:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Kui Edgar Savisaar veel valitses Keskerakonda, oli parteis kõigile arusaadav dualistlik arvamuste käsitlus – oli Savisaare arvamus ja vale arvamus. Esimene neist oli tõene. Nüüd, tõejärgsuse ajastul on aga kõik pahupidi pööratud, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.
Ega arvamuste paljusus pole patt, kuid kui ühe ja sama asja kohta ja erinevatele auditooriumitele pakutakse elust erinevaid versioone ning partei esimehest peaminister Jüri Ratas peksab ümmargust segast, siis on jällegi käes päevad, mis ajavad segadusse (teate ju seda totaka pealkirjaga filmi).
Keskerakonna tõeotsingud aktiviseeruvad eriliselt üheksandal mail. Nii kui hommikul silmad lahti teha, saab kohe selgeks, et maailm pole enam eilne. Kes tõttab punaste nelkide järele, kes passib endale Vene frentši sarnast rohelist palitut selga, kes haaravad fotokaamerad ja mikrofonid ning kõik nad tõttavad pronksist ebajumalat kummardama.
Oudekki Loone püüab lolli järjekindlusega ajaloolastele selgeks teha, kes ikkagi olid suures sõjas kõige õigemad sõjamehed. Eerik Niiles Kross andis koolist puudujaile ometi järjekordse ajaloo tunni, kuid Loone ajab ikka oma joru. Ajaloolane David Vseviov leidis, et Loone sõjaalased uuringud teadusele midagi uut ei andnud, kuid mõnel uurijal õnnestus täiendada Loone teadmisi tema enda suguvõsa saatusest sõjaga seoses. Niigi palju tolku.
Teise maailmasõja jätkulahingutele panid punkti Loone koos riigikogulase Olga Ivanova ja europarlamentääri Yana Toomiga, kui «kolm õde» läksid isegi nii julgeks, et saatsid kirja «Türgi sultanile» endale, kus must-valgel – keskerakond ei kuulu Jüri Ratasele. Selline jultunud arvamuste paljusus tegi Ratase leeri närviliseks ja kus miskit plahvatusohtlikku, seal Jaanus Karilaid platsis. Tema pani omakorda Toomi paika, et kui ta jätkab erakonna lõhestamist, siis pikka pidu pole ja edasi minnakse temata.
/nginx/o/2017/05/25/6706179t1h7e7f.jpg)
Kui Toomi selja taga peaks sulguma kodupartei uks, võib avaneda teine, mille taga vana sõber Süüria diktaator Bashar al-Assad. Ja kui ka see uks ükskord kinni lüüakse, on Toomil siiski varuks veel üks õlekõrs. Kuna ta polnud rahul, et ükski venelane ega hallipassiomanik pole parimaks eesti emaks tunnistatud, siis järgmisel aastal on ta ilmselt valmis ise kandideerima.
Ühel varahommikul, kui Pika Hermanni torni oli parajasti Eesti lipp heisatud, tuli peaminister Jüri Ratas Toompea rõdul välja ootamatusega, kiites iseennast ja keskerakonda 16 aasta jooksul tehtud hea töö eest Tallinna valitsemisel. Valijaile oli vaja teada anda, et lisaks vabariigile valitseb Ratas Keskerakonnaga ka vabariigi pealinna. Rõdukampaania puändina nimetas Ratas Tallinna linnapea kandidaadiks Vana Toomase enda.
Vanaks Toomaks ristis Ratas praeguse Tallinna linnapea kohusetäitja Taavi Aasa. Nagu Aas lausus, otsustas ta varjuteatrist väljuda ja astuda otse lavale (ise ta sõnas: varjust välja!). Niisiis, nüüd ei peaks linnavalitsuses toimuma midagi varjatult, Savisaare varju enam pole ja kõik saab avalikkuse ette toodud. Jääme ootama.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/25/6706381t1hc9b4.jpg)
Avalikkus ootas tegelikult kas Mailis Repsi või Mihhail Kõlvarti nimetamist Keskerakonna linnapea kandidaadiks. Kuna Repsil on kiire iibeprobleemide lahendamisel ja Kõlvartil seisab ees määratu töö laulupeo repertuaari tõlkimisega vene keelde (või oli see vastupidi?), siis võib Ratase linnapea kandidaadi valikust aru saada.
