Jüri Saar: lääs vajab islamiterroristide vastu hädasti uusi strateegiaid

Jüri Saar. Foto: Erakogu

Me peame keerulist maailma ja selle toimimist tegema enda jaoks hõlmatavamaks ehk lihtsamaks. Seda on tabavalt väljendanud Niklas Luhmann oma süsteemiteoorias: «Süsteem on defineeritud kui piiriala subjekti sisemuse ja ümbruse vahel, eraldades end lõpmatult keerulisest või kaootilisest välisilmast.»

Süsteemi sisemus on nõnda vähendatud komplekssuse piirkond: süsteemisisene kommunikatsioon toimub selektiivselt, valides välja üksnes piiratud hulga kogu informatsioonist, mis on saadaval väljaspool süsteemi. Seda protsessi võib nimetada komplekssuse, keerukuse vähendamiseks.[1]

Õigus kui süsteem ei pea püüdma luua eeskirju, reegleid iga elujuhtumi jaoks, mis kõik on teatavas mõttes originaalsed, kordumatud. Kuna õigussüsteemi üldine eesmärk on maailma komplekssust vähendada, luuakse õigusnormid teatavate tüüpjuhtumite jaoks. (Kriminaal)õiguses sõelutakse tohutust inimkäitumusliku variatiivsuse hulgast välja need käitumisviisid, millele reageeritakse kriminaalsanktsioonidega. Praktiline eesmärk pole rikkumiste täielikult kaotada, vaid hoida need optimaalsel tasemel ja neile reageerida. Optimaalsest tasemest ühele poole jääb Durkheimi järgi anoomia (normipuudulikkus, reeglite kadu) ja teisele ühiskonna arengu seiskumine, stagnatsioon.[2]

Luhmann nimetas seda terviklikku protsessi, mille käigus eristatakse n-ö teatavaid juhtumid, millele reageeritakse, autopoiesis’eks (eneseloomeks). Eneseloomisvõimelisteks (saksa keeles autopoietisch) võib pidada süsteeme, mis koosnevad elementidest, mida luuakse ja taasluuakse nendestsamadest elementidest.[3] Ehk nii taastoodetakse kindlat sotsiaalse sidususe viisi, kultuurilist keskkonda, mida võib soovi korral nimetada ka sotsiaalseks fraktaalsuseks. Tegemist on teatavate enesesarnasuse variatsioonide pideva ülekordamisega, mis on iseloomulik kõigele looduses ja ka ühiskonnas toimuvale. Elusale, arenevale on iseloomulik sedalaadi «karedus».[4] Õiguskorra rikkumine on omamoodi kütus õiguskorda kaitsvatele institutsioonidele, mis toimides moodustavad olulise osa riigist. Muuseas, just seetõttu oli Eesti riiki pärast pronkssõduri intsidenti ja sellele reageerimist 2007. aastal tunduvalt rohkem olemas kui enne seda.

Lisaks reageerimist nõudvate sündmuste fikseerimisele on tähtis reageerimisviis ehk vastus küsimusele «kuidas». Näiteks läänemaailmas on kombeks pidada inimelu kõige kõrgemaks väärtuseks, mistõttu isikuvastased kuriteod ja eriti sellised, mis lõppevad ohvri surmaga, on kõige rangemalt karistatavad kuriteod üldse. Ja sellest tulenevalt saavad ennast arenenud läänemaailma riikide hulka kuuluvaks lugeda ainult sellised riigid, kus inimelu tõepoolest kõrgelt väärtustatakse. Seda ka riigi poolt, igas olukorras ja tingimusteta. 

1990. aastate alguses oli meil valikukoht, kas jätkata samas suunas sealt, kus Nõukogude Liit pooleli jäi, või minna teist teed. Eesti, soovides olla iseseisev Euroopa Liitu kuuluv riik, pidi ühe esimese vältimatu sammuna likvideerima surmanuhtluse kui karistuse. 1991. aastal kehtestati moratoorium kohtuotsuste täideviimise suhtes ja 1998 kaotati surmanuhtlus karistusena. Riik, mis peab inimelu kõige pühamaks ja kõrgemaks väärtuseks, ei saanud endale enam lubada kurjategijate hukkamist. Riik, deklareerides inimelu pühadust, ei saa samal ajal seda pühadust eesmärgipäraselt hävitada. Vaatamata sellele, et vägivaldse kuritegevuse näitajad Eestis olid veel sel ajal laes.

