Andrus Karnau

FOTO: Pm

Minu meelest tuleks endiselt riigihalduse ministrilt Mihhail Korbilt küsida, miks ta on vastu Eesti kuulumisele NATOsse. Ta küll eile deklareeris pressiesindaja vahendusel, et toetab Eesti kuulumist NATOsse, aga see kõlas viletsa hädavalena, et päästa enda ministriportfell.

Ta võiks nüüd ausalt rääkida ja oma seisukohti tutvustada, sest parlamendi liikmena on ta vaba arvama, mis meeldib. Ma olen päris kindel, et järgmisel kohtumisõhtul, kui valija hakkab kurtma, et kaitsekulutustele mineva raha võiks anda pensionäride toetuseks, arvab Korb sama, mis teisipäeval Haapsalus.

«Mina… võib-olla ütlen eestlaste vaatevinklist ebameeldiva fraasi, mina pole NATO liikmesuse poolt,» ütles Korb.

Kui Lääne Elu ajakirjanikul Urmas Lauril poleks olnud vestluse lindistust, eitaks Korb kõike. Ütleks, et seda pole olnud. Nii kiiresti kui Korb pole vist minister varem kohta kaotanud. Uudise avaldamisest Lääne Elu veebis kuni tagasiastumisteateni kulus vähem kui kaheksa tundi.

Õigus on neil, kes arvavad, et ainult arvamuse eest, et Eesti ei peaks kuuluma NATOsse, ei tohiks kedagi halvustada. Korbi õnnetuseks sattus tema lause, mis polnud juhuslikult pillatud, vaid öeldud üsna sügava sisemise veendumusega, plahvatusohtlikule ajale.

Skandaal algas juba mitu nädalat tagasi. Õige hoo sai see sisse 9. mail, kui europarlamendi liige Yana Toom ning riigikogu liikmed Olga Ivanova ja Oudekki Loone tegid oma kuulsad avaldused. Peaminister Jüri Ratase käsi parlamendiliikmeteni ei küüni, ministri sai aga kiiresti kui kutsika ninapidi oma loiku suruda. Seda enam, et küllap oli Ratast teavitatud, et neljapäeval langeb Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu. Ratasel oli ka vaja näidata, et kontrollib erakonda, mitte et venekeelsed riigikogu liikmed kontrollivad teda.

Kui reformierakondlane ütleks, et Eesti ei peaks kuuluma NATOsse, ei paneks seda keegi tähelegi, aga kuna keskerakondlased on korduvalt ja korduvalt visanud kinda eestikeelse valija turvatundele, siis omandab iga sõna hoopis suurema kaalu. Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross ütles üleeile Postimehe veebis taas seda, mis niigi teada: keskerakondlaste väljaütlemised on äravahetamiseni sarnased ühiskonna nõrgendamisele suunatud hübriidsõja narratiiviga. Venemaalt suunatud meile vaenuliku narratiiviga.

Ega Haapsalu venekeelsed valijad ei nõudnud Korbilt NATOst lahkumist. Korb tuli seda mõtet neile pakkuma, olles ise selles veendunud ja arvates, et nii meeldib valijatele.

Kohalikel valimistel läheb inimestele korda toimetulek. Linnapea isik on tähtis. Samuti kommunaalmured, nagu see, et veteranide komitee võiks ükskord saada paremad ruumid. Või kui keegi arvab, et veteranide komitee on mingi riigikukutajate taimelava, siis ta eksib. See on rohkem nagu pensionäride klubi. Tõsi, iga sellist klubi ei külasta vähemalt kord aastas Vene saatkonna sekretär. Aga ma usun, et Haapsalu venekeelsed valijad armastavad oma kodulinna ja kodumaad. Kohtudes tähtsa poliitikuga, ootavad nad, nagu me kõik, uudiseid pealinnast, ideid, julgustust ja eeskuju. Korb pole esimene tipp-poliitik, kes sellisel kohtumisõhtul pakub hoopis enesekiitust ja petlikke lubadusi ning seisukohti, millel pole valitsuse ametliku poliitikaga vähimatki pistmist.

NATOsse või Euroopa Liitu kuulumine on Eestis julgeoleku, elu ja surma küsimus. Sõna- ja arvamusvabadusele see kasuks ei tule, aga nii üks kui ka teine pole nagunii absoluutsed. Keskerakond võitleb visalt Kremli-meelse partei kuvandi vastu. Korb andis sellele imagole ainult hoogu juurde. Kui Korb nüüd selgitaks oma arusaamu, võiks sellest kujuneda huvitav debatt.