Urmas Paet

FOTO: Peeter Langovits

Mihhail Korb ütles välja selle, mida tahtis kuulda suur osa Keskerakonna valijatest ning näitas veel kord, et tema erakond on jätkuvalt Kremliga seotud koostööleppe pantvang, kirjutab Europarlamendi liige Urmas Paet.

Mihhail Korb sunniti valitsusest kiiresti lahkuma, sest muidu oleks Keskerakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide valitsuskoalitsioon lagunenud. See näitab, kui olulisel teemal Korb libastus.Või kas libastus? Vormiliselt küll, kuid sisuliselt ilmselt mitte ning see näitab probleemi tegelikku ulatust.

Soov saada tagasi teiste Euroopa riikide juurde ehk Euroopa Liitu ja NATOsse oli Eesti eesmärk sisuliselt iseseisvuse taastamisest alates. 2004. aastal see õnnestus ning nii on viimased 13 aastat Eesti liikmesus nendes organisatsioonides olnud meie julgeoleku ja ka heaolu kasvu peamine tagatis.

Eesti on NATO liikmena olnud aktiivne, teades, kui palju poliitilist ja praktilist tuge me Venemaa naabruse tõttu teistelt NATO riikidelt vajame. Eesti on palju jõudu panustanud Afganistani-missiooni, küberkaitsesse ja paljudesse teistesse NATO tegevustesse, täitnud juba aastaid 2 protsendi SKT eelarve-eesmärki.

Kõik selleks, et oleksime teistele NATO liitlastele usaldusväärne partner, kes ainult ei oota abi, vaid jõudu mööda ja rohkemgi panustab ka ise.

Miks ma ütlesin, et Korb siiski tema seisukohast võttes sisuliselt ei libastunud, kui tunnistas, et ta ei arva, et Eesti peaks NATOs olema? Aga seetõttu, et ilmselt libises tal üle huulte see, kuidas ta tegelikult Eesti NATOsse kuulumise kohta mõtleb ning mida Nõukogude armee veteranidest auditoorium eeldatavalt kuulda soovis.

Ja täpselt samuti mõtleb veel palju nende mõttekaaslasi. Korbi õnnetuseks juhtus ta olema minister valitsuses, mis sai tekkida, kui Keskerakond kinnitas, et ei asu Eesti välis- ja julgeolekupoliitilist järjepidevust ja selle aluseid muutma. Seetõttu teenis tema avameelsushoog marulise reaktsiooni.

Keerulisem küsimus on see, kui paljud tänase valitsuse juhtpartei Keskerakonna valijatest ja liikmetest tegelikult ka sisuliselt Korbi öeldut toetavad. Ehk ei pea vajalikuks Eesti kuulumist NATOsse, vaid pigem vastupidi.

Neid inimesi, kes Korbi öeldut jagavad, on Keskerakonna ehk praeguse valitsuse toetajate seas päris palju. Ja see on ka põhjus, mis ei võimalda Keskerakonna praegustel juhtidel lahti öelda lepingust Ühtse Venemaaga. Need asjad on omavahel seotud.

Praeguse valitsuse välis- ja julgeolekupoliitiline risk ON see, et koalitsioonierakonnad on küll deklareerinud välis- ja julgeolekupoliitika aluste püsimist, kuid samas oluline osa Keskerakonna valijatest neis kahtleb või soovib nende muutmist. Nagu me värskelt ka Mihhail Korbi otse väljaöelduna taas tõena kuulda saime. See on reaalsus, mida saab muuta Keskerakond ise. Selleks on vaja selgitada ja veel kord selgitada oma valijatele, miks senised välis- ja julgeolekupoliitilised valikud on vajalikud.

See on esmapilgul ebapopulaarne, sest osa valijaid võib erakonna toetamisest loobuda. Seetõttu ongi Keskerakond seni eelistanud neid teemasid kas vältida või rääkida eestikeelsele auditooriumile ühte ja venekeelsele teist. Ratas püüab oma ütlemistega hoida eestikeelset valijat ning Toom, Loone, Korb jt räägivad seda, mida suurem osa venekeelsest valijast eelistab kuulda.

See ei saa aga lõpmatuseni nii kesta, eriti kui käes on peaministrikoht ja valitsust vaja juhtida. Korbi juhtum näitas ehedalt, et olulistes välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes on Eestis pealispinna all ikka veel erimeelsused ning ainult juhtivad erakonnad saavad aidata samm-sammult kaasa nende erinevuste vähendamisele, lõpetades eri kuulajatele erinevate sõnumite saatmise.

Milline on aga Korbi juhtumi välispoliitiline resonants. Kontekst on see, et Venemaa sekkub paljude Euroopa riikide siseellu ja proovib mõjutada siinset poliitikat talle sobivas suunas. Vene suur eesmärk on Euroopa Liidu ja NATO nõrgestamine ning soovitavalt lagundamine.

Seetõttu on Venemaa rahul Brexitiga, panustas Le Penile Prantsuse presidendivalimistel, ajab asju Itaalia Viie Tärni liikumisega ja toetab ka kõikjal mujal neid poliitilisi arenguid, mis on suunatud Euroopa ja läänemaailma koostöö lõhkumisele. Eesti pole erand.

Teine oluline kontekstielement on see, et Euroopa julgeolek on hapram kui mõned aastad tagasi. Seda nii terrorirünnakute, Venemaa agressiivsuse, laiema Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ebastabiilsuse ja paljude muude kehvade arengute tõttu. Seetõttu on NATO roll ja seesmine koostöö äärmiselt oluline. Manchesteri terrorirünnaku otsese kajana otsustas NATO hüppeliselt suurendada panust terrorismivastasesse võitlusesse.

Ja kui selles kontekstis paneb Eesti valitsuse minister NATOsse kuulumise vajalikkuse küsimärgi alla, siis seda pehmelt öeldes ei mõisteta.

Niigi on praegusel valitsusel olnud just Venemaa Euroopa-suunalist vaenamist arvestades tegemist sellega, et selgitada, et Eesti välispoliitiline suund ei muutu, olgugi et peaministripartei hoiab praegusel lääne ja Venemaa pingeliste suhete ajal kramplikult kinni lepingust Putini Ühtse Venemaaga.

Sellele lisanduvad peaministripartei tähtsa liikme korduvad visiidid Süüriasse Assadi juurde ning nüüd ministri väljaütlemine, mis seab kahtluse alla Eesti NATOsse kuulumise vajalikkuse.

Selle kõige peale väljendatakse meie sõprade poolt aeg-ajalt hämmeldust - arvasime, et Eesti tõesti soovib liitlastelt igakülgset tuge, arvestades keerulisi aegu suhetes Venemaaga, aga nüüd ilmneb, et on hoopis lepe Ühtse Venemaaga. Sellest ei saada lihtsalt aru. Kahjuks lisab ka Korbi NATO-lause sellele pinnasele mittevajalikku kõhklust.

Välis- ja julgeolekupoliitikas on usaldus liitlaste vahel kõige olulisem kapital ja seda eriti Eesti-sugusel riigil oma asukoha ja suuruse tõttu. Seda kapitali ei tohi lasta murendada ning see peab olema iga valitsuse esmane ülesanne. Meie inimeste julgeoleku tagamine on Eesti riigi peaeesmärk ning seda saame teha ainult koos liitlastega. Paremaid liitlasi kui teised riigid NATOs ja Euroopa Liidus pole meil kuskilt võtta. Ajaloost tuleb õppida.