Eile lõppenud teatrikuud kroonis pühapäeval Eesti Draamateatris preemiate ja tunnustuse jagamine 2010. aasta parimatele teatritegijatele. Ei kadesta žüriid, mille liikmed pidid auhinnavääriliste lavastuste ja näitlejatööde väljasõelumiseks kümneid õhtuid teatris veetma.
Nii palju teatris käia ei jõua tädi Maali või onu Juhan kogu elu jooksul. Eesti praegune teatripilt on nii repertuaari- kui ka projektiteatrite poolest külluslik. Seda tõdes ka Postimehele intervjuu andnud (29.03) Teater.Muusika.Kino peatoimetaja ja sõnalavastuste žürii liige Madis Kolk.
Aastale andis näo ootuspäraselt NO99 «Ühtse Eesti suurkogu» lavastus. See oli mitmes mõttes piiriületus. Kõigepealt oli see poliitika teatraliseerimine, Eestit ohustava demokraatia kriisi groteskne läbivalgustamine.
Aga samas oli see brechtilik poliitiline teater – lavastusse kaasatud publiku vahetu ja otsesõnu kõnetamine. Kui aastate pärast vaadata «Ühtse Eesti suurkogu» DVD-lt, on raske vahet teha, kas tõepoolest taheti asutada Eestis uut populistlikku massiparteid, mis leidis jäädvustamist à la Leni Riefenstahl, või naeruvääristati seda tüüpi poliitikategemist.
On põhjust arvata, et NO99 suurprojekt mõjus omamoodi vaktsiinina, sest neli aastat tagasi pööraseid tuure üles võtnud juhtiverakondade valimiskampaaniad jäid seekord sordiini alla. Nii üks kui teine seletas seda masuga, aga tahaks loota, et poliitikasse naasevad ka häbi-ja väärikustunne, millele NO99 ju oma viimaste teatriprojektidega on üles kutsunud.
Piiriületusteks olid kahtlemata ka preemia pälvinud Urmas Lennuki lavastus «Vargamäe varjus» Albus Vargamäe rehealuses ja Anu Lambi «Keskööpäike» Tallinna Linnateatris. Esimene esitas intiimse variatsiooni A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» loost, teine pakkus topeltmüstifikatsiooni Fr. Tuglase «Arthur Valdesest», milles mänginud Helene Vannari pälvis parima naiskõrvalosa auhinna.
Kuid asi pole ainult selles, et kirjandusliku teksti piirid lõhutakse, tekst muudetakse mänguvahendiks, vaid piiriületused leiavad aset ühes ja samas lavastuses ühest mängutehnikast teise. Eesti teatriharidus peab olema hea, kui uued näitlejapõlvkonnad seesuguseks liikuvuseks valmis on.
Teatrikuud jääb lõpetama ka teatriliidu pöördumine kultuuriministeeriumi poole ettepanekuga tõsta riigieelarveliste toetuste kaudu näitlejate palga alammäära Eesti keskmiseni. Äkki läheb õnneks, teades uue kultuuriministri teatrilembust. Ent haridus- ja kultuuritöötajate palgatõus on juba kogu Eesti teema. See on kultuurikestvuse tagatiste küsimus.