Eesti ühiskonna ja kuritegevuse muutumise kõige parem näide ongi tahtlike tapmiste taseme järjepidev vähenemine alates 1990. aastate keskpaigast. Mäletan, et kunagi avaldasin kolleegide ringis tagasihoidlikku lootust oma silmaga näha seda aega, mil Eestis pannakse aastas toime alla saja tapmise aastas. Kuna tol ajal oli vastav arv 365, tundus selline soov vägagi lennukas. Kuid praegu on see näitaja Eestis juba alla 50 aastas. 2016. aastal registreeriti Eestis 35 tapmist ja üheksa mõrva (sh 11 tapmiskatset ja kolm mõrvakatset) – kokku 44 kuritegu, milles hukkus 30 inimest. Vastav näitaja 3,34 tapmist 100 000 elaniku kohta näeb juba Lääne Euroopa riikidega võrreldes päris hea välja.[5] Oleme autopoiesis’ega ehk eneseloomega siiani päris hästi hakkama saanud.

Elu oleks aga liiga lihtne, kui nii meie kuritegevuse kui ka kuritegevuse kontrolli näitajad muudkui ligineksid läänemaailmas tavapärastele ja asjad ongi korras. Nagu kõik siin maailmas, nii muutub ka kuritegevus kui sotsiaalne nähtus, nagu näeme tänapäeva Euroopas. Kui väga lühidalt olukord kokku võtta, siis oleme silmitsi uut laadi sotsiaalselt hälbivate nähtustega, mida kontrollida samamoodi, nagu kontrollitakse siiani läänemaailmas kuritegevust ja muud hälbekäitumist, on järjest keerulisem. Keskne probleem on, kuidas reageerida efektiivselt nendele uut laadi probleemidele ilma oma väärtusi täielikult hülgamata.

Kõige silmahakkavam neist anomaaliatest on islami fundamentalistlik terrorism. Tavapärane läänemaine lähenemine pidas fundamentaliste-terroriste «suure religiooni väikeseks vähemuseks», kelletaolisi võib leida kõigi religioonide äärealadel. Paraku on see ainult pool tõde, sest islami baasidee on džihaad ehk ususõda, mille eesmärk on ülemaailmse Allahi seaduste järgi toimiva kalifaadi loomine. Kogu maailm jaguneb seetõttu rahu kojaks ja sõja kojaks, mille vahel ei saa kunagi olla lõplikku leppimist ja kooseksistentsi. Võimalik on ainult ajutine vaherahu. See on väga sarnane marksistide-leninistide igavese võitluse ideega kuni võiduka lõpuni.

Ususõda toimub kolmel viisil (enda sisemuses, sõna ja muude tegude abil ja relvaga) ja see on iga normaalse muslimi religioosne kohustus. Terrorist on muslim, kes peab ususõda omal viisil, ja ülejäänud muslimid võivad küll mõista hukka selle sõja (terroristlikud) meetodid, kuid mitte kunagi džihaadi pidamist kui sellist. See on võrreldav olukorraga, kui sakslased oleksid mõistnud hukka natside kasutatud meetodid, kuid pidanud natside üritust põhimõtteliselt õigeks. Läänemaailmal on seda tõika raske tunnistada.

Terrorism on islamis just seetõttu väga pikaajaline traditsioon, mis ulatub islami tekkimisest kuni tänasesse päeva välja. Teadaolevalt esimesed islami terroristid olid assassiinid[6], kes tegutsesid juba esimesel aastatuhandel. Rida jätkub kuni Muslimi Vennaskonna, Palestiina partisanide, Al-Quaida, ISISe (Daeshini) välja. Islami ja terrorismi seotus läbi pika ajaloo on vägagi selge ja lihtsalt jälgitav.[7] Väide, et islami terrorismi peamised ohvrid on muslimid ise, ei ole argumendina tõsiselt võetav ja paigutub seesuguste arusaamade hulka nagu «stalinismi peamised ohvrid olid venelased».

