FOTO: Corbis/Scanpix

Ajaloo kõige varajasematest kirjalikest allikatest peale on müüt igasuguse rahvuse ja keele enesemääratluse üheks peamiseks aluseks ning infosõjast jutustavad juba kõige varasemad ajalookroonikad, kirjutab Tartu Ülikooli teadur Peeter Espak.

Jaak Aaviksoo kirjutas oma palju vastukaja tekitanud artiklis «Infokonfliktid ja enesekaitse» (Diplomaatia 2011/91) eestluse vastu suunatud propaganda kohta järgmist: «Informatsioonilise rünnaku esimeseks objektiks, selleks, et saavutada see, mida inglise keeles nimetatakse character assasination, on hävitada tuum, hävitada see geneetiline kood, seada see küsimärgi alla ja selle kaudu hävitada vastupanuvõime – võime projitseerida tahet.»

Selle lausega peab täies mahus nõustuma. Juba esimestes inimkonnale teadaolevates sõdades kasutati psühholoogilist propagandat vaenlase tahte nõrgestamiseks. Varaseimateks sõjalisteks konfliktideks, mis meile teada, olid sõjad kahe praeguse Lõuna-Iraagi territooriumil asunud Sumeri naaberriigi, Lagaši ja Umma vahel 4500 aastat tagasi.

Pärast võitu lahinguväljal üritas Lagaši riik näidata, et vastane Umma oli moraalselt alla käinud, toetanud omaenda valitsuse valesid ja jumalate tahtega vastuollu läinud otsuseid. Kirjeldatakse, kuidas Umma kodanikud olevat ise oma linnavalitseja hukanud, sest nad said aru, et õigus on tegelikult hoopis rahumeelse Lagaši riigi poolel.

Kahjuks on savitahvlid sellest aastakümneid kestnud väsitavast sõjast välja kaevatud ainult Lagaši riigist ja seetõttu ei ole võimalik öelda, kumb riik tegelikult esimesena ründas ja kellel oli päriselt õigus. Need kogu maailma esimesed ajalookroonikad on oma olemuselt eelkõige poliitpropaganda. Sõda ei toimunud juba siis mitte ainult lahinguväljal, vaid ka inimeste mõtetes ja ka jumaliku õigluse sfääris. Paralleelselt pärissõjaga toimus psühholoogiline infosõda.

Aaviksoo kirjutas eelkõige nüüdisaegsest maailmast ja seega tekibki küsimus, milline riik või infopiirkond meid õigupoolest ohustab? Naaberriikidest Lätist, Soomest või Rootsist erilist ideoloogilist ohtu ei tulene.

Soomes tegutsev dotsent nimega Bäckman on laiematele rahvahulkadele tuntud ainult Eestis, sest tema ideoloogiline, ilma faktilise aluseta jutt ei lähe kellelegi teisele maailmas lihtsalt korda. Vahel tsiteerib teda küll Venemaa ingliskeelne ja üha suuremat rahvusvahelist populaarsust koguv telekanal Russia Today.

Sealsed uudised nii Lähis-Idast kui ka muust maailmast on üldjuhul täiesti adekvaatsed, kuigi näha on pisikest iroonianooti USA poliitika ja majandusolude suhtes. Kuid kellel tänapäeva maailmas ei oleks? Ka Ameerika enda mõtteliidrid ja majandustegelased on oma riigi suhtes üha enam kriitilised.

Mis teeb aga Russia Today vähemalt meie jaoks ebameeldivaks, on see, et vahetevahel ilmuvad seal täiesti tõsiseltvõetavate uudiste seas justkui möödaminnes ülevaated sellest, kuidas Eesti ja loomulikult kõik teised Balti riigid on pisikesed ja vastikud natsiriigid, kus kogu noorsugu üritatakse ümber kasvatada mitte mõistma Stalini võitude ajaloolist suurust.

Eesti riigi natsimeelsus väljenduvat selles, et meie riigimehed panevat pärgi Teises maailmasõjas hukkunud sõdurite haudadele ning peavad meie iseseisvuse ja vabaduse kaitseks toimunud sõdadele rahva mällu jäädvustamiseks püstitatud monumentide juures isamaalisi kõnesid.

