) ning väheolulised faktid võimendatakse piirini, kus need lämmatavad olulise informatsiooni. Erameedia ei pea tegelema ühiskondliku debati hoidmisega, plahvatuslikult kasvab erakanalites meelelahutusliku sisu osakaal. ERRi osatähtsus nende protsesside tasakaalustamisel lähiaastatel ainult suureneb. See tähendab, et veelgi enam tuleb tegeleda uudistega meie kolmel platvormil. Uudiste maht peab ilmselt kasvama, faktide kontrollile tuleb kulutada senisest enam tähelepanu ning vähetähtis pole ka uudiste vahendamiseks kasutatavate uute tehnoloogiate omandamine.

ERRile kleebitakse külge kuvandeid

ERRi konkurendid ja nende sõbrad on alati püüdnud väita, et ERRi eelarve on liialt suur, vahendeid kasutatakse ebamõistlikult ja üldse kulutab ERR avalikku raha tegevustele, mida ühiskond ei vaja või pakub samu asju erakanalitega. Pahatahtlikumad tegelased püüavad sildistada ja kleepida ERRile külge kuvandit, kui pidevalt rahapuuduses kannatavast ning eelarvest raha manguvast organisatsioonist. Nad unustavad, et iga organisatsiooni eesmärk, kui tahetakse konkurentsis püsida, on vajadus kasvada. Kasv on paratamatu, aga selle eelduseks on eelarvelised võimalused. Kui erasektoris annavad kasvu uued maksevõimelised kliendid, siis avaliku sektori ainsaks kasvumootoriks on täiendav rahaeraldis riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest. Isegi kõige lihtlabasemate kulude tõus vajab vahel energilist tõestust, uute teenuste avamine aga niikuinii.

Iga organisatsiooni juhi esimene ülesanne on tagada tulud, mis katavad kulusid ja avalik-õiguslikus maailmas on tulude hankimise üheks põhiliseks vormiks avalik ja vahel ka valjuhäälne raha küsimine valitsuselt. Muud moodust lihtsalt ei ole ega ilmselt ka ei tule, ERRi eelarvet keegi SKP või mõne teise makromajandusliku näitajaga siduma ei hakka. Tuleb uuesti ja uuesti selgitada vajadusi, põhjendada kulusid ning rääkida sellest, mida ERR ühiskonnale annab. 

Aga sellel medalil on ka teine pool. Liialt valjuhäälne rääkimine rahast ja selle puudumisest pöördub lõpuks alati meie vastu. Esmalt seepärast, et avalikkusele jääb mulje nagu oleksime hädas, aga hädasolijaid ju ei armastata; poliitikud, aga nemad on meie ainsad rahastajad, ei talu avalikku survet ja asuvad survestajat poliitikale omaste võtetega tõrjuma; emotsionaalselt ja isegi ratsionaalselt ongi võimatu põhjendada mõnesaja tuhande puudumist kui eelarve on 35 miljonit. Ja kõike seda võimendab konkureeriv meedia meile kahjulikus suunas.

Televisioon tulevikus kui «Näljamängud»

Kolmas ja kõige keerulisem ülesanne on aimata tulevikku. Viimaste aastate arengud meediamaastikul on veenvalt tõestanud, et aegridade ja teiste trende kirjeldavate tööriistade abil tulevikku ei ennusta. Näiteid võiks tuua palju.

Alates sellest, et trükimeedia peaks olema ennustuste kohaselt juba ammu surnud või elutoa suurt telerit kasutab veel ainult moodsa meedia ja tehnoloogia suhtes täielik ignorant. Ennustamatuse üheks põhjuseks on tehnoloogia ülikiire areng ja tarbimisharjumuste kiire kohandumine nagu see on juhtunud uudiste ja muu lühiajalise tarbimisväärtusega meediasisu kolimisega mobiilsetele platvormidele. Vastukaaluks inimeste ootamatult alalhoidlik ja praktilisest meelest juhitud käitumine vähemalt Euroopa regioonis. 

Suuri ja ülisuuri telereid ostetakse rohkem kui iial varem, suure ekraani ees veedetud aeg kasvab ja jutud sellest, et lineaarne ehk saatekavapõhine meediatarbimine kaob minevikku, pole esialgu Euroopas kinnitust leidnud. Veelgi enam, teleri sisse ehitatud uued tehnoloogilised lahendused ja operaatorite poolt pakutavad võimalused mittelineaarseks meediatarbimiseks teevad kombinatsioonis lineaarse tarbimisega suurest telerist järjest võimsama platvormi, mille sisuga täitmine kallineb geomeetrilises progressioonis. Iga kaasaegne teleformaat on eelmisest mingi kirjutamata reegli tõttu kallim.

