Nils Niitra: milline näeks välja minu unistuste Balti ekspressrong

Ajakirjanik Nils Niitra loeb Kaunas-Bialystok rongil raamatut Foto: Kristjan Teedema

Rongiteekonnal Berliini kujunes mul üsna selge arusaam, milline võiks olla rong, mis järgneval kümnendil stardib Tallinnast ja jõuab 12–13 tundi hiljem Saksamaale. Mõistagi peaks see rong olema kiire ja sõitma 240 kilomeetrit tunnis, aga kiirus pole kõige tähtsam.

Rail Balticuga seoses on kulunud küllalt auru küsimusele, kes sõidab rongiga, kui lennuk lendab Tallinnast Berliini poolteise tunniga. Loomulikult pole võimalik sõita rongiga lennukiga võidu, sestap on igasugustele säärastele võrdlustele keskendumine mõttetu.

Pigem peaks küsima, kas reisimise juures võib olla 21. sajandil veel mingit kvaliteeti peale kiiruse, millega läbitakse vahemaa punktist A punkti B? Näiteks reisimise protsess ise? Kunagi nii ekslusiivne lennundus on jõudnud seisu, kus peale kiiruse pole enam alles midagi meeldivat. Odavlennufirmadel on lennukid, millel ei käi isegi istmed alla. On terve hulk regulatsioone, keelde ja turvakontrolle, aga selle eest saadav sõidurõõm olematu. Tavaklassi toolid on ebamugavad, plastnõudest serveeritav toit vilets, plastist interjöör võõristav. Iga täiendava liigutuse eest nõutakse lisaraha ja käsipagasit mõõdetakse luubiga, et võimalusel reisijalt standardsuuruse ületamise eest veel raha norida.

Meie Lux Expressi bussid on juba ammu palju kõrgemast klassist kui see, mida meile pakutakse lennukites. Ka rongiliikluse ellujäämisšanss on pakkuda lennukist väiksema kiiruse puhul palju suuremat mugavust ehk kõike seda, mida lennuk ei paku. Rongisõit ei pea olema kannatuste teekond, vaid nauditav protsess, midagi, mis on võrreldav näiteks laevaristlusega. Sel juhul leiduks küllalt ka inimesi, kes eelistaks sõita Berliini rongiga, iseäranis need, kel lennuhirm, aga ka need, kes armastavad stiili, hubasust ja kulgemist.

Niisiis näeb minu unistuste rong välja järgmine. See stardib Tallinnast varahommikuti ja õhtuti, et jõuda vastavalt sama päeva õhtuks või järgmise päeva hommikuks Berliini. Seal on kolm reisijaklassi, muuhulgas ka vooditega kupeed.

Neis rongides pakutakse tasuta teed ja kohvi. Seal on lauateenindusega restoran, kus õhtujutud ei taha lõppeda. Toitu serveeritakse portselannõudest, interjööris kasutatakse puitu, sametit ja kõike muud hubasust sisendavat. Rongis võiks olla ka kauplus. Ka kõigi kolmanda klassi istmete seljatugedes on ekraanid, kust võib vaadata filme ja surfata internetis.

Kui anname Balti Ekspressile osakesegi sellest hingest, mis oli kunagi kuulsal Orient Expressil, ning lisame sinna nüüdisaegsed lahendused, ei näe mina küll vähimatki põhjust, miks sõita Tallinnast Berliini lennukiga. Veel vähem läheksin lennukiga Riiga või Kaunasesse. Tartlane istuks aga kodulinnas rongile, mis sõidab Riiga kiirusega 160 km/h ehk kahe tunniga. Tema ühineks Balti Ekspressiga naaberriigi pealinnas. Avaratest akendest avaneb suurejooneline vaade mööduvatele maastikele. Balti Ekspress on teel.