Aaviksoo väidabki seda, et vaenulik propaganda olevat suunatud eelkõige just mingi riigi päritolu või iseolemist puudutavate müütide vastu eesmärgiga hävitada selle riigi kodanike iseseisvalt mõtlev tahe ja asendada inimeste alateadvuses kinnistunud loomismüüdid hoopis uute müütidega.

Sel moel ei olegi vaja sõjaväljal võitu saavutada. Nagu ka muistse Sumeri Umma riigi puhul, on alati ju võimalik see, et inimesed ise tapavad oma valitseja. Nad saavad lõpuks aru, et nende juhid on eksinud ja lausa süüdi selles, et sõbralik ja rahumeelne naaber neid rünnata suvatses.

Aaviksoo poolt nimetuna kirjeldatud vaenlane on olnud edukas. Meie enda emakeelt rääkivad ja riigi eliiti kuuluvad inimesed alavääristavad riigi sündi Vabadussõjas ja labastavad meie enda vanaisade ja vanaemade püüdu Teises maailmasõjas röövriikide vahel toimunud ressursside jaotamise keerises ellu jääda. Vanaisa oli lurjus, sest tahtis päästa oma armsamat või õde metsikute röövvägede eest.

Vanaema oli fašist, sest kudus rindel olevale vanaisale villaseid sokke ning seisis seeläbi vastu eesti rahva vabastamise katsetele. Need lurjuslikud indiviidid otsustasid vaatamata kehvadele tulevikuperspektiividele siiski väljendada oma tahte triumfi ning asuda garanteerima oma 20. sajandi filosoofia perspektiivis väärtusetute laste kestmajäämist.

Niiviisi toimides lõid nad veel ka meid tänaseni kummitava müüdi vastiku väikese rahva soovist vabaks saada ja ellu jääda. Loomulikult ei saanud selline illusioon täide minna ja kõige kaabaklikumate müüdiloojate kodudesse asusid elama vabastajad.

Suurim ebaõiglus seisnes aga selles, et veel pool sajandit hiljem ei suutnud säärased indiviidid oma kuritegelikust loomusest aru saada ja nõudsid vabastajate lahkumist oma isade ja vanaisade ehitatud kodudest. Sellega jäi nõusse ka antihumanistlik uus Eesti valitsus ja tagastas vastikutele sõjarditele nendelt õiglaselt röövitud vara.

Seda, kuivõrd on meie enda kirjutatud ajalugu tõde või müüt, on raske otsustada, kuid ajalugu on raske hävitada ka neil, kes seda soovivad. Olemas on sündmustes osalenud inimeste mälestused, arhiividokumendid ja juba Nürnbergi protsessil edukalt kasutatud filmimaterjalid eri riikide kuritegudest. Iga põlvkond ajaloolasi ja müüdiuurijaid defineerib toimunud sündmused enda jaoks uuesti ning ka iga üksikisikust ajaloolane tõlgendab asju erinevalt.

Objektiivsuse huvides on alati kasulik, et meie ajalugu uuriksid teistest rahvustest teadlased, sest kohapeal rahva mällu sööbinud müüdid takistavad paratamatult «objektiivse» ajaloo esitamist. Selge on aga see, et ka täiesti erapooletu ja välismaalasest ajaloolane ei leia erilist võimalust moraalselt hukka mõista seda, et meie rahvas üritas kahe maailmasõja taustal omariiklust saavutada ja ellu jääda. Kõige vähem teeb seda aga vene enda intelligents, kes kannatas stalinliku terrori all märgatavalt hullemini kui meie rahvas.

Ei oleks ehk vale väita, et Aaviksoo poolt välja toodud protsess nimega character assasination on meil osaliselt juba saavutatud. Väga kaalukas osa meie enda mõtlevast intelligentsist on võtnud vaenuliku hoiaku eesti rahvuse ja Eesti riikluse vastu ning teeb seda täpselt samade argumentiga nagu Vene telekanal Russia Today.