Teine ja esimesega seotud uut tüüpi hälbekäitumine on massiline illegaalne piiriületus, mis algas Euroopas 2015. aastal. Sel aastal saabus suhteliselt lühikese aja jooksul Euroopasse esimest korda hinnanguliselt umbes miljon illegaalset põgenikku. Juhtus see, et sajad tuhanded inimesed tulid ebaseaduslikult üle välispiiri, ilma et neid oleks kontrollitud või tehtud nõutavaid kandeid riikide kontrollsüsteemidesse. Niisugune läänemaine vabadus nagu inimeste vaba liikumine Euroopa Liidu sees muutus sellega iseenese karikatuuriks. Euroopasse tulnud on nüüd siin, kuid jäävad riigivõimudele tabamatuks, kogu nende elu alates elatusvahendite hankimisest ja lõpetades muude vajaduste rahuldamisega kulgeb eemal tavapärastest legaalsetest viisidest. Läänemaine hoolitsus inimelu, sh sõjapõgenike eest, seksuaalvähemuste ja laste kui nõrkade vähemusgruppide kaitse muutub nõnda millekski hoopis muuks.

Ent mis siis, kui on nii, et need (fundamentalistlik terrorism ja massiline illegaalne piiriületus) polegi eraldiseisvad nähtused, vaid moodustavad kaks fragmenti mingist hoopis üldisemast protsessist? Massilist illegaalset piiriületust pole keeruline käsitleda ususõja kontekstis. Rein Taagepera on sellist nähtust ajaloos nimetanud viletsuserelvaks, mida ka Venemaa valitsejad on traditsiooniliselt oma naabrite vastu rakendanud.[8] Senine domineeriv lähenemine on, et kõige suuremat ohtu kujutavad endast rahumeelsete põgenike hulka peitunud, varjunud terroristid. Kuid see on ainult pool tõde, sest iga vaenlase territooriumile tulnud muslim peab jätkama Allahi tahte elluviimist kõigi talle kättesaadavate vahenditega. Iga muslimit käsitletakse võitlejana, alates palju lapsi sünnitavast emast, lõpetades sihtriigi sotsiaalsüsteemi kurnava töötu või üha uutesse kohtuastmetesse kaebusi esitava varjupaigataotlejaga.

Läänemaailm näeb terroristis isikut, kes sattus mingitel asjaoludel spetsiifilisele arengurajale (nt kas halbade kaaslaste mõjul, viletsa integratsioonipoliitika tõttu, hingelise kriisi olukorras, igavusest, uudishimust, rumalusest), kust tuleb välja isikuna, kes paneb toime terroristliku akti. Kriminoloogias käibele võetud radikaliseerumise mõiste on analoogia «kriminaalse eluviisiga kokkukasvamisest» kui nähtusest, mis kirjeldab kriminaalset karjääri kui protsessi, mille käigus muutuvad samm-sammult nii inimese teod kui ka väärtushoiakud järjest õigusvastasemaks. Alguses paneb ta toime kergemaid üleastumisi, seejärel järjest raskemaid, kuni ongi välja kujunenud karjäärikurjategija. Lääs üritab jõuda järeldusele, kas radikaliseerumise korral on tegemist mingit laadi psühhopatoloogilise arenguga, millele viitab hoolimatus mitte üksnes teiste, vaid ka enda elu suhtes, või on see mingi riuklik sõjapidamise viis, mässu vorm või hoopis kuritegevuse liik.