Mis puutub Aasa eelmistel valimistel saadud 227 häält, siis siin tuleb arvestada, et tookord ei mahtunud tema reklaamplakatid Savisaare omade kõrvale ära. Teisalt tuleb tunnistada, et Aas võiks isegi linna tööd juhtida, kui arvesse võtta arenenud demokraatiate standardid, mille kohaselt linnapeaks on poliitik (meie mõistes volikogu esimees) ja linna tööd juhib linna direktor, kes on ametnik ja täidab poliitikute, mitte enda poolt antud ülesandeid.
Meie maal ei ole aga ikka veel aru saadud, et ametnikud ei kandideeri valimistel ega mängi poliitikuid vaid teevad rasket päevatööd. Nii rivistuvad valimistele n-ö linnapeadele lisaks kõik abilinnapead Kõlvartid, Sarapuud ja Martinsonid ning ka madalama astme kantseliitlased, et asuda poliitiliselt linna prügi, transpordi ja sotsiaaltööga tegelema.
Ei ole vaja meenutadagi, et prügi on põhjustanud arvukaid maffiasõdasid. Ise olen kogenud, et kui Itaalias otsustasid munitsipaalvõimud prügimajandusega ise tegelema hakata, muutus kogu riik suureks prügimäeks. Selline oht varitseb ka meie pealinna.
Keskerakonna aastate pikkune ainuvalitsemine Tallinnas on linnavõimu ja äri omavahel nii sassi ajanud, et abilinnapea Arvo Sarapuu ei saanud asjast üldse aru, kui ajakirjanikud uurisid, kas ta ikka on prügimaffia juht või mitte. Igatahes andis Sarapuu pressikonverentsil meeldejääva kehakeele kursuse – kätega vehkides otsis kord ühest taskust, kord teisest, et kummas ikkagi on tema raha ja kummas linna oma.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/25/6706281t1h725d.jpg)
Ega ausalt öeldes selgust saanudki ja kui prokurörid konkreetset kaebust ei saa, siis jääbki nii. Ma siis teen kaebuse – pöörake Sarapuu taskud pahupidi ja küll siis selgub, kummas taskus on maksumaksjate raha.
Keskerakond läheb ajalukku sellega, et püüdis kogu oma programmi kehtestada üle-eestiliselt täitmiseks üheainsa superkolmapäeva öösel. Riigikogu ööistung osutus tegelikkuses mustaks kolmapäevaks, kuna valitsuspartner Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) hakkas oma uue juhi Helir-Valdor Seederi eestvedamisel põtkima.
Kogenud poliitik Seeder kuulis ettevõtjate hammaste kriginat ja seepeale hakkas ka ühist valitsusvankrit vedav ratas krigisema. Ärimeestelt tuli selge sõnum – kui IRL tahab ka järgmises parlamendi koosseisus osaleda, tuleb rahandusministri Sven Sesteri pakutud maksukobarad unustada. Ja Seederile tuligi meelde, mispärast sellise kummalise koalitsiooniga üldse liituti – et keskerakond ei saaks oma programmilisi lollusi ellu viia.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/18/6676909t1h1dee.jpg)
Ometi nüüdseks paistab, et koalitsiooni mesinädalad on möödas ja Tsahkna-Ossinovski reformarite seljataga sobitatud salaprotokolli ähvardab õigustühiseks kuulutamine. Ei päästa seda ka Seeder. Ametist lahkuva keskerakondlasest riigihaldusministri Korbi seisukoht, et riiki on parem hallata ilma NATOta lööb sellele valitsusele hingekella. Vähemalt hea, et neljapäeval osales NATO tippkohtumisel Ratas, mitte Korb, kuna vastasel juhul oleks lauale löödud alliansist väljaastumise avaldus.
PS. Üheksanda mai närvesöövale olukorrale on siiski üks lahendus olemas. Kui me oleme juba ühe totaklusega leppinud ja tegeleme kaks korda aastas kella keeramisega, miks ei võiks siis üle minna ka kalendri keeramisele. Läheksime õige kaheksandalt mailt kohe üle kümnendale maile. Mis me selle Nõukogude armee paraadi päevaga ikka peale hakkame.
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)