Ka vene enda intelligents ei näe eestlaste süüd selles, et me Stalini röövvägede vastu võitlesime – seda loomulikult ilma mingi sümpaatiata teiste vallutajate vastu. Valdav osa neist ei vihka Eestit, eestlasi ega ka Eesti ajalugu ehk meie vanaisasid ja vanaemasid. Ka need, kes kiidavad heaks Putini võimu, teevad seda eelkõige stabiilsuse huvides ja seetõttu, et näevad, elu Venemaal on siiski läinud paremuse poole, seda vähemalt materiaalses plaanis.

Mõnes mõttes aitab propaganda luua ka vene enda identiteeti ja tekitab lihtrahvale kujutelma hüpoteetilisest vaenlasest, kelle vastu võitluseks kogu rahvas peab koonduma. Vene rahva identiteedi kujundamiseks ja õigustuseks loodud valemüüt on aga saanud endale uue elu hoopis eestlaste mõttemaailmas.

Selle asemel et asuda dialoogi selle üle, kuidas siinset elu nii eestlaste kui teiste rahvaste jaoks paremaks muuta, hakatakse iseenda rahvast ja tema ajalugu alavääristama ning väitma, et tõde ja õigus on hoopis kuskil piiri taga. Õigus on nii lääne vasakpoolsel intelligendil, kes nagunii viimased 40 aastat protestib iga asja vastu, mis ei ole ühildatav tema enda mina ja piiratud arusaamadega, kui ka Vene propagandal.

Kõik, mis me ise enne teinud oleme, on müüt, väljamõeldis või leiutis, mil ei ole mingit seost maailma tõelise olemusega (loe: vasakpoolse intelligendi minaga, kelle jaoks mitteminal ei ole õigust isegi elule).

Ka 1930ndatel oli Eesti keerulises poliitilises situatsioonis ning aimatavad olid võimalikud rünnakud Eesti riigi ja rahva vastu nii idast kui läänest. Ka siis läks üks osa intelligentsist Nõukogude saatkonda pitsile konjakile tulevast ühist helget tulevikku planeerima.

Teoloog, kirjanik ja orientalist Uku Masing leidis aga hoopis teistsuguse tee eesti keele, kultuuri ja rahva kaitseks. Oma mitmetes esseedes ja ka teadusuuringutes üritas ta näidata, et eestlased ja muud väikerahvad ei ole 20. sajandi filosoofiate ja indoeuroopa rahvastega võrreldes mitte vaimselt madalamal, vaid neist üle. Eelkõige oma rahumeelsuse ning märgatavalt suurema avatuse ja õppimisvõimelise iseloomu tõttu.

Ka Artur Sirk nägi samal ajastul kõikjal Eestis valitsenud mandumist ja stagnatsiooni ning kutsus üles ühisele kaitsele nii Vene kui Saksa poolt tuleva ohu vastu, juhtides muu hulgas tähelepanu diktaatorlike režiimide ohtlikkusele. Mõlemad mehed suutsid luua eesti rahvast tänaseni paeluvaid müüte – üks teaduse, folkloori ja pärimuse põhjal, teine sõjalistele võitudele tuginedes.

Võimule sai aga stagneerunud isikute ring, kel puudus igasugune vaimne tahe seista 1939. aastal vastu vaenuliku Nõukogude Liidu psühholoogilisele survele. See seltskond oli terav ainult oma sõnades, lodev aga tegutsemises ja mõtlemises. 1940. aastal saavutatud võit Eesti üle oli totaalne, ja see ei olnud mitte võit lahinguväljal, vaid võit psühholoogilises infosõjas. Vaenlane surus oma tahte peale stagneerunud ja hea eluga harjunud eliidile, kelle eesmärk oli ehk ainult oma isikliku elu säilitamine.

Tol korral toimis valitsus eesti rahva absoluutse enamiku tahte vastaselt. Riik anti käest ainsatki pauku tegemata. Kas nüüd oleme sattunud olukorda, kus Eesti riigi lõppemist soovivad jõud saavutavad oma tahte kogu rahva mõttemalli muutes? Pannes meid ise uskuma, et oleme alaväärsed ja kuritegelikud kogu muu maailma silmis?