Paraku pole radikaliseerumist kui protsessi võimalik islami mõistesüsteemi panna, sest islami arusaamade järgi otsustab selliseid asju Allah, mitte inimene. Kui Allah pidas vajalikuks ühele muslimile anda terroristi rolli, siis ei temal endal ega ka teistel pole õigust selle kohta midagi arvata. Tema kohus on Allahi tahe ellu viia ja seda tehes kõigile kuulutada: «Allah on suur!» (Allahu akbar!) Vastavalt kõige kõrgemale tahtele saab iga muslim kaasa aidata püha eesmärgi saavutamisele ja suure Allahi tahte kõrval on kõik inimesed koos oma väikeste tahtmiste ja soovidega väikesed. Kui Allah ei taha, et terrorist niimoodi käitub, siis Allah ta ka peatab. Läänelikule, ratsionaalsele ja inimese vaba tahet tunnistava maailmapildile on sedalaadi arutlused ilmselgelt vastuvõetamatud ja ebaloogilised.

Nii paigutuvad meid kimbutavad uut laadi sotsiaalsed hälbed mingisse teist laadi sotsiaal-kultuurilisse konteksti, mingisse mentaalsesse sahtlisse, mida läänel siiani puudub. Fundamentalistlik terrorism oleks nagu kuritegevuse, sõjapidamise ja psüühilise patoloogia segu, hübriidne nähtus, millega läänemaailmas midagi mõistlikku peale ei osata hakata. Läänelikus, eeskätt positivistlikus mõtlemises on üleminekuvormid sotsiaalsest kõrvalekaldest normaalsusse tekitanud alati kõige suuremaid küsitavusi ja probleeme. Näiteks poliitilised kurjategijad kriminaalõiguses, partisanid militaarsfääris ja psühhopaadid psühhiaatrias. Nüüd põrkame aga kokku nähtustega, mis paiknevad tervete klasside üleminekualadel ning on toonud kaasa tõelise hermeneutilise segaduse.

Kui suureks väärtuskonflikt tegelikult on paisunud, näeme muuhulgas, tuletades meelde Ameerikas paari aastakümne vanust nulltolerantsi kui avaliku korra tagamise strateegiat.[9] Milline peaks olema tänapäeva Euroopas nulltolerants ja katkised aknad, mis igal juhul tuleb kiiresti ära parandada? Ei tea, kas Prantsusmaal enam keegi üldse loeb kokku kõiki neid süüdatud autosid, et need üldse kajastuksid selle riigi kriminaalstatistikas. Või kas ja kuidas jõudis Saksamaa kriminaalstatistikasse naiste massiahistamine Kölnis ja Hamburgis uusaastaööl?

Muuseas on tavaline, et kui normide rikkumine muutub teatavast piirist sagedasemaks, keeldub kriminaal-justiitssüsteem ja sellest tulenevalt kriminaalstatistika funktsioneerimast ja neid sündmusi fikseerimast. Oleme suurel määral liginenud anoomia, normipuudulikkuse piirile, millest edasi terendab nähtus nimega schismogenesis, mis tähendab lõhet ja lahknemist varem terviklikus sotsiaalses ja kognitiivses struktuuris.[10] Juba 1930. aastatel hakati uurima võimalusi sedalaadi nähtust sihipäraselt esile kutsuda. Schismogenesis’e kui siseteguri mõjul toimuvad sootsiumi lagunemised on asümmeetrilised ehk toimuvad ootamatult, sellise silmanähtava fookustatud jõu puudumise olukorras, millel oleks välist potentsiaali kutsuda esile kardinaalseid muutusi. Tasub märgata, et schismogenesis on oma olemuselt vastassuunaline protsess autopoiesis’ega.

Lääs vajab hädasti täiesti uusi strateegiaid ja ideid uut laadi hälbimustega toimetulekuks. Varasemad kontrollistrateegiad on demonstreerinud oma sobimatust uude olukorda. Laske inimestel elada, laske neil omavahel tülitseda ja seejärel ära leppida, nii on kõige parem ja riik ei peaks üldse enamasti sekkuma. Muidugi võib õpetada kirjaoskamatutele muslimitele mitmekesise seksuaalelu aluseid või ühistantsida protestiks paljude hukkunutega terroriakti vastu, kuid selline reageerimine pole tõsiseltvõetav. Ega aita ilmselt vähimalgi määral ära hoida tulevasi terroritegusid. Kogukond pole imeravim kõigi inimhädade vastu. Tänapäeva Euroopas on ühiskonnast isoleerunud kogukondadest endast saanud probleem, mis vajab lahendamist, mitte koht, kustkaudu tekkinud olukorrast väljapääsu otsida. Mis saab siis, kui üks (usu)kogukond satub teise kogukonnaga vaenulikesse suhetesse, kuni sõjaseisukorrani välja? Siis ongi käes seesama kõigi sõda kõigi vastu (bellum ommium contra omnes), millest omal ajal rääkis Hobbes ning millest vaid riik kui Leviaatan välja suudab aidata.