Kõik see puudutab põhiliselt meelelahutust, sest suur ekraan on valdavalt meelelahutusliku sisu tarbimiseks ja üldse ei puuduta see uudiseid ja muid reaalajas uudisväärtuslikke kajastusi. Nende tulevik on käsitletav põhiliselt mobiilsete seadmete arenguga samas kontekstis. Paradoksaalne on jällegi see, et ega meie vaatajad ei nõua järjest kallemaid formaate, neid huvitab sisu, mis on homme sama kallis kui eile. Iga uus saade peab mõjuma nagu rock-kontsert ja unistuste suunaks on televisiooni tulevikku üsnagi õõvastaval moel kirjeldav film «Näljamängud».

See jutt ei ole mõeldud etteheitena, pigem kirjeldus arengu paratamatusest. Meie valida on ainult arengu kiirus, mis vahel võib tähendada ka sammu tagasi. Ootame vaatajaid järele. Audiovisuaalsete elamuste otsijad ja meelelahutuse friigid, põhiliselt noored, on ammu Netflixi ja Amazoni, pisut vanemad Arte ja Mezzo kliendid. Nende kanalitega pole mõtet võistelda. Just see teadmine pakubki unikaalse võimaluse astuda sammukese tagasi või vähemalt mitte tormata ummisjalu edasi. Kui nii käituda, on võimalik igalt sündmusülekandelt, aga ka tavaliselt stuudiosaatelt, üsna märkimisväärseid summasid kokku hoida. Teised avalik-õiguslikud teletootjad on juba seda teed minemas või vähemalt mõtlevad samu mõtteid.    

Klikiloogikal põhineva ajakirjandusega ERR võistelda ei suuda

Tulevikule mõeldes on kõlama jäänud veel mõned tähelepanekud, mille suhtes paljud teisedki meediainimesed on sama meelt: konkurents kasvab, sest sisupakkujaid tuleb aina juurde ja ellu jäävad need, kes suudavad konkurentsile vastu minna eristuva sisu või kvaliteetsema ja süvitsi minevama käsitlusega. Lihtsalt mahuga, millega paratamatult kaasneb pinnapealne käsitlus või klikiloogikal põhineva n-ö ajakirjandusega konkurentsi pakkumine erameediale, kus ainsaks eesmärgiks on kontaktide arv, on ilmselgelt vale tee ERRile.

Selles võidusõidus jääme igal juhul kaotajaks. Meile on küll oluline üldine kontaktide arv, miljon nädalas, aga iga üksiku saate, üksiku veebiloo või isegi ühe kanali kontaktide arvu oluliseks tulemusnäitajaks seadmine on ohtlik. Laupkokkupõrge kommertsmeediaga oleks vältimatu. Iseenesest poleks vaja seda karta, aga kaoks ka erisus erameediast ja koos sellega langeb ära avalik-õigusliku ringhäälingu eksisteerimise alus.

Siiski on üks teema, mille puhul kõik meediamajad peavad käima sama rada ja see on mitme kanali oskuslik ristkasutus oluliste sündmuste (näiteks laulu- ja tantsupidu) ja teemade (valimised) vahendamisel. See tagab tähelepanu, võimaldab ühe teema puhul väga erinevaid käsitlusi, ka süvitsi minekut, lubab suunata auditooriumi ühelt platvormilt teisele ja nii suurendada üldist turuosa ning vast kõige olulisem – mõnigi «igav», aga muidu vajalik teema õnnestub selliselt toimides viia noorteni. Neile meelepärasel moel ja platvormil.

Ainult raadiost rääkides on asjatundjad seda meelt, et suuri muutusi pole tulemas või pigem on muutused seotud vahepeal unustusehõlma vajunud formaatide tagasitulekuga. Järjejutt, kuuldemäng, laste unejutt, pikad portreesaated, «Ööülikooli» tüüpi saated jne on need tooted, mida auditoorium soovib. Ja tänu sellele, et järelkuulamine on muutunud erakordselt mugavaks, kasvab selliste saadete populaarsus. Ajatu kuulamisväärtusega pikkadel raadiosaadetel või ka lühemate, näiteks laste unejutt, on tulevikku.

ERRi inimesed teevad oma tööd armastusest ja missioonitundest või mis kõik veel nende suure pühendumuse taga seisab. Pühendunud, eriti loomingulised, inimesed ei vaja eestvedamist ega tagant tõukamist. Ainult pisut õigel kursil hoidmist ja tunnustamist. Kõik ülejäänu tuleb iseenesest. Liigne sekkumine võib pigem initsiatiivi lämmatada.

Mina ei ole osanud neid inimesi alati õigel hetkel tänada. Aga oma südames olen olnud alati rõõmus ja tänulik, kui meil hästi läheb. Ja tuleb tunnistada, et üheksakümne kaheksal korral sajast läheb meil suurepäraselt. Õnnestumine on saanud tavapäraseks ja selle garantiiks on ERRi inimeste pühendumine. Minu siiras tänu ja tunnustus!

Uus juhatuse esimees Erik Roose astub ametisse 1. juunil ja tema ametiaeg kestab 2022. aastani.