Ajaloo kõige varajasematest kirjalikest allikatest peale on müüt (nii poliitiline kui religioosne) igasuguse rahvuse ja keele enesemääratluse üheks peamiseks aluseks. Ka füüsikateooria Suurest Paugust on laiemalt võttes teadusliku mõtlemise poolt loodud inimeksistentsi määratlev müüt, mis ei ole objektiivne tõde, vaid lihtsalt üks viis praeguste teadmiste seisu juures kirjeldada maailma algust ja seega ka olemust.

Samasugused müüdid oma algusest ja olemusest on igal rahval ja rahvusel ning ka need on ajaloos pidevas muutumises. Katsed hävitada meie tekkimise ja arenemise müüte on ühtlasi ka katsed Eesti riigi, keele ja rahva hävitamiseks.

Need on püüded panna meie ajudes toimima mingi teise rahva mütoloogia, hävitada meie enda iseloom ja müüdid, mis on nagunii pidevas dünaamilises arengus ja ümbertõlgendamises. Selle läbi muutume ise olemuslikult mingiks teiseks rahvaks ja kultuuriks ning kaotame ka oma keele, rahva ja riigi.

Müüdiuurijana peab Aaviksooga paljudes aspektides nõustuma. Rahvast on võimalik tappa tema müütide hävitamise kaudu ja müüdi olemasolu on tõepoolest samastatav kogu rahva olemasoluga.

Samas kirjutab Aaviksoo (loodetavasti hukkamõistvalt?), et meil tulevat «leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda. Kui keegi selles väites kahtleb, kutsuksin ta ülikooli nõukogu istungile, kus professorid ülikooli raha jagavad.»

Kaasaegsed loodusteaduslikud ja ka ajalugu arvesse võtvad evolutsiooniteooriad on üldiselt arusaamisel, et edu ja säilimist ei taga mitte liigisisene ja liikidevaheline konkurents ellujäämise nimel, mis aitaks justkui ellu jääda kõige tugevamatel liigikaaslastel ja liikidel, vaid koostöö nii sarnaste organismide kui ka sümbioos eri liikide vahel.

Aaviksoo kirjeldatud situatsioon ülikooli nõukogus meenutab muistses Lähis-Idas teada olnud röövrahvaste käitumist, kus üks barbar lööb nuiaga teisele pähe ja võtab ära teise kitsed, lambad ja naised filosoofilise põhjendusega: «Anna siia, mul on vähe!»

Selliste barbarite vastaseks kaitseks moodustatigi esimesed riigid ja esimesed organiseeritud sõjaväed; riigisiseste röövlite vastu aga kohtusüsteem. Kõige eelneva koordineerimise eest hoolitses tempel – ülikool, mille ametimeeste üheks ülesandeks oligi müütide kirjapanek.

Loomulikult rääkisid esimesed müüdid korrastatud maailma tekkimisest, riigi sünnist ja tihti ka tsiviliseeritud ja kultuurselt maailmalt ressursse üle lüüa sooviva kaose, barbaarsuse ja vale alistamisest. Kui tahta luua mingit usaldusväärset müüti, mida kogu rahvas tõe pähe võiks võtta, siis sotsiaal­darvinistlik ideoloogia selleks eriti helget perspektiivi ei paku.

Pigem annab säärane lähenemine trumbid kätte teiste rahvaste müütide levikuks meie mõttemaailma. Ka kõige praktilisema meelega eesti talupoeg saab aru, et naabri viljasaagi himustamine on oma olemuselt vale. Müüt ise ei saa olla vale ega tõde. Müüt lihtsalt on.

Kauapüsivat müüti aga valele üles ehitada pole kellelgi veel maailma ajaloos õnnestunud. Müüti peab rahvas ka uskuma ja usaldama – seda nii formaalloogiliselt tõe ja vale perspektiivis kui religioosselt transtsendentses plaanis.