Lääne enda lähenemises sedalaadi nähtustele oli pikka aega eitamisfaas – neid nähtusi ei ole lihtsalt seetõttu, kuna neid ei saa olemas olla. Võttis hulga aega, kui hakati rääkima islami fundamentalistlikust terrorismist kui ka käänemaailmas reaalselt ja regulaarselt esinevast nähtusest. Seda tehti esialgu esmalt veel poliitkorrektses kastmes, kus kõrvuti islami äärmuslusega käsitleti vähemalt sama ohtlikuna paremäärmuslikku vägivalda. Veel eelmine terrorismi aruanne Ameerika presidendile just niiviisi terrorismi teemat käsitleski. Uus, 2016. aasta aruanne on juba hoopis teistsugune.[11] Ka selles on jõutud arusaamale, et abi saab tulla ainult tugevalt riigilt, mille pidev üha õhemaks lihvimine on selleks korraks ilmselt lõppenud.

Uut laadi sootsiumi korrastatust ohustavad nähtused vajavad hädasti uut lähenemist ja spetsialiste, kuid artikli alguses ära toodud üldskeem sotsiaalsete süsteemide käsitlemise kohta ei muutu. Jääme ikka kogu lõpmatust hulgast käitumisaktidest välja sõeluma neid, millele peame oluliseks ja vajalikuks kindlal viisil reageerida. Ja loome nii sotsiaalset keskkonda, mida loeme elamisväärseks ja normaalseks, just sellisena, kus meile meeldib elada.  

Autor on Tartu Ülikooli kriminoloogia professor. Ta on ka Eesti Vabaerakonna liige.

---

[1] Niklas Luhmann. Soziale Systeme. Grundriß einer allgemeinen Theorie. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1991, lk 35–46.

[2] Emile Durkheim. Rules for the distinction of the normal from the pathological. — Rules of Sociological Method. Eighth ed. Glencoe: Illinois, 1950/1901, pp. 65–73.

[3] Niklas Luhmann. Die Autopoiesis des Bewusstseins. Soziale Welt 36. Jahrg., 1985, H. 4, pp. 402–446. 

[4] Benoit B. Mandelbrot. Fractals and Scaling in Finance: Discontinuity, Concentration, Risk. Selecta Volume E, 1997, lk 8.

[5] Vt Justiitsministeerium. Kuritegevus Eestis 2016, lk 40. Kättesaadav:  http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_est_web_0.pdf

[6] Bernard Lewis. Die Assassinen. Zur Tradition des religiösen Mordes im radikalen Islam. Frankfurt am Main, Eichborn Verlag, 1989.

[7] David C. Rapoport, “The Four Waves of Modern Terrorism,” in John Horgan and Kurt Braddock, eds., Terrorism Studies: A Reader (London: Routledge, 2012), lk 41-60.

[8] Rein Taagepera. Soomeugri rahvad Vene Föderatsioonis. Ilmamaa, 2000.

[9] George L. Kelling, James Q. Wilson. Broken windows: The police and neighborhood safety. – Atlantic Monthly. 1982, 249(3), pp 29–38.

[10] Gregory Bateson. Culture Contact and Schismogenesis. – Man, 1935, Vol. 35, pp 178–183.

[11] Richard A. Clarke, Emilian Papadopoulos. Terrorism in perspective. A review for the next American president. The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science, November 2016 vol. 668 no. 1, pp 8–18. Vt ka eelmist ülevaadet: Richard A., Clarke, Emilian Papadopoulos . 2008. Terrorism: The first portfolio for the next president. In «Terrorism. What the next president will face.» The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science 618.